ISBN 9789949855414
е-ISBN 978-9949-85-674-9
ISBN 978-9949-85-592-6
EELLUGU
Enne teeleasumist
„Mina olen kass. Nime mul veel pole…,” kuulutanud kord üks meie maa auväärt kass.
Ma ei tea küll, kui lugupeetav too kass oli, kuid vähemalt nime omamises teen mina talle silmad ette. Iseasi, kas mu nimi mulle just meeldib. Üks on siiski kindel – minu sooga ei sobi see kohe mitte.
Nime sain ma endale vist mingi viis aastat tagasi. Umbes sel ajal, kui ma täisealiseks sain. Muide, jutte, kuidas kassi vanust inimaastatesse ümber arvestada, räägitakse erinevaid, kuid üldiselt arvatakse, et kassi esimene eluaasta vastab ligikaudu kahekümnele inimese eluaastale.
Tol ajal meeldis mulle põõnutada ühe kortermaja parklas seisva hõbedase universaali kapoti peal. Kui te nüüd küsite, miks just seal, siis põhjus on lihtne – sealt ei ajanud keegi mind alandavalt minema.
Arvestades, et inimene pole muud kui kahel jalal kõndiv hiigelsuur ahv, on ta tegelikult paras ülbik. Mis mõttes läheb ta põlema, leides kassi käpajäljed kapotilt, kui ta ise auto välja tuule ja vihma kätte jätab? Kassil on ju ometi õigus ringi kõndida! Kui aga kogemata kapotile jälgi teha, tormab inimene kohe meeleheites kohale ja muudkui ketrab: „Kõtt! Kõtt!”
Olgu sellega kuidas on, igal juhul oli selle hõbedase universaali kapott ideaalne magamiskoht. Minu esimesel elutalvel oli kapotikaas, mille päikesekiired olid nagu põrandaküte mõnusalt üles soojendanud, parim paik lõunauinakuks.
Lõpuks saabus kevad. Olin terve looduse aastaringi vastu pidanud. Mul vedas hirmsat moodi, et sündisin kevadel. Armastuse aastaaegu on kassidel teatavasti kaks – kevad ja sügis. Sügisel sündinud kassipojad üldjuhul talve üle ei ela.
Kord, kui olin päikesesoojal kapotil kerra tõmmates tukkuma jäänud, tundsin ühtäkki endal ülemäära sooja pilku. Ajasin silmad pilukile ning…
Pikk ja kiitsakas vidus silmadega noormees vaatas lummatult, kuidas ma põõnutan.
„Magad sa alati siin?”
Nojah! Mis siis?
„Sa oled jube armas.”
Tean. Seda öeldakse sageli.
„Võin ma sind silitada?”
Too küsib luba?! Kss! Sirutasin tema ähvardamiseks esikäpad kergelt välja.
„Oled sina alles okkaline!” mossitas mees.
No mida on! Kas tahad öelda, et sind ei häiriks, kui sind magamise ajal paitataks?
„Niisama ei luba end silitada, ega?”
Hoo, päris taibukas teine. Tõsi, kui magamise ajal segamise eest hüvitist ei saa, siis…
Tõstsin pea veidi üles ja jälgisin, kuidas mees kilekotis sobras.
„Kassi jaoks ei ole mul küll midagi…”
Pole hullu, mulle sobib kõik. Manguja ei ole valiv. Isegi kammkarbi nahakurrust piisaks.
Kui ma kilekotist väljaupitavat pakki nuuskisin, patsutas mees hapult muiates mu pead.
Oi, oi! Käed eemale! Vara veel!
„See ei ole sulle hea. Pealegi on see liialt krehvtine!”
Ei ole mulle hea? Ega sa ometi arva, et hulkuvat kassi, kes ei oska homsetki ette ennustada, huvitab tema tervis? Praegu on minu jaoks esmatähtis midagi kõhusoppi saada.
