Lucinda Riley

Kuuõde


Скачать книгу

tervet talve ta vastu ei peaks. Ma pean teda kenasti soojas hoidma ja olema veendunud, et ta pidevalt süüa saab.”

      Cal tõi Alice’i puuri tuppa, ja kui olin sättinud siilipoja tagasi tema pessa ja andnud talle pakikesetäie kassitoitu, mis oli tema lemmik, tundsin end nii väsinuna, et prantsatasin voodile istuma ja oleksin tahtnud pikali heita.

      „Aitäh, Cal, et sa mulle täna appi tulid. Üksipäini poleks ma jaksanud neid metskasse mäenõlvast alla tarandikesse tassida.”

      „Nujah.” Cali silmad libisesid üle minu. „Sa oled ju sihuke õbluke neiuke. Ma’i julgegi su abi paluda, kui talvel on vaja aeda parandada või kaminate jauks puid lõhkuda.”

      „Ma olen tugevam, kui välja paistan,” valetasin end kaitstes, sest tegelikult ma seda pole. Vähemalt mitte füüsiliselt.

      „Nujah, mis seal’s ikka, kindlasti on ka sinul omad tugevad küljed, Tig.” Cal osutas tühjale külmale toale. „See osmik vajab naesekäe puudutust,” vihjas ta. „Minul põle sellest asjast aimugi.”

      „Ma olen veendunud, et saame selle paiga õdusamaks muuta.”

      „Tahad ehk miskit süia? Külmkapis on väheke hirvelihahautist.”

      „Ee ... tänan, ei, ma vist juba mainisin, et tegelikult olen ma taimetoitlane ...”

      „Muidugist. Olgu.” Cal kehitas õlgu, sest ma haigutasin suure suuga. „Äkki piaksid magama minema.”

      „Ma arvan küll.”

      „Kui sa tahad soojas vees liguneda, siis vannitoas on vann. Ma ootan ää, kuni vesi jälle soojaks lä’eb.”

      „Ära muretse, ausalt. Ma lähen kohe voodisse,” kinnitasin. „Head ööd, Cal!”

      „Hääd ööd, Tig!”

      Lõpuks läks uks ta selja taga kinni ja ma vajusin selili millelegi, mis jättis petliku mulje mugavast ja hästi sisse töötatud madratsist, tõmbasin sulgteki peale ja jäin silmapilk magama.

      *

      Ärkasin kell kuus – nii jäise temperatuuri kui ka sisemise äratuskella tõttu. Tule põlema pannud, nägin, et väljas on ikka veel kottpime ja aknaklaase kaunistavad jäälilled.

      Et riidesse panna polnud tarvis, sest olin endiselt džempris ja räpastes teksades, tõmbasin selga veel ühe kampsuni ja suusajope, jalga saapad ning pähe kootud mütsi. Läksin massiivsete laetaladega elutuppa, kus paiknes ka suur kaminanurk. Haaranud taskulambi, mis – nagu Cal oli näidanud – rippus välisukse küljes konksu otsas, vajutasin lülitit, kogusin veidi julgust ja astusin õue. Taskulambi valguse ja mälu järgi orienteerudes sammusin avarasse küüni tuvide ja küülikute korjuseid tooma, et need metskassidele toiduks viia. Sisenedes märkasin, et ühes nurgas põhupalli peal magab Thistle. Kui ma talle lähemale läksin, ajas koer end püsti, ringutas uniselt, loivas uskumatult pikkadel jalgadel mind tervitama ja lükkas terava koonu minu väljasirutatud pihku. Vaatasin ta tarkadesse pruunidesse silmadesse, mida ääristav hall karv andis välja kasvanud pulstis kulmudele peaaegu koomilise ilme, ning mu süda sulas.

      „Tule, sõbrake! Lähme vaatame, ehk leiame ka sulle midagi süüa.”

      Kassitoit ära toodud ja Thistle’ile korjuste hulgast mahlane kondiga tükk välja valitud, suundusin taas õue. Thistle püüdis mulle järele tulla, aga lükkasin ta vastumeelselt küüni alla tagasi.

      „Võib-olla mõni teine kord, kullake,” ütlesin talle. Ma ei saanud riskida sellega, et ta äsja siia saabunud kassid ära ehmatab.

      Kõndisin üle härmas muru ja seejärel mööda mäekülge alla tarandike poole. Taeva tintsinine süngus oli nii intensiivne, et midagi sellesarnast polnud ma varem näinud – seal polnud kübekestki inimkätega loodud valgust. Kasutades nõlvast allaminekul teejuhina taskulampi, jõudsin peagi kaitseala sissepääsu juurde.

