et ta räägib minu sabast.
Ei, ei. Pea nüüd, pea! Kas Nana ei ole mitte plika nimi? Mina olen aga täisväärtuslik kõuts. Ei tea kuidas need kaks asja küll kokku peaksid sobima?
„Nana sobib ju sulle, eks? Lucky seven ja puha.”
No sa kuula vaid seda!
Näugusin. Satoru kissitas silmi ja kõdistas mind põsest.
„Nii et sulle meeldib?”
Ei!!! Aga noh… Põse sügamise ajal sellist asja küsida on sohi tegemine! Lõin tahtmatult mõnust nurru.
„Tore, kui meeldib.”
Ei!!!!!!!
Lõpuks ei saanudki ma oma eksimust parandada (mis ma teha sain, kui ta mind muudkui sügas ja silitas), ja minu nimeks sai Nana.
„Meil tuleb kolida.”
Kortermajas, kus Satoru elas, olid lemmikloomad keelatud. Kokkuleppel perenaisega lubati mind vaid paranemiseni majas hoida. Seepärast kolisimegi me linna teise otsa. Kolida lihtsalt ühe kassi pärast… Kassi suust kõlab see ilmselt veidrana, kuid Satoru oli parandamatu kassifriik.
Sellest ajast alates elasime me koos. Satoru oli igati sobilik toakaaslane kassile ja mina olin täiuslik toakaaslane inimesele.
Meil läks kõik kenasti. Viis aastat.
Kassina olin mina oma parimas eas, Satorugi oli vaid veidi üle kolmekümne.
„Vabandust, Nana,” paitas Satoru ühel päeval justkui vabandavalt mu pead.
Olgu, olgu! Ära muretse.
„Vabandust, et asjad nii on läinud.”
Lõpeta! Olen nutikas kass, küll mina juba mõistan.
„Muidu ei annaks ma sind kellelegi.”
Inimelu ei lähe alati nii, nagu plaanid.
Minul on muidugi oma kassielu. Kui mul tuleks Satorust lahkuda, siis naaseksin ilmselt oma viie aasta taguse elu juurde. Tagasi aega, mil luu mu jalast välja turritas. Olukorda, kus pärast paranemist oleksin öelnud „Nägemist!” ja tänavale astunud. Tühimik minusse muidugi jääks, kuid oleksin valmis taas hulkuma minema. Mina ei ole midagi kaotanud. Vastupidi. Olen saanud endale nime ja võimaluse Satoruga viis aastat koos elada.
Seepärast ei maksa nii masendavat nägu teha.
Kassid võtavad vaikselt omaks kõik, mis neile kaela langeb. Minu puhul oli ainus erand tookord, mil ma murtud luuga jalga taga vedades Satorule mõtlesin.
„Mis siis ikka. Lähme!”
Satoru avas puuriukse ja mina ronisin kuulekalt sisse.
Kõik need viis aastat, mil ma Satoruga elasin, olin ma olnud sõnakuulelik kass. Isegi siis, kui ta viis mind loomakliinikusse, mis oli minu jaoks õudusunenägu, ei ajanud ma küüsi vastu ega tõstnud suurt kisa, kui ta mind puuri pani.
No eks lähme. Olen olnud Satorule suurepärane toakaaslane, küllap olen talle ka suurepärane reisikaaslane.
Puur käe otsas, kandis Satoru mu hõbedasse universaali.
ÜKS.
Kōsuke
„Pole ammu kuulnud.”
Nii algas e-kiri. Saatjaks Miyawaki Satoru, Kōsuke lapsepõlvesõber, kes algkooli ajal ära kolis. Satoru oli pärast sedagi veel mitu korda elukohta vahetanud, ometigi ei olnud suhtlus temaga katkenud ning isegi nüüd, kui mõlemad olid üle kolmekümne, lävisid nad endiselt. Nad olid sellised sõbrad, kes ka üle aastate kokku saades rääkisid, nagu poleks päevagi möödunud.
„Vabandust, et sedasi ootamatult, aga ega sa mu kassi endale võtta ei taha?” kirjutas Satoru.
Lisas siis, et kass on talle äärmiselt kallis, kuid vältimatud asjaolud ei luba tal teda enam pidada, seepärast otsib ta kedagi, kes loomakese enda hoole alla võtaks.
