Rändava kassi kroonikad. Arikawa Hiro

ja said mõlemad treenerilt kõrvakiilu. Pärast tundi jooksid nad elurajooni piiriks oleva nõlvani. Kast sildi juures oli endiselt alles, kuid kassipoegi oli selles vaid üks. Ilmselt oli teise keegi omale võtnud.

      Tundus, et kasti jäänud pisikese saatus oli nende kätes. See oli väike kassipoeg, kellel kolmevärvilised triibud otsa ees moodustasid kirjamärgi kaheksa ning kelle must saba oli konksus.

      Nad istusid kasti juurde ja vaatasid, kuidas kerra tõmbunud kassipoeg mõnusalt magas. Iga laps tahaks sellise pehme ja tillukese karvakera endale koju viia. Nii üks kui teine lasi kiirelt peast läbi olukorra, mis võiks juhtuda, kui ta selle koju kaasa võtaks. Reageering oli täpselt teada.

      Ema on atoopilise nahapõletiku tõttu vastu, isale ka eriti loomad ei meeldi…

      Vastupidiselt kõvasti kahtlevale Kōsukele oli Satoru oma otsuses kiire. „Ma küsin ema käest.”

      „Nii pole aus!”

      Sellisele kiirele süüdistusele tõukas teda mõne päeva tagune sündmus ujulas. Tüdruk, kellest Kōsuke oli sisse võetud, vaatas edasijõudnute rajal ujuvat Satorut ja sosistas: „Ta on kenake!” (Tegelikult vist küll: „Nojah, kappa küll, aga ujudes on ta kenake.” Kōsuke polnud kindel, kas ta oleks pidanud nende sõnade peale kiivas olema või mitte).

      Satoru ujub kiiresti, tal ei ole atoopiat, tema ema ja isa on lahked ja võivad vabalt lubada tal kassi pidada… Seega mitte ainult seik, et tüdruk, kes talle meeldis, Satorut imetles, vaid ka võimalus, et sõber saab niisama lihtsalt sellise sulgpehme olevuse endale – kas see polnud siis ebaõiglane?

      Nördinud Satoru oleks sõbra sõnade peale justkui vastu vahtimist saanud. Nähes Satoru pettunud ilmet, hakkas Kōsukel piinlik. Ta ise teadis suurepäraselt, et tahtis lihtsalt viha välja valada.

      „Mina ju leidsin ta,” pahvatas ta, mille peale Satoru siiralt vabandas.

      „Muidugi, Kō-chan. Sina leidsid ta. Ta on sinu kass.”

      Kōsukel oli küll piinlik, et ta end sõbra peale välja elas, kuid pahasena ei suutnud ta muud kui noogutada. Veidi rööpast välja viiduna läks igaüks oma koju. Temal kast kassiga süles.

      Üllatuslikult ei olnudki ema vastu.

      „Ma ei tea, kas see on tänu ujumisele, igal juhul nahapõletikku ei ole sul enam ilmnenud. Kui sa suudad tema järel koristada, siis miks mitte. Vanaisa juures sul ju ka kassiallergia välja ei löönud…”

      Viimasel ajal ei olnud ema tõepoolest atoopia osas enam midagi eriti öelnud. Arsti juures käis ta ka harva.

      Suurim takistus oli seega isa.

      „Mis? Kass? Mitte mingil juhul!” Ta oli alati nii arvanud ja muuta tema arvamust oli võimatu. „Kui too toas küüsi teritama hakkab, mis sa siis teed? Ja muide – kassi kasvatamine ei ole tasuta lõbu. Ma ei pea fotostuudiot selleks, et mingile kassile süüa anda!”

      Ema püüdis isa ümber veenda, kuid see tegi asja veel hullemaks. Isa muutus üha põikpäisemaks ning käskis kassi juba enne õhtusööki viia tagasi sinna, kust ta selle leidis.

      Nuuksudes lonkis Kōsuke, kassipoeg karbiga süles, elamukvartali piiriks oleva nõlvani, kuid kasti sinna sildi alla jätta ei suutnud. Veidi vastumeelselt seadis ta sammud Satoru juurde.

      „Isa ei lubanud kassi…,” suutis ta viimaks uksele tulnud Satorule nutuga pooleks öelda.

      „Selge,” noogutas Satoru. „Las ma ise. Küll ma midagi välja mõtlen,” ütles ta ja tormas tuppa.

      Kōsuke jäi ootama, arvates, et sõber läks ema käest luba küsima, kuid mõne hetke pärast tuli Satoru välja, õlal spordikott, millega ta tavaliselt ujumistrennis käis.

      „Satoru, kuhu sa selle kotiga minna kavatsed? Kui isa koju tuleb, on kohe õhtusöögi aeg!”

      „Teie hakake sööma,” hüüdis Satoru esikus tenniseid jalga tõmmates. „Me Kō-chaniga laseme mõneks ajaks kodunt jalga.”

      „Ah?” Satoru ema oli alati lahke ja elegantne, nii karmi häält kuulis Kōsuke esimest korda. „Satoru! Mida sa ajad? Kuhu nüüd?”

      Ema praadis vist parajasti tempura’t, igal juhul oli ta segaduses ega saanud esikusse tõtata, vaid pistis lihtsalt pea köögiukse vahelt välja.