North ja Manny Carrera. Aga neid ei olnud siin ja ta sundis ennast Louis Sanborni kõrvale põlvitama, oma hirmu ning paanikat kontrolli all hoidma, ning puudutas kahe sõrmega mehe kaelaarterit. Oli ju see, kas polnud? Arterid tuksuvad koos südamega. Veenid ei tuksu. Et teada, kas mehe pulss lööb, pidi ta arteri leidma.
Pulssi ei olnud, verd oli liiga palju.
„Louis. Oh jumal!“
Ta vaatas tühjas ruumis ringi, tema hääl kajas selles vastu, kui ta uuesti abi järele hüüdis. Kas mees oli komistanud ja millegi terava otsa kukkunud – valesse kohta jäetud peitli või sae või millegi taolise otsa? Mehe kuue selg oli puutumata. Verd ei olnud, riie oli terve. Mis vigastus tal ka ei olnud, see pidi olema kõhu pool. Aga Carine ei julgenud meest ümber keerata, teda rohkem puudutada.
Ta tõusis värisedes. Mitte keegi ei olnud tema appihüüdudele vastanud. Louis Sanborn oli surnud. Ta oli üksi. Tema olukord jõudis lühikeste teadlikkuseplahvatustega temani, nagu ta ei suudaks kõike korraga vastu võtta.
Hei, preili Fotograaf, kas vajate küüti suure maja juurde?
Mis siis, kui ta oleks pakkumise vastu võtnud? Kas ta oleks võinud mehe elu päästa? Või oleks ta ise ka surnud?
Kuidas oli mees surma saanud?
Mis siis, kui see ei olnud õnnetus?
See ei olnud õnnetus. Ta teadis, et ei olnud.
Ta jooksis vestibüüli poole, kaamerakott peksis vastu tema puusa. Kus tema mobiil oli? Ta pidi helistama politseisse, kiirabisse. Ta kaevas oma jaki taskus, leidis telefoni, aga ei suutnud seda käes hoida ja pillas selle ennast ehmatades puidust põrandale. Ta õngitses selle, teel vestibüüli vaevu peatudes, maast üles.
Eesuks oli pärani lahti. Ta arvas, et oli selle lõunalt tulles kinni pannud. Kas siin oli veel keegi?
Ta tundis külma novembriõhku.
„Appi!“
Ta vaatas oma mobiili ja sai aru, et see polnud sisse lülitatud. Ta vajutas sisselülitamise nuppu ja jooksis eestrepile, ajas ümber poti krüsanteemidega ja lootis, et tänaval keegi kuuleb teda. Ta kiirustas trepist alla laiale kõnniteele. Ta kutsub politsei, peatab mööduva auto.
Korraga oli seal Manny Carrera, nagu oleks Carine ta enda jaoks esile mananud. Mees oli temaga kuu aega tagasi Hanki ja Antonia pulmas tantsinud ja rõõmsalt pakkunud, et lõikab Tyl munad maha, kui teda järgmine kord näeb.
„See on Louis... ta...“ Ta ei saanud sõnu suust välja. Ta on... oh jumal...“
Manny tõmbas ta enda embusse. „Ma tean,“ ütles ta. „Ma tean.“
Kaks
Tyler North võttis külmkapist kaks õlut ja tõi need pikale männipuust lauale, kus tema ema tavatses oma maalidega tule ees istuda. Gus Winter oli nüüd tema ema koha peal, kõhn, armiline ja närviline – ja väsinud, ehkki seda ei tunnistaks ta iialgi. Ta võttis ühe õlle ja raputas vastikustundest pead. „Alati peab arvestama idioodifaktoriga.“
„Inimesed teevad vigu.“
Gus jõi natuke õlut. Oli olnud jube päev, aga sellel oli olnud õnnelik lõpp. „Päikesekreemi unustamine on viga. Need sitapead ei vaevunud ilmaennustust vaatama. Nad ei võtnud kaasa piisavalt toitu ega vett. Sa nägid, kuidas nad riides olid – teksad ja tennised. On november. Mäe peal võib novembris juhtuda kuramuse kõike. Neil vedas, et nad elus on.“
Keegi ei teadnud paremini kui Gus Winter, kui õige oli see, mis ta ütles. Ty temaga ei vaielnud. Ta istus oma õllega ja vahtis tuld vanas toa keskel olevas kivist kaminas. Kolm kohaliku põhikooli seitsmeteistkümneaastast poissi otsustasid tundidest poppi teha ja minna mägirajale matkama. Kui nad oleks sellel püsinud, oleks nendega võinud kõik korras olla, aga nad ei teinud seda. Varasel pärastlõunal nad juba külmetasid, olid eksinud, kõva tuule tõttu kurnatud ja hirmul, et peavad veetma öö puudepiirist kõrgemal.
