Ma ajasin kaela sirgu ja kohtasin häbitult ta pilku. Ta ei või kunagi teada saada, kuidas ta mind mõjutab.
Agin ei tahtnud järgmisel päeval oma õmblustööd jätta. „Ma olen ainuke, kes selle kohtumisega midagi ei võida,” sõnas ta kelmikalt. „Sina ja Lehan saate suurepäraselt meie austatud külalise kohtlemisega hakkama.”
Mul ei tulnud ühtegi head vastust pähe, niisiis ma turtsatasin ja tõmbasin Lehani endaga koos treppidest alla. Ema ja Iskan ootasid juba siseõuel, vaikselt isekeskis juteldes.
„Mu daamid.” Iskan kummardas elegantselt, kui me nendeni jõudsime, ning sirutas siis selga, et veel üht naeratust teele saata. Täna kandis ta tumesinist jakki ja lumivalgeid siidpükse. „Ma sain täna öösel vaevalt sõba silmale, mõeldes meie väikesele avastusretkele.”
Ma punastasin otsemaid ja hammustasin kõvasti põske. Kas ta nägi minu sisemusse? Ma ei olnud üldse suutnud magada. Teadmine, et ta oli minuga samas majas, pani mu südame väga kohatult käituma.
„Mu härra.” Ma kummardasin ja Lehan tegi niisamuti. Me olime sel hommikul mõlemad rohelisse riietunud, tema vast tärganud muru heledasse nüanssi, mina tumedaimasse samblarohelisse. Ma olin väga põhjalikult tema juukseid sättinud. Agin oli minu omadega ametis olnud.
„Mulle on auks teile meie tagasihoidlikke talumaid näidata.” Ema asus juhtima. Me väljusime väravast madalas müüris, mis oli siseõue põhjapiir. Kaste ei olnud veel murul kuivanud ning maapind ja õhk olid jahedad ning täis lõhnu. Iskan kõndis minu kõrval ja Lehan mõni samm tagapool.
Meil oli meeldiv hommikupoolik. Iskan oli tähelepanelik ja esitas intelligentseid küsimusi talu kohta ja kõige kohta, mida isa kasvatas, uuris, kui palju töölisi ja teenijaid meil oli, päris meie esivanemate ja traditsioonide kohta. Ma ei olnud just tihti oma ema nii reipa ja jutukana näinud; isa kõrval lasi ta enamasti tollel jutulõnga hoida ja kui lapsed kaasas olid, pidi ta alalõpmata manitsusi ja häid nõuandeid jagama. Aga nüüd paistis ta olevat täis teadmisi talupidamise ja lillede kohta. Iskan kiitis ema vürtsiaeda ja tema lillepotte, mis tõstis ema tuju, ja kui Iskan lubas vürsti enda aiast taimi tuua, ei teadnud ema enam, kuidas oma tänu avaldada.
Iskan kuulas viisakalt kõike, mida ema rääkis. Ta esitas ka mulle aeg-ajalt küsimusi ja lõbustas mind väikeste naljakate kommentaaridega. Ta vaatas enamasti Lehanit. Ja ma sain aru, et ta oli ka palees niimoodi teinud. Lehan oli vaid neljateistkümneaastane, tal polnud just palju öelda. Minuga oli huvitavam vestelda. Aga tema oli palju kaunim. Ja mu süda valutas, ent hakkasin juba valuga harjuma. Ma polnud esimene tüdruk, kellega selline asi juhtus. See läheb kindlasti üle ja ühel heal päeval külastab mõni noormees meie talu minu pärast ning võib-olla ei pane ta mind kaneeli ja mee lõhna tundma, aga ma võiks sellega harjuda.
Kui isa ja Tihe tagasi tulid, saadeti meid tüdrukuid tagasi oma tegemiste juurde ja Iskan sõi meestega koos kerge lõuna, enne kui ta taas Arekosse sõitis. Tihe otsis meid üles, kui me baldahhiini all ilukirja harjutasime.
„Väga tore mees, see Iskan ak Honta-che,” lausus ta ja istus Agini jalgade juurde. Ta müksas justkui kogemata tema käsivart, nii et pintslitõmme läks viltu. Agin ohkas ja Tihe irvitas.
„Kas te teadsite, et ta on juba ühe korra lahingus käinud? Ta läks kaasa vürsti vanima pojaga, kui Nernais ülestõusu maha suruti. Iskani strateegiaga nad lahingu võitsidki.”
„Seda võis arvata,” laususin ma hapult ja panin pintsli käest, enne kui Tihe ka minu rulli oleks ära rikkunud. Talle tegi oma õdede narrimine palju nalja, aga võõraste seas oli ta alati meie poolel.
„Mida sa sellega silmas pead?” Tihe sirutas oma pika kogu patjadele välja ning kissitas heleda suvetaeva poole silmi. Ta oli viimase aasta jooksul tohutult kiiresti kasvanud ning oli nüüd pikem kui isa. Ta oli minust enam kui aasta noorem ja vähemalt niisama palju oma isiku tähtsusest sisse võetud kui Iskan.
