Antonia oli keskendunud, andekas ja kõva töörügaja, aga kui ta ka märkas Hanki reaktsiooni endale, ei reetnud ta seda kuidagi.
Gus saabus mõne minuti pärast ja kihutas kõik õhujõudude tüübid välja ning põrnitses mornilt, kui North Carine’ile silma tegi ja lubas teda hiljem vaatama tulla. Antonial lubas Gus jääda.
Nende onu oli viiekümnene, tema tumedad juuksed olid nüüd suuremalt jaolt hallid, aga ta oli sama rännuhimuline ja heas vormis kui alati. Peale töö rõivakaupmehena ja matkarühmade juhtimise White Mountainsis, korraldas ta ka mägironimise, talvise telkimise ja mägedest päästmise töötubasid. Tema eesmärk, Carine teadis seda, oli vähendada tõenäosust, et keegi peaks veel kunagi surema nii, nagu surid tema vend ja vennanaine. Aga inimesi hukkus ikka. Peaaegu igal aastal sai keegi mägedes surma.
Ta tõi ahju jaoks rohkem puid ja käis peale, et Carine istuks tule lähedale ja jutustaks talle ning õele kõigest.
Ta tegigi seda, välja arvatud see osa, kus Ty ütles, et tal on ilusad silmad.
Gus tahtis, et Carine läheks koos temaga tagasi linna, aga Antonia pakkus, et jääb Carine’i juurde tema väikesesse palkmajja. Nende vend, šerif New Yorgis, helistas ja nõustus üldise hinnanguga, et tulistajad ei olnud mööda lasknud. Kui nad oleks tahtnud teda tappa, oleks ta surnud. „Püsi mõned päevad varjus, eks?“
Kui Antonia ei kuulnud, küsis Carine Nate’ilt, mis too arvab, kui ta läheks Tyler Northiga kohtama.
„Kas ta kutsus sind?“
„Ei.“
„Tänan jumalat väikeste teenete eest.“
Järgmisel päeval juhtus selline asi, et Ty ja tema sõbrad pidid päästma üht Massachusettsi paarikest, kes jäi Cold Ridge’ile lõksu. Sterling ja Jodie Rancourt olid hiljuti ostnud maja ühe tibatillukese raskesti ligipääsetava tee juurde ja läksid oma esimesele matkale mäeharjale, nemad olid plaaninud selle lihtsa pärastlõunase ekskursioonina. Selle asemel pidid nad võitlema kõvema tuule, madalamate temperatuuride ja raskema maastikuga, kui olid oodanud. Ty, Hank ja Manny, kes olid ilmastikuoludeks valmis, aitasid neil pääseda allapoole puudepiiri, kus kohalike vabatahtlike päästemeeskond nad vastu võttis.
Jodie Rancourt oli pahkluu välja väänanud ja nii tema kui ka tema abikaasa olid alajahtumise varases faasis, neil oli oht jääda ööks mäele. Arvestades nende olematut kogemust ja karme tingimusi, oleks nad võinud kergesti surra, kui kolm õhujõudude meest ei oleks õigel hetkel välja ilmunud.
Sündmusterohke nädalavahetus White Mountainsis.
Pärast seda kui Manny läks tagasi oma õhujõudude baasi ja Hank oma senati kampaaniat vedama, jäid Ty ja Carine üksi oma kõrvalisele teele Cold Ridge’i varjus.
Gus tajus, mis oli juhtumas, ja astus läbi, et öelda Carine’ile, et ta on peast põrunud, kui teeb tegemist Tyler Northiga.
Carine ei kuulanud.
Tema onu hoiatus oli jäänud hiljaks. Kaugelt liiga hiljaks. Carine oli armunud.
Tema ja Ty määrasid valentinipäeva oma pulmapäevaks.
Nädal enne seda, kui nad pidid altari ette astuma, ilmus Ty tema onni ja ütles, et see jääb ära.
Ta ei saanud seda teha.
Lase Tyler North oma ellu.
Kirjuta Tyler North välja.
Nii kiiresti käiski.
Üks
Esimest korda mitme nädala jooksul ei veetnud Carine oma lõunatundi, mõeldes metskalkunite pildistamisele aasal tema palkonni lähedal Cold Ridge’il. Süües tuunikalavõileiba, mille ta oli endale samal hommikul valmistanud ja kaasa pakkinud, jalutas ta läbi Boston Public Gardeni. Iga penn oli ülioluline, et ta saaks endale lubada nii oma palkmajakest New Hampshire’is kui korterit linnas. Mitte et see oleks olnud uhke korter. Mitte et ta saaks veel kunagi elada oma majakeses.
Viimased lehed, isegi Bostonis, olid värvi muutnud ja paljud olid juba maha langenud, tekitades päikeselisel pehmel novembrikuu pärastlõunal kiusatust. Carine mäletas tohutute lehehunnikute kokkuriisumist lapsena koos oma õe ja vennaga – ja Tyler Northiga – ja nendes kargamist, peitumist ja maadlemist.
