Kuuõde. Lucinda Riley

tian, et Charlie tahab sind tervitada.”

      „Tal on siin palju inimesi, keda tervitada, ning ma olen kindel, et jõulude ajal tuleb meil veel võimalusi vestelda. Sina jää siia, Cal, ja tunne peost rõõmu. Kodus näeme. Fiona, oli tore sinuga tuttavaks saada.”

      „Samad sõnad, Tiggy, ja anna teada, millal sa mind oma kasse vaatama kutsud. Calil on mu number olemas.”

      „Annan, Fiona, aitäh!” Keerasin neile kähku selja, et Cal ei saaks mind peatada, astusin õue ja nägin, et vahepeal on maa peale laskunud tihe udu, mis muruplatsil seisva jõulukuuse ümber tiireldes mähkis sellel vilkuvad lambid ämblikuvõrguga sarnanevasse loori. Paari meetri kaugusel puust ilmus nähtavale veel üks võbelev tuluke ja ma taipasin, et minu lähedal suitsetab keegi sigaretti.

      „Häid jõule!” ütlesin kujust möödudes.

      „Teile samuti. Ee ...” Mehekogu jalutas minu poole, ja kui ta udust välja ilmus, märkasin vaid seda, et ta on väga pikka kasvu, aga midagi enamat ei osanud ma pimeduses tema kohta öelda.

      „Tore pidu?” küsis ta minult, hääles vaevu tabatav aktsent, mida mul oli raske paika panna.

      „Jah, väga tore.”

      „Kas Char... mõisahärra ise on ka kohal?”

      „Jah. Tema ja ta abikaasa ongi võõrustajad. Kas te pole veel sees käinud?”

      „Ei.”

      „Kas see oled sina, Tiggy?” Meie peale langes taskulambi valgusvihk. „Ma olen sind otsides sees kõik kohad läbi kamminud.”

      Charlie Kinnaird sammus minu juurde, aga jäi äkitselt seisma ja keeras taskulambi tule minu kaaslase peale.

      Möödusid sekundid, enne kui ta küsis: „Mida sina siin teed?”

      „Tulin jõuludeks koju, vanale emale külla. Mõtlesin, et teeks talle õige üllatuse. See pole vist seadusega keelatud?”