Lucinda Riley

Kuuõde


Скачать книгу

      „Jumal tänatud!” Cal andis roolirattale obaduse. „Kassidega põle mul soovi jännata, lisaks kõigele muule, mida ma tegema pian.”

      „Ma tulen koos nendega detsembris, mis tähendab seda, et sa peaksid hakkama nende jaoks tarandikke ehitama.”

      „Sedan’d küll, ja selles suhtes piad sa mulle asjalikku nõu andma, Tig, aga see on super uudis, et sa ikkagist tuled. Oled kindel, et suudad siin pärapõrgus elada?” küsis ta, kui auto liikus hüpeldes mööda mõisavaldustest välja viivat teed. „Igaühele see paik ei sobi.”

      Samal hetkel otsustas päike pilve tagant välja tulla ja pani särama ebamaisesse uttu mähkunud kitsa mäekuru.

      „Oojaa, Cal!” Talle naeratades tundsin, kuidas elevusemull mu sisemuses ülespoole kerkib. „Ma tean, et suudan.”

      3

      Järgmine kuu – see sisaldas hulgaliselt kurbi lahkumisi, sest nii Margaret kui ka mina jätsime nukralt hüvasti oma armastatud loomadega – möödus välgukiirusel. Hirved, kaks punaoravat, siilid, öökullid ja meile ainsana alles jäänud eesel saadeti kõik uude koju. Margaret suhtus sellesse tunduvalt rahulikumalt kui mina – pärast igaühe lahkumist valasin mitu ämbritäit pisaraid.

      „Sihuke see eluring juba on, Tiggy, kohtumistest ja lahkumistest tulvil, ja mida varem sa selle selgeks saad, seda parem sulle,” andis ta mulle nõu.

      Seejärel tegin metskasside tarandike teemal meili ja telefoni teel tihedat koostööd Caliga, kes lõpuks palkas ehitusfirma.

      „Paistab, et kulusid põle tarvis kokku hoida,” ütles Cal. „Mõisnik taotleb riigilt abiraha ja on kindel, et kassid piaks varsti järglasi andma.”

      Cali saadetud fotodelt nägin, et kaitsealast tuleb tõeline kunstiteos – terve rida paviljonidega sarnanevaid puure, mida ühendavad kitsad tunnelid ja ümbritsevad puud, taimestik ja inimkätega loodud peiduurkad olid metskassidele avastamiseks mõeldud. Ühtekokku pidi tulema neli varjualust, et kõigil oleks võimalik kindlaks määrata oma territoorium ja tiineks jäänud emaseid saaks isastest lahus hoida.

      Kui me viimasel õhtul koos klaasikest šerrit nautisime, näitasin Margaretile fotosid. „Jessas! Sial võiks lausa mitu kaelkirjakut end mõnusalt sisse siada, paarist kõhnast kassist rääkimata,” itsitas ta.

      ”Paistab, et Charliel on oma tõuaretusprogrammiga tõsi taga.”

      „Nujah, põle ka ime, meie Charlie on perfektsionist. Kahju, et tal unistus otse nina eest ää napsati, kui ta päris noor oli. Ma’i usu, et ta tänaseni sellest täielikult toibun’d on.”

      Ajasin kõrvad kikki. „Millest?”

      „Ma põleks tohtin’d seda mainida, aga šerri päästis mu keelepaelad valla. Ütleme siis nii, et armastuses tal ei vedan’d. Ta kallim löödi üle ja nõrkushetkel abiellus ta oma praeguse naesega.”

      „Kas sa oled tema abikaasat näinud?”

      „Ainult üks kord, nüid juba kuusteist aastat tagasi nende pulmas. Me vahetasime paar sõna, aga mulle selle naese stiil ei meeldin’d. Muide, ta on väga ilus, aga nigu muinasjuttudes, ei peegelda väline ilu alati sisemist ilu, ning naeste suhtes on Charlie alati naiivne oln’d. Ta pandi paari kahekümne üheselt, kui ta Edinburghis kolmandat aastat arstitudeng oli,” ohkas Margaret. „Tollal ootas naene juba nende tütart Zarat, mõistad? Ma arvan, et enne seda käitus Charlie kogu elu nii, nigu ta isa tahtis. Arstiteadus ja abielu andsid talle põgenemisvõimaluse. Ehk on nüüd lõpuks ometi käes Charlie aeg,” lausus Margaret viimast šerrilonksu võttes. „Selle on ta kindla piale ää teenin’d.”

