täitsa rahule.”
„Usu mind, Cal,” ütlesin naeru maha surudes, „et ükskõik kui praktilised naised on – või teesklevad end olevat –, ehted on ikka nende nõrkus.”
Tund aega hiljem soovisime teineteisele head ööd ja läksime magama. Cali ülestunnistus tegi mulle rõõmu – minu kogemused on näidanud, et isegi tänapäeva ühiskonnas kaldub koos elava mehe ja naise vaheline suhe alati normist kõrvale senikaua, kuni põhireeglid on paigas. Just seda olime ka meie oma äsjases vestluses teinud. Mitte et Cal oleks mind seksuaalses mõttes huvitanud, aga päris kindlasti oli temast saanud mulle lähedane inimene. Hea uudis oli see, et olles üles kasvanud koos viie õega, võis Calist saada nüüd keegi, keda ma alati olen igatsenud: minu vanem vend.
*
Vaatasin Polsonit, kes istus minu pea kohal puust platvormil. Ta lakkus päikesepaistel karvu, taguots minu poole, ja ignoreeris mind jultunult. Mul oli sellest ükskõik. Ta oli vähemalt oma puurist väljas vabas looduses, mis andis lootust, et viimaks ometi hakkab ta traumast toibuma.
Tegin temast fotokaga kähku pildi juhuks, kui mõisahärra – nagu ma Charlie Kinnairdi kõigi siinseste elanike eeskujul olin hakanud kutsuma – tahab näha tõendit, et kassid on elus.
„Ilusat jõuluõhtut!” ütlesin Polsonile, „ja võib-olla pead sa mind homme hommikul isegi oma pilgu vääriliseks, et saaksin sulle silmast silma häid jõule soovida.”
Ronisin mööda nõlva tagasi üles, mõeldes endamisi, et kui metskassid on sageli sama kõrgid ja kapriissed nagu kroonitud pead, siis Polson on kuningas. Pilgu tõstnud, nägin mäe peal seisvat ülisaledat naist, kes mind ainiti silmitses. Tema jalad olid pikad nagu kaelkirjakul ning seljas oli tal pilku püüdva karvakraega suusajope, mida Cal oleks nimetanud linnavurlelikuks. Paksud plaatinablondid juuksed särasid päikese käes nagu pühapaiste, raamides suurt sinist silmapaari ja patjadena kummuvaid huuli. Kes tahes see naine ka polnud, aga ta oli imeilus. Ta hakkas lume krudinal minu poole rühkima. Teda märgates puges Polson silmapilk peitu.
„Ee ... tere!” laususin ülespoole liikudes ja kahekordistasin tempot. Naise juurde jõudnud, seisin temaga silmitsi, või täpsemalt väljendudes sattusid mu silmad mäenõlval kõrguva naise kõhuga ühele joonele. „Mul on väga kahju, proua, aga sellesse piirkonda ei tohi võõrad tulla.”
„Tõesti?” küsis ta aeglaselt ja jäi mind põlgliku pilguga põrnitsema. „Mina nii ei arva.”
„Hetkel on see tõepoolest nii, sest siin on äsja saabunud metskasside elupaik, mõistate? Ma püüan neid uue asupaigaga harjutada, aga nad on äärmiselt tujukad ega armasta võõraid, ja mul õnnestus alles hiljuti nad esimest korda välja meelitada ja ...”
„Ja kes te olete?”
„Minu nimi on Tiggy, ma töötan siin.”
„Ja olete ka praegu tööl?”
„Jah. Kui te jääte sinna üles, siis on kõik korras. Selles mõttes, et sealt te neid ilmselt ei näe, aga mõisahärra soovib, et metskassid saaksid järglasi, sest Šotimaal pole neid rohkem järel kui kolmsada.”
„See kõik on mulle teada,” ütles ta, tämbris kerge võõrapärane aktsent, millele lisandus sõnades sisalduv vaevu varjatud antipaatia. „Mina pole küll see inimene, kes võiks teie pisikese projekti ära rikkuda.” Ta huulile ilmus napp naeratus. „Aga ma teen, nagu kästakse, ja lasen kähku jalga. Head aega!”
„Head aega!” hõikasin Claudia Schifferi koopiale, saates teda pilguga, kui ta mäe otsa tagasi kõmpis. Mu alateadvus ütles mulle, et olin äsja teinud vea.
*
„Ma nägin täna all orus kasside territooriumil üht naist,” ütlesin Calile, kui ta tuli lõunat sööma. „Disney printsessi huultega hästi pikka kasvu blondiini.”
„See sai olla ain't mõisaprovva,” teatas Cal suppi lürpides. „Mõisniku abikaasa Ulrika.”
