lindudest tehtud fotodega.“ Lapsena uskus ta, et võib näha oma vanemaid inglitena lendamas Cold Ridge’i kohal koos mõne kulli või kotkaga. Ty tavatses teda selle pärast pilgata. „Ma lihtsalt katsetasin oma uut digikaamerat.“
Aga ta hingas kiiresti – liiga kiiresti – ja Ty pani oma käe viivuks tema suu peale. „Lõpeta. Hoia korraks hinge kinni, enne kui sa endale hingeldamisega liiga teed.“
Carine tundis juba, et ta pea käis veidi ringi, ja ta tegi, nagu Ty oli soovitanud. Ta märkas mehe silmade rohelist värvi. See ei olnud hea enne. Ta ei olnud mehe juures varem mitte midagi märganud. Ta ei suutnud meenutada, millal ta viimati mehega kohtunud oli. Neljanda juuli ilutulestiku ajal? Nad olid naabrid, aga nägid teineteist harva. Ty ema oli kolinud orgu vahetult enne Ty sündimist ja ostnud 1817. aastal ehitatud telliskivimaja, mille Abraham Winter, esimene Cold Ridge’i Winteritest, oli taverniks ehitanud. Ta ema oli ennast Saskiaks nimetanud, aga keegi ei uskunud, et see oli tema tõeline nimi. Kui tal oli abikaasa, ei rääkinud ta temast kunagi. Ta kudus ja maalis, aga ei olnud just kõige tähelepanelikum ema. Ty oli üsna omapäi üles kasvanud. Juba väikese poisina võis ta tundide kaupa mägedes uidata, enne kui ema märkas, et ta läinud on. Ta suri nelja aasta eest ja jättis Tyle maja ning viiskümmend aakrit metsa ja aasa. Kõik uskusid, et ta müüb selle maha, aga ta ei müünud, ehkki, arvestades tema sõjaväelasekarjääri nõudmisi, ei olnud ta seal kandis just palju.
Hank Callahan niheles. „Ma ei tea, kuidas teie, aga mina tahaksin enda ja püssidega tüüpide vahele mitmemiilise vahemaa tekitada.“
Carine rahustas oma hingamist. „Aga teie kolmas sõber, Manny...“
„Ära Carrera pärast muretse,“ ütles Ty. Tema oskab ise enda eest hoolitseda. Kustkaudu on siit kõige parem jalga lasta?“
„Me võiksime minna piki kivimüüri. Jahionni lähedal on vana metsaveotee...“
Ty raputas pead. „Kui tulistajad kasutasid jahionni, siis tulevad nad sealtkaudu. Neil on ilmselt mingid sõidukid.“
Carine mõtles viivuks. „Siis peaks me minema piki jõe kallast. See pole otsetee, aga viib meid meie autode juurde.“
„Kui hästi me näha oleme?“
„Tulistaja seisukohast? Ma ei oska seda hinnata. Ma tean lihtsalt, et see on kiireim tee siit minema.“
„Kiire on hea,“ ütles Callahan.
Ty noogutas ja tegi siis Carine’ile silma. „Olgu, kullake, me läheme sinu valitud teed.“
Carine ei mäletanud, et Ty oleks teda enne tänast kunagi kullakeseks nimetanud.
Kolmkümmend minutit hiljem, jõudes killustikuga kaetud parkimisplatsile, kuulsid nad enda selja taga plahvatust, sellest suunast, kus oli jahionn ja tulistajad. Puude kohale kerkis must suits.
Hank vilistas. „Huvitav, kes kurat need tüübid on.“
Ühe poolkuivanud valge männi tagant ilmus Manny Carrera. Ta pidi tulema üsna lähedal nende kannul, aga Carine polnud midagi kuulnud. Ta oli samuti langevarjur, tumedajuukseline ja tumedasilmne Texase sõnn.
„Tore,“ ütles Ty. „Mitte sind ei lastud õhku. Jahionn?“
„Mina arvaks nii.“ Manny rääkis rahulikult, plahvatustest ja püssilaskudest metsas ilmselt ei piisanud, et teda – või Northi või Callahani – närvi ajada. „Seal oli kaks püssimeest, vähemalt üks oli jahionnis. Ma ei saanud neile piisavalt lähedale, et neid korralikult kirjeldada.“
„Mul on binokkel, mida ma oleks võinud sulle laenata,“ ütles Carine.