      *

      Järgmisel hommikul katsusin end ära mahutada Beryli-nimelise Land Roveri tagaistmele, kus olid endale koha leidnud ka Molly, Igor, Posy ja Polson, kes protestiks kassikastide vastu kräunusid ja kriiskasid. Nende puurisaamine oli olnud päris paras pingutus ning paksust džemprist ja vastupidavatest kinnastest hoolimata ilutses mu randmetel ja käsivartel mitut sügavat kriimu. Ehkki Šoti metskasside suurus ja värv on umbes samasugune nagu vöödilistel kodukassidel, siis sellega nende sarnasus ka lõpeb. Ega neid asjata mägismaa tiigriteks hüüta. Kasside hulgast oli just Polsonil komme kõigepealt hammustada ja alles siis järele mõelda.

      Aga pahurusest ja sageli isegi õelusest hoolimata olid nad kõik mulle armsad. Maailmas, kus nii palju vabas looduses elavaid loomaliike on välja surnud, süütasid nemad minus tibatillukese lootussädeme. Margaret oli mulle rääkinud, et metskasside ja kodukasside paaritumise takistamiseks on kõikjal Šotimaal käivitatud tõuaretusprogrammid, mille eesmärgiks on saada puhtatõulisi kassipoegi, et need hiljem metsikusse loodusse lasta. Kasside nördimusurina saatel puuriuksed sulgenud, tundsin ühe nende tulevikuvalvurina endal lasuvat vastutuskoormat.

      Minu lemmiksiil Alice – selle nime sai ta siis, kui ta väiksena jäneseurgu kukkus ja ma tema sealt välja sikutades koer Guinnessi lõugade vahelt päästsin – oli pappkastis eesistmel koos minu seljakotiga, mis sisaldas mu kasinat rõivavaru.

      „Läksime?” küsis Cal, kes istus stardivalmina rooli taga.

      „Jah,” neelatasin teades, et pean korraks majja tagasi minema ja Margaretiga hüvasti jätma, ning kartsin, et see hetk murrab mu südame. „Kas sa saaksid mulle veel viis minutit anda?”

      Cal noogutas vaikides mõistmise märgiks ja ma jooksin tagasi majja.

      „Margaret? Kus sa oled? Halloo?”

      Et teda polnud kusagil näha, läksin õue otsima ja leidsin ta tühjast metskasside tarandikust, kus ta istus maas, Guinness ja Button justkui valvurid teine teisel pool. Ta pea oli käte vahel ja õlad vappusid.

      „Margaret?” Läksin tema juurde, põlvitasin ta kõrvale ja põimisin käed ümber ta keha. „Palun ära nuta, muidu hakkan ka mina nutma.”

      „Ma’i saa sinna miskit parata, kullake. Ma püüdsin olla vapper, aga täna ...” Ta võttis käed näo eest ja ma märkasin, et ta silmalaud on punased. „Ühesõnaga täna lõpeb üks ajastu, sest läin’d on nii metskassid kui ka sina.”

      Ta sirutas välja pahkliku artriidis käe – sellise, mida seostatakse kurjade nõidadega muinasjuttudes, ja ometi andis see edasi vastupidist: ülimat headust.

      „Sa oled mulle oln’d nigu lapselaps, Tiggy. Ma’i suuda kunagi tasuda sulle selle eest, et sa mu loomad elusa ja tervena hoidsid, kui mul endal põln’d jõudu.”

      „Ma luban sulle, et tulen sulle varsti sinu uude bangalosse külla. Lõppude lõpuks pole me teineteisest kuigi kaugel.” Võtsin ta käte vahele ja kallistasin viimast korda. „Sinu juures oli nii tore ja ma sain siin nii palju uusi asju teada. Aitäh, Margaret!”

      „Hoopis mina piaks tänama. Ja mis tiadasaamisse puutub, siis ära sial olles unusta külastada Chillyt. Ta on mõisas elav vana mustlasmees, kelle tiadmised on tõeline kullaauk, sest ta oskab taimedega ravida nii inimesi kui ka loomi.”

      „Ma teen seda. Aga jääme nüüd nägemiseni, kullakallis Margaret!” Tõusin, ja tundes, et puhken kohe samuti nutma, kiirustasin värava poole. Minu kõrvale ilmus Cal.

      „Vaadake, et meie kassid ikka nunnusid poegi sigitavad, eks?” hüüdis Margaret meile järele, kui ma talle viimast korda lehvitades Berylisse ronisin ja oma elu järgmise peatüki poole teele asusin.

      *

      „See on sinu tuba, Tig,” ütles Cal mu seljakotti põrandale kukutades.

      Vaatasin ringi väikeses toas, mille madalat krohvitud lage kattis sooniliste pragude ja kühmude võrgustik, justkui oleks see enda kohal asuva katuse ülevalhoidmisest kurnatud. Ruum oli a) jääkülm ja b) spartalik, isegi võrreldes nende elutingimustega, millega mina olin harjunud, aga vähemalt oli seal olemas voodi. Ja kummut, mille peale ma asetasin siil Alice’i, kes oli ikka veel oma reisikasti sees.

      „Tohib,