on nõnda, ehkki tuleb tunnistada, et hirvesüdametega askeldamine ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka. Kas pole just südames peidus meie kõigi tegelik olemus?”
„Ma’i oska kommenteerida; mina olen mees ja punase liha mekk mulle meeldib, ning vahet põle, kas ma maiustan mõne siseorgani või hõrgu lihalõiguga.” Cal viibutas minu poole sõrme. „Ja ma pian sind hoiatama, Tig, et mina ei arene enam kuskile, mina olen läbi ja lõhki lihasööja.”
„Ma luban sulle, et ei proovi sind teise usku pöörata, aga ei hakka mingil juhul sulle lambakarbonaadi ja muud sellesarnast küpsetama.”
„Nii et teie, prantslased, põlegi tõelised punase liha fännid?”
„Ma olen muide šveitslanna, mitte prantslanna, ehk on hoopis selles asi,” pareerisin laia naeratusega.
„Margaret ütli, et sa oled sihuke tarkuri tüüpi, oled või, Tig, ülikooli kraadiga ja puha? Kindlasti saaks sa mõnes laboris kõrraliku palgaga koha ja teeks sial karjääri, aga sina mängid paarile räpasele kassile latsehoidjat. Miks Kinnaird?”
„Tegelikult ma töötasingi paar kuud ühe loomaaia laboris ja analüüsisin andmeid. Palk oli hea, aga ma olin seal õnnetu. Kõige tähtsam on ikkagi elukvaliteet, on mul õigus?”
„Jajah, kui ain’t mõelda, mäherdust palka mulle kõigi nende kontimurdvate töötundide eest makstakse, siis seda pian ma uskuma!” Cal tõi kuuldavale sünge naeruturtsatuse. „Mis sial ikka, tore, et sa siin oled, ja mul on su seltskonna üle hää meel.”
„Mulle tuli mõte, et kui sobib, teeksin täna siin majakeses kevadise suurpuhastuse.”
„See kuluks nüid küll ää, selles põle kahtlust. Nägudeni!”
Seda öelnud, kehitas ta oma vana vateeritud jope sees korraks õlgu ja marssis ukse poole.
*
Ülejäänud hommiku veetsin orus koos kassidega – või õigemini ilma nendeta, sest ehkki kulutasin palju aega, et nad lehestiku sisse korralikult ära peidetud urgudest üles leida, ei õnnestunud mul neid tabada.
„Milline katastroof see oleks, kui mu hoolealused juba esimesel nädalal hinge heidaksid,” ütlesin Calile, kui ta lõunaajal korraks majakesse sisse põikas, et nahka pista oma megasuur võileib. „Nad pole oma toitu puutunudki.”
„Jajah, seda’p see oleks,” ühmas ta, „aga neil paistis olevat pial päris paks pekikiht, mis neid vähemalt paar päeva elus hoiab. Küll nad harjuvad, Tig.”
„Ma nii väga loodan. Aga nüüd pean ma sõitma toidukraami ja puhastusvahendite järele,” laususin. „Kus kandis neid siin müüakse?”
„Ma tulen sinuga kohalikku poodi kaasa. Annan sulle sõidutunni – Beryliga harjumine võtab aega.”
Järgmine tund, kui sõitsime Caliga külapoodi ja tagasi, kulus mul sellele, et keerata Beryli rooli ja õppida tundma auto ekstsentrilisusi. Kauplus osutus pettumuseks, sest seal müüdi sinna sattuvaid turiste silmas pidades tont teab mitut erinevat sorti liivakooke, aga see oli praktiliselt kõik. Õnneks sain sealt siiski kartuleid, kapsast ja porgandeid, soolatud maapähkleid ja valguallikaks hästi palju konservube.
Majas tagasi, jättis Cal mu suurpuhastust tegema, aga kui mu mopi ja harja otsinguid ei krooninud edu, otsustasin, et mul ei jää üle muud kui laenata Berylilt tema puhastusvahendeid. Kõndisin üle siseõue jahimaja tagaukse juurde. Et koputusele vastust ei järgnenud, avasin ukse ja astusin sisse.
„Beryl! Siin Tiggy õuemajakesest! Kas sa oled siin?” hõikasin mööda koridori köögi poole kõndides.
„Ma olen ülakorrusel, kullake, toimetan siin ringi!” kostis ülevalt hääl. „Paari sekundi pärast olen all. Palun lülita köögis veekann sisse, eks?”
Tegin, nagu Beryl palus, ning otsisin parasjagu teekannu, kui ta sisse astus, kaasas kahvatu jumega noor naine, kellel oli põll ees ja kummikindad käes.
