kes hirvede arvu kontrolli all hoiaksid. Tänapäeval on see ülesanne jäänud meile. Ja meie saame selle täide viia nii inimlikult kui vähegi võimalik.”
„Ma tean, ehkki pean teiega täiesti aus olles tunnistama, et ei suudaks eales jahipidamisel abiks olla. Ma olen harjunud loomi kaitsma, mitte tapma.”
„Ma mõistan teie tundeid. Ma heitsin pilgu teie CV-le ja see on äärmiselt muljet avaldav. Pärast seda, kui te olite omandanud esmaklassilisele hariduse zooloogia vallas, keskendusite looduskaitsele?”
„Jah, minu akadeemilise kraadi tehniline külg – anatoomia, bioloogia, geneetika, kohalike loomade käitumismuster ja nõnda edasi – on hindamatu väärtusega. Ma töötasin mõnda aega Servioni loomaaia uurimisosakonnas, aga peagi mõistsin, et tahan loomade aitamiseks midagi konkreetset ära teha, mitte vaadelda neid eemalt ja analüüsida Petri nõus nende DNA-d. Ma ... olen neile alati kogu südamest kaasa tundnud, ja ehkki ma pole saanud veterinaari väljaõpet, õnnestub mul miskipärast haiged loomad terveks ravida.” Kehitasin iseenda kiitmise pärast piinlikkust tundes ebalevalt õlgu.
„Margaret igatahes kiitis teie oskusi taevani. Ta rääkis mulle, kui kenasti te tema loomade varjupaigas metskasside eest hoolitsesite.”
„Igapäevaseid toimetusi olen ma tema juures teinud, aga tõeline ekspert on ikkagi Margaret ise. Me lootsime, et kassid hakkavad sellel hooajal nende loodusesse taasasustamise programmi raames paarituma, aga karta on, et nüüd, mil varjupaika ähvardab sulgemine ja loomi ootab ees uus kodu, seda ei juhtu. Mestkassid on uskumatult tujukad.”
„Seda on maininud ka minu mõisavalitseja Cal MacKenzie. Kasside adopteerimine ei tee teda sugugi õnnelikuks, aga et tegu on äärmiselt haruldaste Šotimaa põlisasukatega, on mul tunne, et peame selle tõu päästmiseks andma endast parima. Margaret muide arvab, et ainus inimene, kes võiks kasse nende uue asupaigaga harjutada, olete teie. Niisiis, kas te tahaksite elada koos nendega mõned nädalad mõisas ja aitaksite neil kohaneda?”
„Tahaksin küll, aga kui metskassid on end juba sisse seadnud, ei pakuks nende eest hoolitsemine mulle täiskohaga tööd. Kas ma saaksin veel midagi teha?”
„Kui nüüd aus olla, Tiggy, siis mul polegi veel olnud mahti mõisa tulevikuplaane läbi mõelda. Mis pole ka ime, sest igapäevatöö ja isa surmaga seotud pärandusasjad on üle pea kasvanud. Aga kuniks te meie juures viibite, oleksin väga rõõmus, kui saaksite läbi uurida kogu maa-ala ja hinnata selle sobivust ka teiste põliste loomaliikide elupaigana. Ma olen kaalunud isegi mõtet tuua siia punaoravaid ja kodumaiseid mägijäneseid. Veel tahan ma välja selgitada, kas see kant sobib metssigadele ja põtradele, samuti soovin jõgedesse ja järvedesse lasta taas looduslikud lõhed, rajada neile tehiskärestikke, et soodustada kudemist, ja nõnda edasi. Õiged ressursid loovad uusi arenguvõimalusi.”
„Muidugi kõlab see kõik huvitavalt,” olin päri. „Ehkki ma pean teid hoiatama, et kalad pole minu eriala.”
„Loomulikult. Ja mina peaksin hoiatama teid, et praeguse finantsolukorra tõttu saan ma pakkuda ainult põhipalka ja majutust koos söögiga, aga oleksin teile äärmiselt tänulik mistahes abi eest. Hoolimata sellest, kui väga ma seda paika armastan, saab mulle järjest selgemaks, et Kinnaird nõuab palju aega ja vaeva.”
„Kas te siis ei teadnud, et ühel heal päeval saate teie mõisa pärijaks?” söandasin uurida.
„Ikka teadsin, aga miskipärast arvasin, et paps on sedasorti tegelane, kes jääbki vaikselt tiksuma. Ja justkui selle tõestuseks ei vaevunud ta isegi testamenti tegema ja surigi selleta. Hoolimata asjaolust, et mina olen tema ainus seaduslik pärija ja see on tühipaljas formaalsus, tähendab see siiski paljude dokumentide kordaajamist ja seda pole mulle tarvis. Aga nagu minu advokaat kinnitab, peaks jaanuariks ka nende asjadega ühele poole saama.”
„Kuidas ta suri?” küsisin.