„Kui jahindus- ja kalandusameti omad otsustavad, et nad olid mõtlematud, peavad nad päästmise eest raha välja käima,“ ütles Ty.
„Nad vinguvad, et me ei saatnud helikopterit! Kujuta ette! Nad arvasid, et kui nad hätta jäävad, siis helistavad hädaabinumbril...“
„Seda nad ju tegidki.“
Gus turtsatas. „Jah. Ja me tulimegi. Mis sellel pildil valesti on? Me oleks pidanud ootama, laskma neil küpseda ja kartma hakata.“ Ta jõi veel õlut. „Ma ütlen sulle, North. Idioodifaktor.“
Ty eeldas, et need kolm poissi, kelle nad just päästnud olid, olid sedasorti matkajad, keda silmas pidades oli New Hampshire’i jahindus- ja kalandusamet kehtestanud reeglid, et kui päästma peab oma elu suhtes täiesti hoolimatuid inimesi, siis esitatakse neile pärast arve. Poiste õnneks ei olnud õhk niiskeks läinud. Isegi kerge vihm oleks võinud nende puuvillased riided läbi leotada ja märjana poleks need üldse sooja andnud. Nüüdki olid nad veidi külmetanud. Ja neil oli olnud suur, neid täielikult vallanud hirm oma elu pärast.
„Ma tegin selles vanuses lollusi,“ ütles Ty.
„Sa teed praegugi lollusi. Aga kas sa eeldad, et inimesed tulevad sind päästma?“ Gus raputas vastust ootamata pead. „Mitte sina, North. Sa pole oma elus kunagi oodanud, et keegi sind päästma tuleb, hoolimata sellest, kes on su ema, puhaku ta rahus. Armas naine, aga täiesti omas maailmas. See on nende persevestide ülbus...“
„Lase olla, Gus. Me tegime oma töö ära. Ülejäänu ei sõltu enam meist.“
Hoolimatud või mitte, tänased poisid ei olnud esimesed inimesed, kelle tema või Gus olid pidanud Cold Ridge’ilt päästma. Oli ebatõenäoline, et nad võiksid olla viimased.
Aga Gus ei tahtnud konti hambust lasta. „Mobiilid annavad inimestele petliku turvatunde. Need tuleks ära keelata.“
Kui neil poleks mobiiltelefone olnud, ei oleks keegi neid poisse enne õhtut otsima hakanud. Nad oleks pidanud öö mäestikus veetma – ohtlik olukord, mis ei oleks pruukinud hästi lõppeda. Teisest küljest oleks nad vähem riskinud, kui neil poleks mobiile olnud. Ehk oleks nad koguni kooli läinud, selle asemel, et salaja hiilida keelatud matkale. Teised matkajad olid teinud selle vea, et uskusid, nagu töötaks nende mobiilid igal pool, ega märganud enne, kui olid kõrvadeni hädas, et levialas olid augud, ja neil polnud mingit võimalust abi kutsuda. Isegi kui nad said helistada, ei olnud abi kohe järgmise kuradima nurga taga.
Nii või teisiti, Northi asi oli inimesi päästa. Ta tegi seda armees elukutselisena, ja kui ta kodus puhkusel oli, tegi ta seda vabatahtlikuna.
Gus pani õllepudeli kolksuga lauale. „Inimesed arvavad, et kuna White Mountainsi ala ei ole nii kõrge kui Kaljumäestik või Himaalaja, siis ei ole see ohtlik. Põhjus, miks puudepiir on kirdes madalamal kui läänes, on sellepärast, et meil on siin nii sitt ilm. Kolm suuremat tormide liikumissuunda kohtuvad siin – ah, põrgusse.“ Ta krimpsutas vastikustundest nägu. „Ma püüan kogudust usku pöörata. Sa tead neid mägesid sama hästi kui mina.“
„Ma olen palju ära olnud.“
See oli alahindamine. Tema karjäär päästjana oli viinud teda päästemissioonidele üle terve maailma. Õhupääste moto – „Need asjad, mida me teeme, et teised võiks elada“ – rõhutas kõike, mida ta tegi langevarjurina nii lahingutes kui ka rahuajal. Õhupäästja esmane missioon oli minna järele allatulistatud lennukimeeskondadele. Kus tahes, millal tahes. Igasugusel maastikul, soodsates või vaenulikes tingimustes. Kui tegemist oli vigastustega, siis nad andsid esmaabi. Kui nad jäid tule alla, võtsid nad sisse positsioonid ja tulistasid vastu.
See töö nõudis väga erinevaid oskusi. Kui ta teenistusse astus ja otsustas saada õhupäästjaks, oli Tyl ainult piiratud arusaamine sellest, mida see kaasa tõi. Alustuseks – kaks aastat treeninguid ja koolitusi – „torujuhe“. See algas kümme nädalat kestva langevarjurite põhitõdede pähetagumisega Lacklandi õhujõudude baasis San Antonios. Jooksmine,