halba. Järelikult olid mu vaimsed juhtmed lühises või ma lihtsalt eitasin juhtunut, sest mul ei jätkunud jõudu tõde tunnistada.
Mu mõtted libisesid taas Charlie Kinnairdile ja veidrale töövestlusele, kus ma sel päeval olin käinud. Tundsin kõhus taas sobimatut jõnksatust, kui mu kujutlusvõime võlus välja need vapustavalt sinised silmad ja pikkade tundlike sõrmedega saledad käed, mis on päästnud nii palju elusid ...
„Taevas halasta, Tiggy! Võta end ometi kokku!” pomisesin endale. Ehk oli asi lihtsalt selles, et – erakuelu elades – ei voori mu uksest just sageli sisse sarmikaid ja intelligentseid mehi. Pealegi pidi Charlie Kinnaird minust vähemalt kümme aastat vanem olema ...
Aga silmi sulgedes mõtlesin, et sellegipoolest ootan külaskäiku Kinnairdi mõisa ülisuure huviga.
*
Kolm päeva hiljem astusin Tainis väikesest kahevagunilisest rongist maha ja kõndisin lömmis Land Roveri juurde – see oli ainus sõiduvahend, mida ma tillukese raudteejaama sissepääsu ees seismas nägin. Mees juhiistmel kruvis autoakna alla.
„Sa oled Tiggy?” küsis ta tugeva šoti aktsendiga.
„Jah. Ja sina Cal MacKenzie?”
„Just. Roni piale!”
Seda ma ka tegin, aga nägin kõvasti vaeva, et raske kõrvalistujapoolne uks enda taga kinni panna.
„Tõsta üles ja löö siis kinni,” andis Cal nõu. „See plekikosu on näin’d paremaid päevi, nigu enamik asju Kinnairdis.”
Järsku kuulsin selja tagant haugatust, ja kui ma end sinnapoole pöörasin, nägin tagaistmel hiiglaslikku šoti hirvekoera. Koer nihkus ettepoole, et nuusutada mu juukseid, ning tõmbas siis kareda keelega üle mu näo.
„Hei, Thistle, istu!” andis Cal talle käsu.
„Pole midagi,” ütlesin kätt taha sirutades ja Thistle’it kõrva tagant sügades, „mulle meeldivad koerad.”
„Jajah, aga ää teda liiga palju hellita, ta on töökoer. Olgu, läksime.”
Pärast mitut ebaõnnestunud katset sai Cal viimaks mootori käima ja me sõitsime läbi Taini – väikese karmist hallist paekivist hoonetega linna –, mis teenindas suurt maakogukonda ja kus paiknes selle piirkonna ainus korralik kaubahall. Hõreda inimasustusega paik jäi peagi selja taha ja me sõitsime edasi mööda käänulist maanteed, mida ääristavate mägede laugeid nõlvu katsid kanarbikupuhmad ja täpistasid Šoti männid. Mäetipud olid mähkunud paksu halli udusse, ja kui kurv oli läbitud, ilmus paremat kätt nähtavale järv. Uduvihmas meenutas see tohutu suurt halli porilompi.
Tundsin külmavärinat, ehkki Thistle – kes oli otsustanud halli pulstunud karvaga pea mu õlale toetada – soojendas kuuma hingeõhuga mu põske, ja meenutasin päeva peaaegu aasta tagasi, mil ma Invernessi lennujaamas maandusin. Olin maha jätnud selge sinise Šveitsi taeva ja külmale aastaajale iseloomuliku esimese õhukese lumekihi Atlantise vastas kõrguvate mägede tippudel ning leidsin end seejärel nende igava koopia keskelt. Kui takso mu Margareti majakese ette tõi, küsisin endalt, mida paganat ma ometi olin teinud. Aasta hiljem, elanud Šoti mägismaal üle kõik neli aastaaega, teadsin juba, et kui saabub kevad, toob helelilla kanarbik mäekülgedele taas elu ning rahulik sinine järv lööb heatahtliku Šoti päikese paistel särama.
Heitsin oma juhile vargsi kõrvalpilke: tegu oli jässaka, tugeva kehaehitusega mehega, kellel olid õhetavad põsed ja hõrenevad punased juuksed. Suured käed, mis rooli hoidsid, kuulusid inimesele, kes kasutab neid tööriistadena: sügavale küünte alla oli tunginud mustus, nahk kaetud kriimudega ja sõrmenukid raskete ilmastikuolude tõttu punased. Et Cal tegi ränkrasket tööd, jõudsin järeldusele, et ta peab olema noorem, kui välja näeb, ning paigutasin ta kusagile kolmekümne ja kolmekümne viie eluaasta vahele.
Nagu enamik inimesi, keda ma siin kandis olin kohanud ning kes selles ülejäänud maailmast eraldatud paigas olid pikka aega elanud ja maatööd teinud, polnud ka Cal eriti jutukas.