„Pagan!” sosistasin.
„Tavaliselt sa’i vannu, Tig. Mis juhtus?”
„Ma vist olin tema vastu ülimalt ebaviisakas, Cal. Mul oli just õnnestunud Polson peiduurkast välja meelitada, kui see naine sinna ilmus ja kassi tagasi sisse peletas. Nii et põhimõtteliselt käskisin ma tal ära minna.” Hammustasin huulde ja jäin ootama Cali reaktsiooni.
„Nu seda võis tal olla väheke raske seedida,” nentis Cal, tõmbas leivatükiga supikausi puhtaks ja toppis leiva endale suhu. „Tõenäoliselt kästi tal nüid esimest kõrda uttu tõmmata.”
„Jessas, Cal, ma püüdsin ainult kasse kaitsta; kui ta midagi metsloomadest teab, saab ta loodetavasti minust aru?”
„Ainsad asjad, millest ta miskit tiab, Tig, on need, mida ta oma keha pial kannab. Ta on päris moenarr, seda’p ta on. Nooremana tegi ta väheke modellitööd ka.”
„Teda nähes oleksin ma pidanud taipama, kellega on tegu,” oigasin.
„Vahet põle, kes ta oli, sina ei soovin’d, et kasse häiritaks. Põle hullu, Tig, ma olen kindel, et ta saab sellest üle. Ma arvan, et ta’i tulnd’ki vaatama kasse, vaid nende talitajat. Charlie vast rääkis talle sinust, ja otsustades selle järgi, mis mina tema kohta tian, tekkis tal kange tahtmine näha tema territooriumile tungin’d noort naist. Eriti veel sihukest, kes on nii nägus nigu sina.”
„Hahaa! Ma muidugi tänan sind komplimendi eest, Cal, aga ma ei usu, et võiksin talle konkurentsi pakkuda.” Osutasin oma tillukesele kehale, mis polnud senini suutnud omandada naiselikke kurve, ja seda katvale vanale arankampsunile, mille sisse Margareti osmikus elavad koid olid uuristanud sama palju auke, kui kampsunis oli silmuseid.
„Ma vian kihla, et kui sa end kõrralikult üles lööd, oled sina sama kena. Ja just seda sa täna õhtal jahimajas toimuva väikse pralle jauks teedki. Ma unustasin sulle mainida, et mõisahärra jätkab isa traditsiooni ning pakub jõuluõhtal piasaalis rahvapeol jooke, nii et sa piad oma vanade kaltsude seest välja pugema.”
„Mida?!” Vaatasin õudusega Calile otsa. „Mul ei ole ilusaid riideid kaasas.”
„Hää küll, aga võib-olla saaks sa vähemalt vannis käia ja metskasside haisu maha pesta.”
Sellel õhtul taipasin, et peale koidest puretud kampsuni on mul tõesti ainult kaasas punaseruuduline pluus ja minu parim must teksapaar. Jätsin kastanpruunid juuksed hobusesabaks kinnitamata, värvisin kergelt ripsmeid ja tupsutasin punase huulepulgaga suud.
Cali juurde elutuppa läinud, ahmisin üllatusest õhku. Temal oli seljas tumesinise-roheliseruuduline kilt, vööpandla küljes rippus paun ja soki sisse oli torgatud nuga.
„Vau, Cal, sa näed vapustav välja!”
„Sina oled end samuti täitsa kobedaks tein’d,” kiitis ta mind. „Olgu, läksime.”
Kõndisime üle õue jahimaja välisukse juurde, kus mu kõrvu kostis juba jutukõmin.
„See on aasta ainus sündmus, kui meie, talupojad, tohime üle piaukse läve astuda,” pomises ta mulle, kui olime sisse läinud ja ma trepisüvikus seisva imekauni jõulupuu tulesid imetlesin. Kaminas lõõmas hiigelsuur tuli ning saabuvatele külalistele – mehed kandsid kilte nagu Calgi, naised olid end ehtinud tartanist õlavöödega – pakkusid Beryl ja Alison hõõgveini ja puuviljatäidisega jõulukoogikesi.
„Sa näed väga kena välja, Tiggy,” ütles Beryl. „Häid jõule!”
„Häid jõule!” tõstsin ta terviseks klaasi ja võtsin lonksu hõõgveini, lastes pilgul salamisi ruumis ringi käia, et üles leida Charlie Kinnaird ja tema naine.
„Mõlemad on ikka veel ülakorrusel.” Beryl luges mu mõtteid. „Uuel mõisaproual võtab valmissaamine hästi palju aega. Ta peab ju oma alamate tervitamiseks hea välja nägema,” lisas ta huuli prunti ajades.