      „Molly!” sosistasin pimedusse. „Igor! Posy! Polson!” Keerasin vanast harjumusest käepidet, aga siis meenus mulle, et tulevikus võivad siia tulla külalised ja seetõttu on luku kohal klahvistik, mis takistab inimesi suvalisel kellaajal tarandikesse sisenemast ja kasse häirimast. Sundides aju meenutama koodi, mille Cal oli mulle öelnud, sisestasin klahvidel numbrikombinatsiooni, mis minu mälu järgi pidi olema õige, ning kolmandal katsel kõlas vaikne klõps ja värav libises lahti. Panin selle oma selja taga uuesti kinni.

      Hüüdsin kasse veel kord nimepidi, aga vastust ei tulnud; krabisevatelt lehtedelt ei kostnud ainsatki heli, mille oleksid tekitanud nende käpad. Et nelja hiigelsuure varjualuse piires võisid kassid olla kus tahes, olid nad ilmselt kusagile peitu pugenud ja mossitasid.

      „Hei, semud, see olen mina, Tiggy!” sosistasin hiirvaiksesse hommikusse, hingeõhk uduste pahvakutena minu ees lainetamas. „Ma olen siin ja te ei pea midagi kartma. Teid ei ähvarda miski, ausõna. Mina olen teie juures,” kordasin ja jäin uuesti ootama, sest lootsin, et nad mu häälele reageerivad. Seda ei juhtunud, ja kui kõik varjualused olid läbi otsitud, jäin kuulatama nii kauaks, kuni ma külmast kõngemata suutsin, jagasin siis korjused laiali, läksin väravast välja ja jalutasin mööda mäekülge üles tagasi.

      *

      „Kus sa nõnna varasel tunnil käisid?” päris Cal tillukesest köögist välja ilmudes, meie mõlema jaoks auravad teekruusid käes.

      „Ma käisin kasse vaatamas, aga nad ei tulnudki välja. Vaesekesed on vist surmani hirmul, aga vähemalt kuulsid nad minu häält.”

      „Sa vist tiad, et mina põle tegel’t eriline kassifänn. On nihuksed isekad kriipivad ühiskonnavaenulikud tegelased, kes lipitsevad kõigi toitjate ees. Aga sihuksed koerad nigu Thistle on mu lemmikud,” kommenteeris Cal.

      „Ma nägin Thistle’it täna hommikul küüni all ja andsin talle külmaruumist ühe kondi,” tunnistasin kanget teed rüübates üles. „Kas ta magab alati seal?”

      „Ikka, nigu ma olen juba mainin’d, on ta töökoer, mitte mõni ärapoputatud linnasaksast peni.”

      „Kas ta ei tohiks mõnikord majas magada? Küüni all on kohutavalt külm.”

      „Ah, Tig, sa oled liiga hella hingega. See koer on külmaga harjun’d,” tögas mind Cal ja võttis taas suuna köögi poole. „Moosiga röstsaia tahad?”

      „Aitäh, ikka tahan!” hüüdsin oma tuppa sisenedes vastuseks ja põlvitasin Alice’i puuri ette, et väike uks lahti teha. Väikesest puust osmikust, kus ta armastas redutada, piilus välja kaks säravat silma. Jäneseurgu kukkudes oli ta murdnud oma tillukese jala luu ja see polnud ikka veel täielikult paranenud. Ta lonkas ringi nagu pensionär, ehkki oli vähem kui mõni kuu vana.

      „Tere hommikust, Alice!” sosistasin. „Kuidas sa magasid? Ehk soovid natuke kurki?”

      Läksin tagasi kööki, sest kurk oli külmkapis – mida minu hinnangul oli hädasti tarvis puhastada, et kapi tagaseina ja riiuleid katvast rohelisest hallituskihist lahti saada. Veel märkasin, et valamu on täis räpaseid potte ja panne. Tõmbasin röstrist saiaviilu välja ja määrisin sellele margariini kitsukesel letil, mida kattis vähemalt nädalavanune saiapuru.

      Tüüpiline mees, mõtlesin endamisi. Ehkki ka mina pole puhtusefriik, ületas vaatepilt mu taluvuspiiri ja mu sõrmed sügelesid, et kohe pihta hakata. Alice toidetud, istusin Caliga elutoa nurka väikese laua äärde ja sõin ära oma röstsaia.

      „Ja millega sa kasse hommukuti toidad?” tahtis ta teada.

      „Täna viskasin neile mõne tuvi ja paar küülikut, mis ma neile kaasa tõin.”

      „Tiad, mul on sinu jauks terve hunnik hirvesüdameid sügavkülmikus hoiul. Ma näitan sulle – need on jahimaja taga sisehoovis kuuri all.”

      „Aitäh, Cal, ma olen kindel, et südamed maitsevad neile.”

      „Ma’i saa sust aru, Tig. Sa ütlesid, et