Lõpuks murdis mees võileiva vahel olevast kotletist tüki, eemaldas sellelt krõbeda osa ja sirutas siis peopesa lihaga minu ette.
Mida? Pean otse peost sööma? Käest, mis tahab meid teineteisele lähendada…? Samas – ma ei saa just tihti korralikult värsket liha süüa, seega võib vist järeleandmisi teha.
Liha järades tundsin, kuidas mehe sõrmed mu lõua alt kõrvadeni libisesid. Ta sügas mind õrnalt kõrva tagant. Olen ikka lubanud inimesel, kes mulle süüa annab, korra end paitada, kuid see mees oli osav. Veel paar palakest ja mul poleks midagi selle vastu, kui ta mind ka lõua alt kõdistaks. Silusin end vastu mehe kätt. Mangumine on lapsemäng.
„Sellest on kõigest kapsavõileib järele jäänud.”
Mees võttis muieldes kahekihilise võileiva vahelt viimase tüki kotletti, eemaldas kooriku ja ulatas mulle. Tegelikult oleks see muidugi võinud ka koos koorikuga olla. Nii oleks kõht rohkem täis saanud, aga noh.
Lasin end vaid nii palju silitada, kui ohvriand vääris, kuid siis tuli aeg pood kinni panna.
Kui taas esikäpad välja sirutasin, tõmbas mees käe eemale ja ütles „Olgu, järgmise korrani!” ning kõndis minema. Sama kortermaja trepist üles.
Ajastus igatahes on sul suurepärane. Et sa teaks…
See oli meie esimene kohtumine. Mulle nime panemisest räägin veidi hiljem.
Edaspidi tekkis igal õhtul hõbedase universaali alla, tagaratta varju, kassikrõbinaid. Inimese peotäis, mis parasjagu kassi kõhu täitis. Toojaks oli toosama mees, kes kortermaja trepist üles ronis. Kui ma juhtumisi kohal olin, lasin vastutasuks tal endale pai teha, aga ta jättis süüa ka siis, kui mind ei olnud.
Oli küll päevi, kui mõni teine kass sõi toidu eest ära või kui meest ei tulnud ja ma ootasin hommikuni krõbinaid saamata, kuid üldjuhul oli mulle iga päev kõhutäis kindlustatud. Tõsi, inimene on juba kord muutliku meelega, mistõttu täielikult talle loota ei saa. Eks hulkuv kass tea omast käest, et elu päästev õlekõrs võib vahel murduda.
Meie vahel toimis mugav ei-oma-ega-võõras suhe, kuid ühel hetkel otsustas saatus selle pea peale pöörata.
Ning saatus… See tegi põrgulikku valu.
Olin öise tiiru ajal parajast teed ületamas, kui korraga autotuled mu pimestasid. Hakkasin eest ära hüppama, kui signaal üürgama pani. See oli juba liiast.
Ma ehmusin ja jäin minema sööstmisega sekundi jagu hiljaks. Iseenesest oleksin ma pidanud jõudma plehku panna, ent pool sammu jäi siiski puudu. Sain autolt korraliku müksu. Prauh! ja kohutav obadus paiskas mu…
Ega ma tegelikult hästi aru saanudki, mis juhtus. Igal juhul, kui ma midagi taipama hakkasin, leidsin end teeäärses põõsas. Valu, mis mu keha tol hetkel läbis, oli midagi senikogematut. Nojah, tõsi, ma jäin ellu.
Oh ebaõnne! mõtlesin end püsti ajades. Aiaa! Valus! Valus! Vaaluus!
Parem tagajalg tulitas tavatult. Maas lamades proovisin end keerata, et haava lakkuda. ― Oi kurja! Luu väljas!
Hammustustest ja lõikehaavadest saan ma üldjuhul keelega lakkudes jagu, kuid see siin oli liig mis liig. Jalast välja turritav luu tegi valu veelgi metsikumaks. Ja kuidas veel!
Mis