Mees naeratas talle. „Aga nad tulistasid sind, lapsuke.“
„Mitte tingimata just mind...“
„Jah. Sind. Nad lihtsalt ei tahtnud sind tappa. Hirmutada, hirmust halvata, võib-olla. Muidu poleks nad mööda lasknud, mitte nii mitu korda. Nad kasutasid optilise sihikuga poolautomaatseid vintpüsse.“ Tema hääletoon oli objektiivne, ta lihtsalt nimetas fakte, aga tema silmad puhkasid naisel ja tema pilk muutus veidi leebemaks. „Palun vabandust. See ei olnud juhus. See ei olnud kiivakiskunud märkilaskmine. Nad ei ajanud sind hirvega segamini.“
„Ma saan aru.“ Ta püüdis oma surmalähedase kogemuse suhtes olla sama emotsioonitu nagu need kolm meest, aga talle meenus üha, kuidas ta oli kivirahnu taga kägaras, kuulis laske ja tundis, kuidas kivikild tema pead tabas. Kuulid olid lennanud tema, mitte nende poole. „Võib-olla nägid nad mind pildistamas, aga...“ ta hingas sügavalt sisse: „... minu jaoks oli see lihtsalt jahionn.“
„Sellest on praegu küll,“ ütles Ty. „Me võime hiljem oletamist jätkata. Kas sul on mobiil kaasas?“
Carine noogutas. „Ma pole kindel, et siin on levi.“
Ta võttis Tylt oma seljakoti ja otsis mobiili välja, aga ta oli pärast omapäi ringi trampimist, kuulide eest põiklemist, puude ja kivide taha sööstmist ja kahe sõjaväelase seltsis läbi metsa lidumist täiesti kurnatud. Ta vajutas valet nuppu ja pillas telefoni peaaegu maha.
North võttis selle vaikides tema käest ja raputas pead. „Levi ei ole. Hank ja Manny, võtke minu kastikas. Mina lähen Carine’iga.“ Ta pöördus naise poole ja silmitses teda kaalutlevalt. „Kas sa suudad juhtida või tahad, et mina seda teeks?“
„Ma suudan juhtida.“
Mobiililevi ei olnud – seal polnud ka maju –, kuni nad jõudsid väikese järveni, mis sundis Cold Ridge’i linnakesest põhja suunduvat teed väikest kaart tegema. Isegi siis sai Ty vaevu dispetšerile mõned sõnad öeldud, kui levi jälle kadus.
Ta vajutas telefoni kinni ja vaatas Carine’i poole. „Ma räägin tõsiselt,“ ütles ta. „Miks me kunagi kohtamas pole käinud?“
Carine suutis naeratada. „Sest ma olen sind alati vihanud.“
Mees naeratas talle. „Ei, sa ei ole.“
Ja Carine kaotas kontrolli. Siis, sel hetkel, seal.
Selleks ajaks kui osariigi ja kohalikud politseinikud sündmuspaigale jõudsid, oli jahionn maani maha põlenud ja laskjad olid läinud. Kui uskuda paljude seadusesilmade arvamust, oli Carine ilmselt komistanud salakaubavedajate otsa, keda politsei juba silmas pidas, aga ei suutnud tuvastada. Nad vedasid narkootikume, relvi ja inimesi Kanadasse ja sealt välja ning olid, vähima kahtluseta, väga ohtlikud.
Kõik nõustusid, et tal oli tõepoolest vedanud, et teda ei tapetud.
Isegi kui pildid, mis ta jahionnist teinud oli, olid põhjuseks, miks tulistajad ta sihikule võtsid, ei öelnud need pildid talle midagi. Ta printis need oma väikeses palkmajas välja, kuni tema ja ta militaarne trio politsei saabumist ootasid. Nad olid tulnud ja läinud, ning võtnud mälukaardi enda kätte. Väljatrükid olid tal endiselt alles. Roostes korstnaga jahipunker metsas. Tema pilgule paistis see täiesti süütu.
Ty puhastas ja ravis haava tema laubal. Carine, teadlikuna oma reaktsioonist mehele, teades, et kuidagi oli kõik nende vahel muutunud, vältis tema pilku. Ta oli meest tundnud kogu igaviku. Ta oli alati Carine’ile närvidele käinud. Ta oli Carine’i puu otsast alla lükanud. Ta oli lõiganud läbi köie, mille otsas rippus Carine’i autorehvist tehtud kiik. Nüüd tekitas ta Carine’is kihelust. See pidi olema adrenaliin – mingisugune traumajärgne reaktsioon, otsustas naine.
Hank ja Manny tegid tema ahju tule. Hank, nagu ta teada sai, oli just teatanud, et kandideerib musta hobusena esimest korda Massachusettsis senaatoriks. Ta oli endine õhujõudude päästekopteri juht, erumajor, kes oli sattunud üleriigilise tähelepanu alla oma viimasel missioonil aasta tagasi, kui ta päästis kalamehed, kelle paat oli ümber läinud.
Nii kõigutamatu, kui ta ka metsas ei olnud, ei öelnud Hank praktiliselt sõnagi sellest hetkest, kui Antonia Winter oma õe majja saabus. See tõi Carine’i näole naeratuse. Tema õde oli Bostonis kiirabihaigla kirurg, aga ta oli tulnud Cold Ridge’i nende vanemate surma kolmekümnenda aastapäeva