„See on Alison, kes lööb jahimaja läikima, kui külalised jõuludeks saabuvad. On ju nii, Alison?” Beryl rääkis aeglaselt, iga sõna selgelt hääldades, otsekui oleks tüdruk kõva kuulmisega.
„Jah, provva McGurk, sedan’d ma teen.”
„Nõnda, Alison, kohtume homme hommikul täpselt kell kaheksa. Enne mõisniku kohalejõudmist on veel palju teha.”
„Jah, provva McGurk,” kordas tüdruk, kes näis oma uut ülemust tõsiselt kartvat. Hüvastijätuks noogutanud, lipsas ta köögist välja.
„Vaeseke,” kommenteeris Beryl köögikappi avades ja teekannu välja tõmmates. „Mõistusega meie Alisoni õnnistatud pole, aga mind jälle pole siin kandis õnnistatud töötajatega, kelle hulgast valida. Aga tema saab vähemalt oma vanemate väiketalust jalgsi tööl käia, mis – eriti talvel – on hästi oluline.”
„Kas sa ise elad samuti lähedal?” küsisin Berylilt, kes lusikaga teelehti kannu kühveldas.
„Väikeses majas üle oru. Sa vist ei joo teed piimaga?”
„Ei.”
„Kas tükike kodust šokolaadi-karamellikooki on lubatud? Aga võid ma panin selle sisse küll.” Beryl osutas ahvatlevale restile, kuhu olid ritta laotud paksu karamelli- ja šokolaadikihiga kaetud koogitükid. „Lõppude lõpuks on kohalik meierei otse üle õue ja ma võin julgelt kinnitada, et lehmade eest kantakse seal väga hästi hoolt.”
„Sellisel juhul tänan, ühe tüki võtaksin tõesti,” laususin, sest praegu polnud sobiv hetk selgitada, et tegelikult ei pea ma õigeks vastsündinud vasikate lahutamist nende emadest, keda hoitakse pidevalt tiinena, et inimesed saaksid ebaloomulikult suure koguse piima. „Üldjuhul ei söö ma kunagi liha ja kala. Mis piimatooteid puudutab, siis nendega ma siiski aeg-ajalt patustan, ning piimašokolaadi ma armastan,” tunnistasin.
„Kas mitte kõik me vahel ei patusta?” Beryl ulatas mulle taldrikul koogitüki, näol naeratusevirve, ja mul oli tunne, et oleme astunud tillukese sammu sõbrunemise poole, olgugi et minu põhimõtetest loobumise hinnaga. „Kuidas sa majakeses hakkama saad?”
„Tegelikult ...” alustasin, nautides iga suutäit fantastilisest võisest liivatainakoogist, „tulingi küsima, kas sul oleks võimalik laenata mulle moppi ja harja ning tolmuimejat samuti, et ma saaksin seal suurpuhastuse teha?”
„Need asjad on mul tõepoolest olemas. Mehed vist tahavadki elada nagu sead oma sõnniku sees, on ju nii?”
„Mõned mehed küll, ehkki ma ei tea ainsatki inimest, kes hoiaks nii piinlikku puhtust, nagu hoidis minu isa. Mitte ükski asi polnud iial vales kohas, ning oma voodi tegi ta ka igal hommikul ise üles hoolimata sellest, et tal – meil – oli majapidajanna, kes selle töö meie eest ära tegi.”
Beryl jäi mind silmitsema, justkui hindaks mu staatuse ümber. „Sa pärined siis aristokraatide hulgast?”
Seda sõna ma ei tundnud. „Mida see tähendab?”
„Vabandust, Tiggy, aga sinu imeilus inglise keel pani mind unustama, et aktsendi järgi otsustades oled sa prantslanna.”
„Tõtt-öelda olen ma šveitslanna, kuid emakeeleks pean tõesti prantsuse keelt.”
„Ma tahtsin teada, kas su vanemad kuulusid kõrgklassi,” ütles Beryl. „Lähtudes sellest, et sinu sõnul oli teil majapidajanna.”
„Ei, vähemalt minu meelest mitte. Asi on nimelt selles, et isa lapsendas nii minu kui ka minu viis õde siis, kui me olime imikud.”
„Tõesti? Nii armas! Kas teie isa on teile rääkinud, kust te pärit olete?”
„Veidi rohkem kui viis kuud tagasi ta kahjuks suri, aga jättis meile kõigile kirja. Minu omas rääkis ta täpselt, kust ta mu leidis.”
„Ja kas sa kavatsed sinna minna?”
„Ma