et vajad kedagi, kes kassid üle vaataks, ja tema ongi õige inemine.”
„Tere, Tiggy, mul on rõõm sinuga tuttavaks saada.” Fiona hääl oli pehme ja soe, vaevu tabatava šoti aktsendiga.
„Minul samuti,” vastasin, olles tänulik, et ta tähelepanu Caitlinilt kõrvale viis.
Veel enne, kui keegi meist jõudis midagi lisada, katkestas vestluse ootamatu värvisähvatus meie kohal kõrguval trepil. Vaatasime koos kõigi ülejäänud vestibüüli asukatega üles. Puhkes aplaus, sest naine, keda olin juba näinud metskasside tarandike juures – nüüd oli tal seljas liibuv punane kleit ühele õlale kinnitatud tartanist särbiga – sammus oma abikaasa Charlie Kinnairdi käevangus trepist alla. Mees, keda olin viimasel korral näinud haiglas kirurgirõivastes, kandis nüüd smokingut, kikilipsu ja kilti, olles täpne koopia kõigist siin sajandite jooksul valitsenud mõisnikest, kelle portreed kaunistasid jahimaja.
Kui nad olid kahemarsilise trepi vahepealsel mademel ringi keeranud, et mööda viimaseid astmeid alla tulla, hingasin sügavalt sisse. Mitte naise pärast, ehkki ta nägi tõesti vapustav välja, vaid mehe pärast. Punastasin piinlikkusest, sest tajusin sügaval alakõhus samasugust tulist ihasööstu nagu siis, kui teda viimati nägin.
Abikaasad jäid poole trepi peal korraks seisma ja ma jäin silmitsema naist, kes tema all seisvale rahvamassile lehvitas, justkui oleks Briti vanimalt monarhilt tunde võtnud. Charlie seisis tema kõrval, aga ta õlajoon reetis sisemist pinget, mida olin märganud juba töövestlusel. Huulile kleebitud naeratusest hoolimata teadsin, et ta ei tunne end hästi.
„Daamid ja härrad!” Charlie tõstis vaikust paludes käe. „Kõigepealt tahaksin teid tervitada meie iga-aastasel traditsioonilisel jõulupeol. See on esimene pidu, kus mina olen peoperemees, ehkki viimase kolmekümne seitsme aasta jooksul olen absoluutselt kõigist pidudest osa võtnud. Nagu te kõik teate, suri selle aasta veebruaris ootamatult une pealt minu isa Angus ja enne jätkamist soovin, et te kergitaksite tema mälestuseks kõik viskiklaasi, mille Beryl on lahkelt teile ulatanud.” Charlie võttis klaasi kandikult, mille Beryl talle pakkus, ja tõstis selle huulte juurde. „Anguse mälestuseks.”
„Anguse mälestuseks,” korrati ruumis kooris.
„Veel tahaksin tänada teist igaüht selle eest, et te olete pikkade aastate jooksul aidanud mõisat õigel kursil hoida. Paljud teist juba teavad, et minu isa surmale järgnenud ebamäärastest kuudest hoolimata on mul kindel tulevikuvisioon tuua Kinnairdi mõis kahekümne esimesse sajandisse, aga teha ühtlasi kõik, mis minu võimuses, et taastada selle endine loomupärane hiilgus. See on raske ülesanne, aga ma tean, et kohaliku kogukonna toetusel saan ma sellega hakkama.”
„Jajaa, muidugist!” hüüdis minu kõrval seisev mees, võttis pintsakutaskust plasku, keeras sellel korgi pealt ja neelas suure lonksu.
„Ja lõpuks tahaksin tänada oma abikaasat Ulrikat, et ta sellel raskel aastal minu kõrval on seisnud. Tema toetuseta poleks ma hakkama saanud. Sinu terviseks, kallis!”
Kõik tõstsid veel kord klaasi, aga et need olid tühjaks saanud, rääkis Charlie kiiruga edasi.
„Ning loomulikult tänan ma oma tütart Zarat. Zara?” Ta vaatas ruumis ringi ning seda tegin ka mina, aga tüdruk oli haihtunud. „Mis siis ikka, meile on juba ammu teada, et talle meeldib kõige ebasobivamal hetkel ära kaduda.”
Mõisahärra kommentaarile järgnes lõbustatud sumin.
„Seega jääb mul üle soovida igaühele teist häid jõule.”
„Häid jõule!” vastasime kooris.
„Aga nüüd täitke oma klaasid ja kohe keerame vaibad rulli, sest paari minuti pärast algab tants.”