„Ma pean silmas, et ka Iskan paistab olevat mees, kes on veendunud, et kogu edu on tema teene ja kõik ebaõnnestumised kellegi teise viga.”
Agin pahvatas naerma, kuid Tihe viskas mind padjaga ja mul oli hea meel, et ma pintsli käest olin pannud.
„Plikad ei saa millestki aru,” ütles Tihe õrritades. „Iskanit on lapsest peale koolitatud valitsema. Ta on oma isa parem käsi, palees pole midagi, millest ta ei tea või kus tema käsi mängus pole. Ta on sündmuste keskmes. Mitte tolmusesse vürtsiaeda unustatud nagu mina. Kui järgmine kord sõda tuleb, tahan ma osa võtta!”
„Kas sa tõesti usud, et Iskan on päris lahingust osa võtnud? Tema ja vürsti poeg istusid lahinguväljast kaugel olevas telgis, jõid veini ja mängisid pochasid.”
Agin viskas mulle lõbustatud pilgu. „Sa ei laula talle just kiidulaulu.”
„Miks ma peaksingi? Üks enesekeskne noor mees on teise sarnane, kas ta on siis vesiiri poeg või vürtsikaupmehe oma.” Ma tõusin üles. „Ma olen kirjutamisest väsinud. Kas me ei võiks oma uusi jakke hakata kavandama? Ma tahaksin ühte safranivärvi siidist jakki.”
Niipea kui me hakkasime riietest ja õmblemisest rääkima, jättis Tihe meid omavahele ja keegi ei maininud enam sel päeval Iskanit. Ja siiski kajas tema nimi mu kõrvus. Iga löögi ajal, mis mu süda lõi, laulis see ikka uuesti ja uuesti. Iskan. Iskan.
Iskan.
Pärast seda hakkas Iskan meid tihti külastama ning külaskäigud omandasid peagi tuttava vormi. Ta tuli õhtu hakul ratsa, pärast seda kui tema kohustused palees olid seks päevaks lõppenud, ja veetis päeva isa, ema ja Tihe seltsis. Järgneval päeval, kui isa ja Tihe olid talu toimetustega ametis, olime meie ema ja õdedega need, kes teda lõbustasid. Mõnikord jalutasime mööda talumaid või lähedal asuvates vürtsimetsades ringi. Kui oli liiga palav, istusime sees ja Iskan vaatas pealt, kui meie õmblesime või tegime midagi muud sobilikku, ja me vestlesime või siis mängisid isa muusikud meile. Valust mu südames sai nende külaskäikude tuttav ja pidev tagapõhi. Ma õppisin sellega elama. Agin lõpetas nöökamise. Ka tema nägi ilmselt, kuidas Iskan meie noorimat õde vaatas. Ainus, kes ei paistnud seda märkavat või ei hoolinud sellest, oli Lehan ise. Talle meeldis tähelepanu, see oli selge, aga ma usun, et ta suhtus Iskanisse umbes nagu Tihesse: õeliku kiindumusega. Ja ma usun, et vaatamata oma edevusele või just seetõttu, ei rahuldunud Iskan sellega. Seepärast jätkas ta oma külaskäike, ilma et oleks otsustava sammu teinud ja Lehani kätt palunud.
„Ta on nagu ebakindel kaupmees, kes katsub kotikesi ja nuusutab kaneelipurki, suutmata otsust langetada ja pakkumist teha,” ütles isa ühel päeval, kui Iskan oli tagasi pealinna ratsutanud. Talle meeldis Iskan ja ta ootas rõõmuga tema külaskäike, ent oli samas ärritunud, et too iial asja juurde ei asunud.
Me istusime varjutoas ja vestlesime, kui eri suuruses ööliblikad ümber õlilampide tantsisid ja oma tiibu kõrvetasid. Lehan punastas ja läks toa teise otsa, et lampe täita. Ta teadis, et see oli tema, kellele isa vihjas, ja ta tundis end alati ebamugavalt, kui teised tema tulevikust rääkisid.
„Sa tead, kuidas sellistel kaupmeestel läheb,” vastas ema ja lõikas oma õmblustöö niidi läbi. „Nad kaotavad parimad tehingud.”
Isa läitis piibu ja tõmbas mõtliku mahvi. „Selles on sul õigus, Esiko. Aga senini pole keegi ühtki pakkumist teinud.”
„Ei, aga ta on veel nii noor. Ma usun, et paljud meie sõpradest peavad kohatuks lasta oma poegadel pere noorimat tütart kosida, kui kaks vanemat on alles kodus.”
Agin ja mina vaatasime teineteisele otsa. Polnud midagi öelda. Agin oli ikka veel ainult kuueteistkümnene, vaevalt meheleminekueas, kuid mina olin peaaegu kakskümmend. Keegi ei olnud veel mu isa juurde minu kätt paluma tulnud.
„Ma arvan, et sellega pole kiire. Lehanil on võimalus täiskasvanumaks saada. Ilmselt on see vaid minu kaubitsejavaim, mis tahab tehinguga valmis saada niipea kui võimalik.”
Ema ja isa olid palju kordi püüdnud Lehanilt pärida, mida ta Iskanist arvab, kuid neil õnnestus temalt välja pigistada