et tema välimuses on midagi tuttavat: helesinised silmad olid sama säravad ja nahk sama veatu nagu naisel, keda olin hommikul kohanud metskasside kaitsealal, aga paksud mahagonivärvi juuksed olid hästi lühikeseks lõigatud. Pusa ja rebitud teksad andsid märku, et tänaõhtuseks peoks rõivaste valimisel polnud ta eriti pingutanud.
„Tere!” Astusin naeratades tema juurde. „Mina olen Tiggy. Ma alles alustasin mõisas tööd. Kuni metskassid uue eluga harjuvad, kannan mina nende eest hoolt.”
„Jep, paps mainis sind. Mina olen Zara Kinnaird.” Zara sinised silmad mõõtsid mind samasuguse hindava pilguga nagu ta ema omad sama päeva hommikupoolikul. „Papsi looduskonsultandi ameti jaoks paistad sa olevat liiga noor. Kui vana sa oled?”
„Kakskümmend kuus. Ja sina?”
„Kuusteist. Kuidas kassid siis kohanevad?” küsis ta minult siira huviga.
„See võtab aega, aga tasapisi asjad arenevad.”
„Ma tahaksin olla sinu asemel, töötada terve päeva mõisas värske õhu käes ja hoolitseda loomade eest, mitte passida klassiruumis ning tuupida tüütut matemaatika ja muud säärast. Aga emps ja paps ei luba mul enne kooli lõpetamist siia tööle tulla.”
„Ega sul vist eriti palju pole enam jäänud?”
„Tervelt poolteist aastat. Ja emps vist loodab, et pärast seda saab minust Vogue’i tegevtoimetaja või midagi sellist. Mina nii ei arva,” turtsatas ta põlglikult. „Kas sa suitsetad?” sosistas ta mulle.
„Ei, ei suitseta. Aga sina?”
„Jep, kui emps ja paps ei näe. Koolis suitsetavad kõik. Kas sa tuleksid koos minuga õue, et ma saaksin ühe suitsu teha, ning pärast ütleme, et sa viisid mu kuuri alla sokupäid vaatama või midagi taolist? Siin on niiii igav.”
Vahelejäämine nõndanimetatud rattakuuride taga, kus ma mõisniku tütart suitsetama julgustan, oli küll viimane asi, mida ma praegu vajasin. Aga tüdruk meeldis mulle ja seetõttu jäin nõusse ning me lipsasime eesuksest välja. Zara tuhlas kiiruga pusataskus, tõmbas välja lömmis pläru ja välgumihkli ning pani suitsu põlema. Märkasin tema sõrmi kaunistavaid raskeid hõbesõrmuseid ja musta küünelakki, mis tuletas mulle meelde minu õde CeCed, kui ta oli Zara-vanune.
„Paps ütles, et ma peaksin siin olles sinuga rääkima ja välja uurima, mida sa Margareti loomade varjupaigas tegid,” lausus ta suitsujuga jäisesse õhku puhudes. „Kas sa said oma nime Beatrix Potteri lugudest siililt?” jätkas ta, andmata mulle võimalust vastata.
„Jah, just sealt mu hüüdnimi tulebki. Ilmselt olid mu juuksed imikuna turris nagu siili okkad. Minu pärisnimi on Taygete.”
„Väga ebaharilik nimi. Kust see pärit on?”
„Nii minu õed kui ka mina saime oma nimed Seitsme Õe täheparve tähtede järgi. Vaata!” Ma näitasin ideaalselt selgesse õhtutaevasse. „Seal need ongi, kolme järjestikuse, justkui noole moodustava tähe kohal. Neid kolme tähte kutsutakse Orioni vööks. Legendi järgi ajas Orion õdesid üle taeva taga. Kas sa näed neid?”
„Näen!” hüüdis Zara lapseliku elevusega. „Need on tibatillukesed, aga kui ma neid hästi tähelepanelikult vaatan, siis saan aru, et nad kõik vilguvad. Tähed on mind alati huvitanud, aga sihukest värki ju koolis ei õpetata! Kas sa olid rõõmus, kui zooloogias kraadi said? Ma tahaksin samuti ülikoolis midagi sellist õppida.”
„Olin, ja ma räägin rõõmuga sellest ka sulle, aga kas sa ei arva, et me peaksime nüüd tagasi sisse minema? Võib-olla on su vanemad sind juba otsima hakanud.”
„Ei, seda nad küll ei tee. Neil oli äsja suur tüli. Emps keeldub alla tulemast ja paps püüab teda veenda. Tavaline lugu.” Zara pööritas silmi. „Kui paps pole empsiga nõus, muutub emps hüsteeriliseks ning seejärel peab paps teda tükk aega anuma, et ta maha rahuneks.”