„Nu kas põln’d innustav kõne?” küsis Cal, haaras siis Caitlini käe oma karukäpasarnasesse pihku ja pomises, et nad peaksid uute jookide järele minema.
„Hea mees see Cal,” ütles Fiona, kui Cal oli Caitlini meie juurest eemale viinud. „Räägi nüüd, kuidas sul siin läheb.” Ta pööras kogu oma tähelepanu mulle ja mind üllatas tark pilk tema armsates rohelistes silmades.
„Eks ma vaikselt harjun,” vastasin. „Siin on nii ilus loodus, et mõnikord on mul tunne, justkui võiksin end sellesse ära kaotada. Pärast kolmenädalast isolatsiooni tekitab tänaõhtune suur rahvahulk minus kuidagi veidra tunde.”
„Ma tean, mida sa silmas pead. Kui ma Edinburghist siia kolisin, kogesin ka mina midagi sarnast.”
„Kui sa minu küsimust pahaks ei pane, siis mis sind suurlinnast mägismaale tõi?”
„Ma armusin mehesse, kes elab siin,” vastas ta otsekoheselt. „Minu veterinaariaõpingud Edinburghi ülikoolis olid peaaegu läbi saanud, kui ma Kinnairdi lähedal ühes kohalikus loomakliinikus praktikal olles Hamishiga tuttavaks sain. Tal on siin lähedal väiketalu. Kui ma diplomi kätte sain, pakuti mulle tööd Edinburghis, ühes suures loomaarstipraksises, aga mu süda sai võitu, ma abiellusin Hamishiga ja kolisin siia. Hakkasin tööle kohalikus kliinikus, ja kui minu äripartner Ian paar aastat tagasi pensionile jäi, sai minust selle juhataja.”
„Selge. Kas sul on palju tööd?”
„Väga palju, ehkki patsiendid, keda ma seal ravin, on teistsugused. Mõned lemmikloomad, nagu Edinburghiski oleks olnud, ning tohutu suur hulk lehmi ja lambaid.”
„Kas see meeldib sulle?”
„Oh, ma armastan oma tööd, ehkki vahel on päris raske, kui kell kolm öösel helistatakse ja kutsutakse läbi poolemeetrise lume kohe poegima hakkava tiine mullika juurde,” itsitas ta.
Tema kõrvale ilmus laiaõlgne blond pikka kasvu nooruk.
„Hei, emps, ma juba imestasin, kuhu sa kadusid.” Noormehe selged rohekashallid silmad – need olid samasugused nagu Fional ja kohe oli selge, et tegu on tema pojaga – särasid tulede valgel.
„Hei, Lochie!” lausus Fiona sooja naeratusega. „See on Tiggy, neiu, kes hoolitseb mõisas uute metskasside eest.”
„Rõem tutvuda, Tiggy!” Lochie ulatas mulle käe, aga just siis tuli Zara meie juurde tagasi ja ma märkasin, et nooruki nägu muutus tulipunaseks.
„Tšau, Lochie!” ütles Zara. „Pole sind terve igaviku näinud. Kus sa end oled peitnud?”
„Tšau, Zara!” Lochie põsed muutusid veelgi punasemaks. „Ma olin Dornochis kolledžis.”
„Selge. Ja mis sa praegu teed?”
„Otsin õpipoisina tööd. Et siin kandis põle midagi erilist teha, olen aidan’d meie väiketalus papsi.”
„Ma ütlesin talle, et ta peaks täna õhtul Cali kinni püüdma ja järele uurima, ega talle siin, Kinnairdis, midagi pakkuda pole,” lisas Fiona etteheitvalt.
„Calil oleks päris kindlasti abi tarvis,” sekkusin vestlusse.
„Aga papsil pole raha, et palka maksta,” ohkas Zara.
„Ma töötaksin tasuta, lihtsalt selleks, et kogemusi omandada,” lausus Lochie ja ma tajusin ta hääles meeleheidet.
„Võib-olla siiski mitte päris tasuta, Lochie,” katkestas teda tema ema.
„Sellisel juhul oled ehk nõus minu eest kostma, Zara?”
„Muidugi olen. Kas sa haaraksid mulle ühe joogi?” küsis Zara noormehelt.
„Isver, kui suureks ta on kasvanud!” sosistas mulle Zara, kui Lochie innukalt noogutas ja saali tagaservas seisva lookas laua juurde läks. „Vanasti oli ta lühike ja paks, näol akne! Ma peaksin talle appi minema.”
„Seda kindlasti,” ütlesin tema eemalduvale seljale.
„Ah neid teismelisi!” pööritas Fiona silmi ja me puhkesime koos naerma.
Cal jõudis tagasi, käes uued