Ty oleks ta ükskord peaaegu lämmatanud. Kahjuks ei olnud ta taibanud sellest mõelda kui hoiatusest. Ty käitus lihtsalt nagu Ty, katsetas piire.
Aga üheksa kuud, mis olid möödunud ajast, kui nende pulmad ära jäid, olid talle õpetanud, et ei tasu raisata oma aega, mõeldes endisele kihlatule ja sellele, kuidas asjad oleks võinud minna. Ta sööstis üle tiheda liiklusega Arlingtoni tänava ühte Prantsuse kohvikusse ja tuli caffè latte’ga uhkeldades uuesti välja. Muidugi oli õige, et ta võiks pildistada Cold Ridge’il metskalkuneid, punasaba-viusid, päikeseloojanguid mägedes, koskesid, kive või alpiaasasid, hoolimata sellest, et ta oli juba kuus kuud olnud Bostonis, kus ta oli vastu võtnud pikaajalise tööpakkumise pildistamaks maja renoveerimist.
Tegemist pole lihtsalt juhuslike renoveerimistööde pildistamisega, mõtles ta. Sterling ja Jodie Rancourt olid palganud ta pildistama oma Commonwealthi avenüül asuva ajaloolise vanamoelise härrastemaja vaevanõudvaid taastamis- ja uuendamistöid.
Carine ohkas ja limpsis Newbury tänava kõrgema klassi kaupluste ja salongide vaateakendesse vaadates oma latet. Aga Ty ronis muudkui tagasi tema mõtetesse. Juba siis, kui ta oli kuueaastasena poissi rehaga tagasi ajanud, ise suust lehti süljates, oli ta teadnud, et ei tohi ennast iialgi Tyga siduda. See kuueaastane tüdruk tema sees, kes teadis, et ei tohi uskuda midagi, mida too mees ütles, pidi meeleheitest karjuma, kui ta oli eelmisel talvel Tyd armastama hakanud.
Mees võis helikopterist välja hüpata, et päästa alla tulistatud lennuki meeskonda – polnud vahet, kus. Vaenlase tagalas, mäetipus, kõrbes või džunglis või ookeani kohal; lumes, kuumuses või vihma käes. Rahuaja võitlustes. Tal oli töö, mis vajas tegemist. Põnnama löömine ei kuulunud valikuvõimaluste hulka.
Mitte nagu siis, kui asi hakkas tüürima Carine’iga abiellumise suunas.
Carine polnud temaga rääkinud sestsaadik, kui mees tema onni uksele koputas ja teatas, et ei saa abielluda. Mees oli mõneks päevaks üksi mägedesse talvisele matkale läinud, selle üle elanud ja siis naasnud oma baasi. Carine oli kuulnud, et talle leiti rakendust teisel pool ookeani ja et ta osales ohtlikel lahingu-päästemissioonidel. CSARs – Combat Search and Rescue.
Ta oli käinud ka humanitaarmissioonidel, ühel, kus ligipääsmatus piirkonnas raviti vigastatud naisi ja lapsi. Carine pidas lugu tööst, mida mees tegi, ja tasahilju oli tema vihkamine koos šokiga lahtunud. Need olid toimetulemiseks lihtsad emotsioonid – kui võrrelda neid valu ja häbitundega, mis olid järgnenud päevale, mil Ty ta maha jättis, käegakatsutava leinaga selle mehe kaotamise pärast, keda ta need mõned kuud, ehk koguni kogu oma elu, oli pidanud oma hingesugulaseks.
Isegi kui mees oli ära, meenutas kõik Cold Ridge’il teda. Ja, muidugi, kui ta sai puhkust, kui ta sai mõneks päevaks töölt eemale, siis oli ta seal.
Suve alguses teadis Carine, et pidi oma elu tükid kokku korjama ja midagi muutma, otsima uusi võimalusi, avardama horisonti – mitte et ta oleks kogu aeg nii tundnud. Mõnikord, isegi nüüd, tundis ta, nagu lakuks ikka veel oma haavu, jookseks ikka veel ära enese ja elu eest, mida ta tahtis elada.
Aga mitte täna – täna oli imeline hilissuvine päev, täiuslikult sobiv selleks, et mitte mõelda Cold Ridge’ile ja Tyler Northile. Nii palju kui see temasse puutus, oli ta mehe uuesti kõrvale heitnud, nagu ta alati oli teinud. Ta oli mehe kätte oma elu usaldanud – kes seda ei teeks? Aga ta ei tee enam kunagi seda viga, et usaldab teda kogu südamest.
Gus oli püüdnud talle seda pärast metsas toimunud tulistamisjuhtumit eelmise aasta novembris öelda. „Sa võid tema kätte oma elu usaldada, Carine, aga pagan võtku, ta murrab lõpuks su südame.“
Ta oli