„Nii irooniline kui see ka pole, aga ta sai infarkti ja toodi helikopteriga siia minu juurde,” ohkas Charlie. „Kohale jõudes oli ta juba meie hulgast lahkunud ja viskiaurudest pilve peal taevastesse kõrgustesse kandunud, nagu hilisem lahkamine näitas.”
„Teile oli see kindlasti karm katsumus,” sõnasin selle mõtte peale võpatades.
„Jah, šokk oli päris suur.”
Jälgisin ta sõrmi, mis klammerdusid taas piipari külge, andes tunnistust sisemisest ängist.
„Kui te seda mõisat ei taha, kas te ei saa seda siis maha müüa?”
„Müüa maha mõis, mis on kolmsada aastat Kinnairdide omanduses olnud?” Ta pööritas silmi ja turtsatas. „Kõigi meie suguvõsa liikmete vaimud käiksid mind elu lõpuni kummitamas! Ja üheks põhjuseks, miks ma pean selle korras hoidma, on minu tütar Zara. Tema on sellest paigast tõelises vaimustuses. Ta on kuusteist, ja kui vaid saaks, tuleks hommepäev koolist ära ja hakkaks Kinnairdi mõisas täiskohaga tööle. Aga ma olen talle öelnud, et kõigepealt tuleb korralik haridus omandada.”
„Selge pilt.” Vaatasin üllatunult Charliet ja nägin teda hoopis uues valguses. See mees ei näinud välja isegi nii vana, et tal oleks võinud lapsi olla, kuueteistaastasest rääkimata.
„Kui ta vanemaks saab, sobib mõisniku roll talle imehästi,” jätkas Charlie, „aga ma tahan, et enne ta naudiks natuke elu: käiks ülikoolis, reisiks mööda maailma ja jõuaks selgusele, kas meie suguvõsa mõisale pühendumine on ikka see, mida ta teha tahab.”
„Mina teadsin juba nelja-aastaselt, kelleks ma tahan saada, sest nägin siis dokumentaalfilmi, kus elevante vandli pärast tapeti. Pärast gümnaasiumi lõpetamist ei võtnud ma vaheaastat – läksin otse ülikooli. Tegelikult pole ma õieti reisinudki,” jätkasin õlakehitusega, „aga kõige parem õpetaja on huvitav töö.”
„Sedasama kordab mulle ka Zara.” Charlie suule ilmus põgus naeratus. „Mul on tunne, et teie kaks hakkate omavahel väga hästi läbi saama. Loomulikult peaksin ma kõigepealt loobuma sellest siin,” – ta osutas meid ümbritsevale – „ja pühendama oma elu mõisale senikauaks, kuni Zara saab seal üksi hakkama. Probleem on aga selles, et kuni mõis on päris heas korras, pole mul rahalist vajadust oma päevatöö sinnapaika jätta. Ja omavahel öeldes pole ma veel isegi kindel, kas ma loomu poolest mõisnikuks sobin.” Ta heitis uuesti pilgu käekellale. „Olgu, ma pean nüüd minema, aga kui see töö teile huvi pakub, peaksite Kinnairdis ära käima ja seda kohta oma silmaga nägema. Üleval mägedes pole veel lund sadanud, aga varsti peaks see juhtuma. Teil tuleks meeles pidada asjaolu, et inimasustusest on see paik väga kaugel.”
„Ma elan ka praegu koos Margaretiga keset tühermaad tema majakeses,” tuletasin talle meelde.
„Kinnairdiga võrreldes on Margareti majake Times Square,” teatas Charlie. „Ma annan teile Cali mobiili numbri ja jahimaja lauatelefoni oma samuti. Kui te jätate mõlemale numbrile sõnumi, saab ta vähemalt ühe neist varem või hiljem kätte ja helistab tagasi.”
„Hästi. Ma ...”
Charlie piipari piiksumine katkestas mu mõttelõnga.
„Olgu, nüüd ma pean tõesti minema.” Ta tõusis. „Kui teil peaks veel küsimusi tekkima, saatke need mulle meiliga, ja kui te annate teada, millal teil on kavas Kinnairdi sõita, püüan ka ise sellel ajal kohal olla. Ja palun mõelge tõsiselt järele. Mul on teid tõepoolest tarvis. Tänan, et tulite, Tiggy. Nägemiseni!”
„Nägemiseni!” ütlesin ning mu pilk püsis temal, kuni ta oli end ümber pööranud ja laudade vahel manööverdades väljapääsu poole liikunud. Olin miskipärast ülevas meeleolus, sest olin tajunud meievahelist elektrit. Charlies oli midagi tuttavlikku, justkui oleksin teda tundnud terve elu. Ning et ma usun taassündi, siis ilmselt oligi see nii. Sulgesin viivuks silmad ja puhastasin meeled, püüdes keskenduda emotsioonile, mis talle mõeldes endast esimesena märku annab, ning tulemus šokeeris mind. Mind ei täitnud soe kuma, mille oleks võinud tekitada isalik tööandja kuju, vaid reageeris hoopis üks teine kehaosa.
Ei!