Selle põhjal, millisena ma Zara isa senini olin näinud, oli mul raske ette kujutada, et mees, kelle enesevalitsus näis olevat suurepärane, võiks niisuguses stseenis osaleda. Aga et see polnud minu asi, lõpetasin tema küsitlemise ning rääkisin Zarale võimalikult palju oma ülikooliõpingutest ja tööst Margareti loomade varjupaigas, mispeale ta silmad kuuvalguses särama lõid.
„Vau, see on nii põnev! Et mõis on nüüd lõpuks ometi papsi hoole all, andsin talle nõu eraldada paar aakrit maad ja avada seal samasugune loomade varjupaik nagu Margareti oma. Ja võib-olla ka väike loomaaed, kuhu kohalikud vanemad tooksid oma lapsed, et ka nemad saaksid mõisamaadest rõõmu tunda.”
„See on suurepärane mõte, Zara. Mida isa selle kohta ütles?”
„Et praegu pole meil selleks raha,” ohkas Zara. „Ma teatasin talle, et tulen koolist ära ja hakkan siin täiskohaga tööle, et teda aidata, tema aga aina kordas, et ma pean lõpetama kooli ja minema ülikooli. Margaretil pole ju mingit akadeemilist kraadi? Armastus loomade vastu on ainus asi, mis loeb.”
„Tõsi, aga ülikoolikraad aitaks sul leida paremat tööd, Zara.”
„Mul on juba töö, mida ma armastan!” Sinistes silmades lõõmas kirg, kui ta käed laiali lõi, justkui tahaks tervet mõisat kallistada. „Ma kavatsen kogu oma ülejäänud elu veeta siin, mägedes. Kui sina olid minuvanune, kas sa siis juba teadsid, et tahad töötada loomadega?”
„Jah.”
„Loomad on inimestest palju paremad, on ju?”
„Mõnest inimesest küll, aga üks metskass – Polson – käitub nagu tõeline primadonna. Ma ei usu, et tema mulle inimesena meeldiks.”
„Täitsa minu empsi moodi ...” itsitas Zara. „Tule, lähme nüüd sisse ja vaatame, kas mu vanematel on õnnestunud juba allkorrusele ilmuda.”
Kui me jahimaja juurde tagasi läksime, keerles mu peas mõte, et Zara on tüüpiline teismeline: lõksus lapsepõlve ja naiseea vahel.
Vestibüüli oli kogunenud palju rahvast ning ma nägin, et Zara lehvitab ja saadab õhusuudlusi mitmele külaliste eest hoolitsevale ustavale teenijale, kes vanuse järgi otsustades tundsid teda kindlasti sellest ajast alates, kui ta oli tilluke beebi. Lõppude lõpuks oli Zara nende printsess – Kinnairdi mõisa tulevane pärijanna. Teatud mõttes olin tema peale isegi kade, sest ühel heal päeval hakkab kogu see ilu kuuluma talle, aga õnneks näis ta armastus Kinnairdi vastu olevat siiras.
Minu mõtiskluse katkestas meie kõrval seisma jäänud väikesekasvuline ujedate siniste silmade ja leekivpunase juuksepahmakaga naine.
„Zara, kas sa ei kavatsegi meid tutvustada?” päris naine.
Zara keeras end ringi ja suudles naist mõlemale põsele. „Caitlin! Mul on nii hea meel sind näha! Tiggy, saa palun tuttavaks, tema on Caitlin, Cali abikaasa. Caitlin, see on Tiggy, kes tuli paariks kuuks mõisasse tööle.”
„Jajah, Cal juba rääkis sinust. Kuidas te sial osmikus siis kahekesi hakkama saate? Põle just kõikse parem paik, kus pia padjale panna, või mis?”
„Oh, tegelikult on see maja täitsa armas, ja sinu Cal hoolitses selle eest, et ma tunneksin end nagu kodus. Osmik näeb praegu palju parem välja ja ma olen püüdnud teha kõik, et meil seal mõnus oleks ...”
Tiggy, jää juba vait! andsin endale Caitlini näoilmet märgates käsu.
Zara tõttas mind päästma ja hakkas esitama Caitlinile küsimusi tema töö kohta laenuühistus ning paar sekundit hiljem ühines meiega ka Cal, kummaski käes viskiklaas, kaasas veetlev sale naine, kes võis olla varastes neljakümnendates. Ma märkasin kohe, et oma pruuti majanaabri kõrval seismas nähes muutus Cal kohmetuks.
„Nigu näha, olete teie kaks juba tuttavaks saan’d. Mul oli ... ee ... juba varem kavas teid kaht omavahel kokku viia, aga ma ei leidnud Tiggyt üles.” Hella naeratusega Caitlinit vaadates põimis ta lihaselise käsivarre naise habraste õlgade ümber, mistõttu viskiklaas tema