„Vältimatute asjaolude” kohta Satoru midagi täpsemalt ei kirjutanud. Teatas lihtsalt, et kui Kōsuke nõus oleks, siis tuleks ta läbi ja tooks kassi kaasa.
Kirjale oli lisatud ka kaks pilti. Kassist, kelle näos joonistus triipudest kirjamärk „kaheksa”, hachi.
„Hee…,” imestas Kōsuke tahtmatult. „See on ju Hachi mis Hachi.” Hachi oli kass, kelle ta kunagi koos Satoruga oli leidnud.
Kui ta teise pildi peale keris, paistis sealt lähivõte kassi sabast. See oli must saba, mille kõverusest moodustus number 7.
Kas keegi mitte ei öelnud, et kõvera sabaga kass toob õnne? Kes nii ütles? püüdis ta meenutada. Kōsuke ohkas, kui taipas, et selleks oli tema enda naine, kes oli mõni aeg tagasi vanematekoju läinud. Kas naine sealt ka naaseb, ta ei teadnud. Igal juhul harjutas ta end mõttega, et naine jääbki sinna.
Huvitav, kui neil oleks selline kõvera sabaga kass, kas siis oleksid asjad teisiti, käis tobe mõte ta peast läbi. Kui kodus jookseks ringi konksus sabaga kass, kes korjaks kõik õnnetükid kokku, elaksid nad ehk märksa muretumat elu. Isegi ilma lasteta.
Võiks ju võtta selle kassi…, mõtles ta. Kass pildil oli kenake, konksus sabaga ja puha. Ja Satorut pole samuti ammu näinud.
Kui Kōsuke kirjutas naisele ja küsis, mida too mõtleks, kui ta sõbra kassi majja võtab, tuli vastuseks „Tee, nagu heaks arvad.” Kui südametu! Kuna aga seni ei olnud naine ühelegi tema kirjale vastanud, rõõmustas ta sellegi üle.
Kui ta kassi võtaks, kas naine tuleks koju kõutsi vaatama? Meelitades võiks naine, kellele kassid meeletult meeldivad, ehk isegi õnge minna. Kui pisarsilmi öelda, et võtsin küll kassi, kuid ei tea, kuidas tema eest hoolitseda, tuleb naine ehk tagasi, kasvõi sümpaatiast kassi vastu, olgu peremehega kuidas on.
Ei. Isa vihkab kasse… Tahtmatult hakkas ta, nagu ikka, muretsema, mida isa sellest mõelda võiks.
Just seepärast katkes ka naise kannatus. Nüüd oli ju tema stuudio omanik ning tegelikult ei peaks isa arvamus talle üldse korda minema.
Niisiis, osaliselt vastuhakuks isale, lisas tema, Sawada Kōsuke, oma nime lapsepõlvesõbra kassi soovijate nimekirja.
Miyawaki Satoru ilmus juba järgmisel nädalal. Hõbedasel universaalil, lõpmata armas kass kaasas.
Kui ta stuudiost masina mürinat kuulis ja välja tõttas, oli Satoru just oma masinat parkimas.
„Kōsuke! Pole ammu näinud!”
Satoru võttis käe roolilt ja lehvitas hoogsalt juhipoolsest lahtisest aknast.
„Tee nüüd kähku ja pargi auto ära!” innustas Kōsuke oma sõpra naeratades. Viimasest kohtumisest oli kolm aastat möödas, seega oli ta ülimalt kärsitu. Ses suhtes polnud midagi muutunud.
„Oleksid võinud tahapoole parkida. Oleks lihtsam olnud.”
Räästa all oli klientidele kolm parkimiskohta, kuid Satoru oli parkinud kõige lähemale sissepääsu juurde. Kuna sissepääsu kõrval oli väike hoidla igasugu asjadega, siis parkisid kliendid oma autod tavaliselt kaugemasse nurka. Tema enda auto oli sillutamata tagahoovis.
„Aga kui kunded tulevad?”
„Täna on ju stuudio kinni. Oled unustanud?”
Fotostuudio, mida Kōsuke oma isa järglasena vedas, oli kolmapäeviti suletud. Firmas töötav Satoru, kel tavaliselt oli vaid nädalavahetus vaba, ei tahtnud tulla oma kassiga siis, kui Kōsukel oli kiire, vaid võttis vaba päeva, sobitades selle sõbra omaga.
„Õige küll,” ütles Satoru