Aga süda on tal hea ... kinnitas mu sisetunne.
„Kui kaua sa oled Kinnairdis töötanud?” katkestasin vaikuse.
„Sestsaadik, kui olin pisike põnn. Minu isa, vanaisa, vanavanaisa ja vanavanavanaisa tegid sedasama. Kohe, kui käima õppisin, läksin koos papsiga tööle. Aga nüid on ajad muutun’d, selles põle kahtlust. Muide, muudatused toovad kaasa uued probleemid. Beryl põle üldse rõemus, et ta territooriumile on tungin’d kamp anglosakse.”
„Beryl?” küsisin.
„Kinnairdi jahimaja perenaene. Ta on sial töötan’d üle neljakümne aasta.”
„Ja anglosaksid?”
„Inglased, sest ühtäkki valgub pidevalt üle piiri ülbeid rikkureid, kes tah’vad kangeste meie jahimajas vana-aastaõhtat veeta. Ja Beryl põle selle piale rõemus. Pärast hoone remonti oled sina esimene külaline. Mõisniku naene pandi maja remondi eest vastutama ja raha ta kokku ei hoidnud. Ainult kardinate piale pidi kuluma mitu tuhat.”
„Loodetavasti pole ta pingutanud minu pärast. Mina olen karmide elutingimustega harjunud,” laususin, sest ei tahtnud, et Cal mind pirtsakaks printsessiks peaks. „Sa peaksid nägema osmikut, kus Margaret elab.”
„Nujah, seda olen ma tõesti näin’d, ja palju kordi. Margaret on minu nõo nõbu, nii et me oleme kaugelt sugulased. Nigu peaaegu kogu selle kandi rahvas.”
Meie vahel valitses taas vaikus, ja kui olime jõudnud tillukese räämas kabeli juurde, mille ühel seinal rippus viltune päevi näinud silt „Müüa”, tegi Cal järsu pöörde vasemale. Tee oli kitsaks muutunud ja me sõitsime läbi avamaastiku, mõlemal pool mördita laotud müürid, mis hoidsid kinni turvaliselt tarasse aetud lambaid ja veiseid.
Kaugusest paistsid mägise maastiku kohal rippuvad hallid pilved. Aegajalt ilmus meist ühel või teisel pool nähtavale mõni kivist eluase, mille korstnast paiskus välja suitsuvoog. Sõitsime kiiresti meie kohale laskuvas videvikus edasi ja peagi muutus tee aukudest konarlikuks. Tajusin, et vedrustus vanal Land Roveril praktiliselt puudub, sest õige pea tüüris Cal auto keerleva veega jõgede kohal kummuvatest kitsastest kaarsildadest üle ning valges vahus kukerpallitavad kivid ja möirates üle nende allapoole sööstev vesi andsid märku, et me sõidame kõrgemale.
„Kas pikk tee on veel sõita?” küsisin, saades käekellale pilku heites aru, et Tainist lahkumisest on möödas terve tund.
„Enam mitte,” vastas Cal järsult paremale pöörates, misjärel teest sai midagi kruusase raja taolist, reetlikud augud aga olid nii sügavad, et neis peituv muda paiskus üles ja pritsis aknad täis. „Mõisa piauks juba paistab.”
Kui auto täistulede valgel vihises mööda kaks kivisammast, soovisin, et oleksime varem pärale jõudnud ja ma suudaksin orienteeruda.
„Me oleme õkva kohal,” rahustas mind Cal, kui me maja juurde viival teel keerlesime ja pöörlesime ja hüplesime. Et Land Rover ikka veel mööda järsku nõlva ülespoole ronis, hakkasid rattad ringi käima, sest üritasid vesisel kruusal tugipinda leida. Lõpuks peatas Cal auto ja mootor jäi kergendusest värisedes seisma.
„Tere tulemast Kinnairdi!” teatas ta ust lahti lükates ja ronis välja. Märkasin, et nii suure massi kohta olid ta liigutused sujuvad ja kärmed. Ta kõndis ümber auto, avas kõrvalistuja ukse ja pakkus mulle kätt, et mind välja aidata.
„Ma saan hakkama,” kinnitasin maha hüpates ja maandusin otseteed porilombis. Thistle hüppas minu kõrvale, tõmbas sõbralikult keelega üle mu näo ja lonkis siis sissesõidutee ümbrust nuuskima, ilmselgelt rõõmus, et on tuttaval territooriumil tagasi.
Tõstsin pilgu ja nägin kuuvalguses selgelt eristuvate piirjoontega Kinnairdi jahimaja, mille järsu kaldega katused ja kõrgustesse pürgivad korstnad heitsid õhtusse varje, tugevatest kiltkiviseintest välja piiluvate suurte lükandakende taga helkis aga soe valgus.
Cal