ta Eddiele mõrult, gangsterid ja sulid kupatasid nad minema, nagu näiteks Arnold Rothstein, noor juut, kes võitis sohki tehes. „Ära kunagi tee sohki, mitte ühtegi korda,“ hoiatas ta Eddiet, silmitsedes teda tuhmunud silmadega, mida ääristasid hõbedased ripsmed. „Sohi tegemine on nagu tütarlapse neitsilikkus. Pole tähtis, kas ta on seda teinud üks kord või sada korda, igal juhul on ta hukas.“
Neil sõnadel oli Eddie kõrvus ebaloomulikult suur kaal, see oli justkui tõde, mida ta oli juba teadnud. Varjupaigas oli sohitegemine lausa eluviis, ent Eddie oli teistsugune, oli alati olnud. De Veer nägi temas seda erinevust. Ta õpetas Eddiele nippe, kuidas märgata valetäringut, ebaausalt segatud kaardipakke, märke kokkumängust nende vahel, kes peaksid olema teineteisele võõrad – kõike, mis õõnestas õnnejumalanna müstilist tegevust.
Härra De Veer oli kodusõjas viga saanud, kuid see oli tema nõrk süda, mis oli ta kahe aasta eest ratastooli ning ta vallalise õe, preili De Veeri hoolde aheldanud, ja õde oli mängurlusele otsekohe lõpu teinud. Õde väitis küll, et mängimine oligi ta tervise hävitanud, kuid härra De Veer kahtlustas, et õel oli plaane tema sõjaväepensioniga, et kasvatada oma kollektsiooni portselannukkudest, mida tal oli juba sadu. Ühel õhtupoolikul kohe pärast talvist koolivaheaega naasis Eddie kaardimängult hilja. De Veer käsutas ta karmilt minema. Solvunult jälgis Eddie pargi sügavusest, kuidas kogukas laiaäärelises kübaras naine liikus jäiga otsustavusega härra De Veeri poole. Tema juuresolekul paistis vana mees kookus ja nõrk, ning Eddie mõistis, et ta kartis oma õde.
„Kas sul pole kella?“ küsis ta Eddielt järgmisel õhtul. Kui Eddie tunnistas, et tal seda tõesti ei ole, klõpsas härrasmees oma kella keti lahti. „Võta see,“ lausus ta ja surus hõbedast tasku-uuri Eddiele pihku. See oli raske ja graveeringuga.
„Ma ei saa, sir,“ kogeles Eddie. „Nad arvavad, et ma –“
„See on laenuks, mitte kingiks,“ sõnas härra De Veer lühidalt.
Maikuu lõpus ei ilmunud De Veer neljal järjestikusel päeval kohale. Neljandal päeval, reedel, ootas Eddie kogu pärastlõuna, vaadates iga minuti tagant hõbedast taskukella. Viimaks sisenes ta Topping Avenuele, kust härra De Veer oli ilmunud, ja lähenes tüdrukutele, kes uuristasid tolmu sisse Potsy mänguruute[1.]. „Kas te olete näinud ratastoolis vana meest?“ küsis ta, mille peale pisike tüdruk pleekinud kollaste punupatsidega vastas kiledalt: „Ta viidi kirstus ära taevasse.“
„Või põrgusse. Me ei tea, kui puhas ta südametunnistus oli!“ ütles salakavala olekuga vanem tüdruk, ja nad kõik naersid Eddie üle mingi halastuseta, täpselt nagu tema enda kamp narris iga võõrast last, kes nende sekka sattus. Eddie tundis taskukella oma kintsu vastas ja teadis, et peab üles otsima preili De Veeri, et see tagastada. Kuid see mõte äratas temas sisemise vastuseisu: Ei! Mitte talle! Eddie meenutas portselannukke ja hakkas astuma tagasi Clermonti pargi poole, hoides oma sammu mõõdukana, kuni ta oli möödunud jäätisemüüja kandikust, sel hetkel pistis ta jooksu. Ta oli saanud kaksteist, oli pikk ja kõhetu, lihased kui nahkrihmad. Kihutades mööda vanast Clermonti kasiinost ja raudteeviaduktist, taipas ta, et seda tohutut tempot hoides suutis ta säilitada õige väikese edumaa teadmise ees, et ta ei näe härra De Veeri enam kunagi. Ta sööstis läbi Crotona pargi ja üle Bronxi jõe, ehmatades sillal kala püüdvaid poisse, ta kihutas läbi tühjade farmide, mis olid jagatud tontlikeks tulevikutänavateks, ning lõpuks üle raudteerööbaste sinna, mis kunagi oli olnud Van Nesti linnake – nüüdseks oli see hääbunud. Peaaegu kokkuvarisemise äärel, jooksis ta hingeldades Unionporti kino poole, kus varjupaiga poisid olid järjekorras, et näha kauboifilmi. See oli tavaline päev. Tema sõbrad ei teadnud härra De Veerist midagi. Eddie poetas end nende hulka ning sellal kui nad sisistasid ja röökisid valehabemetes rongiröövlite peale, lubas ta endal pisut nuuksuda. Poiste lärmakas tähelepanematus hajutas ta leina teravuse ja viimaks kogu leina üldse. Mitte miski polnud muutunud ega kadunud.
Pärast seda hoidis Eddie oma varjupaigavendade ligi ka siis, kui ta tegelikult neist eemale kandus. Tema oli see, kes tuli ja läks, kellele nad kunagi päriselt pihta ei saanud, ja nende valmidus leppida selle osalise versiooniga temast suurendas Eddie kiindumust nende vastu. Nad kasvasid suureks ja läksid igaüks oma teed: mitu suuremat poissi esimesse maailmasõtta, kus Paddy Cassidy sai surma Reimsis, ning üsna mitu West Side’i sadamadokkidesse, kus neist said stividorid või töölised (olenevalt sellest, kui palju nad jõid), nad said politseinikeks, kõrtsipidajateks, linnanõunikeks, liidu ametnikeks või ka töölisteks. Veeäärses linnas oli võimalik asuda ka rohkem kui ühte neist rollidest, ning paljud seda ka tegid. Bart Sheehanil, poisil, kelle elu Eddie päästis nagu ka Dunelleni oma, õnnestus lõpetada keskkool, siis kolledž ja lõpuks veel ka juuraõpingud: üüratud saavutused, mis viisid selleni, et temast räägiti samasuguse summutatud tooniga nagu ingellikust Kevin Macklemore’ist, kelle lahtine rongivagun Üheteistkümnendal avenüül pooleks lõikas. Nüüd töötas Sheehan osariigi prokuröri büroos, ehkki Eddie polnud teda palju aastaid näinud. Dunellen teadis jutupaunikutelt – kuulujuttude ja vihjete võrgustikust, mis oli veelgi kõiketeadjam kui Shamrock –, et Bart uuris makaroniõgijate sündikaati. Eddie aga kahtlustas, et see oli vaid Dunelleni soovmõtlemine.
Oma sõprade hämmelduseks tõmbas Eddiet vodevilli poole, kus ta tantsis, laulis valesti, et saavutada koomilist mõju, rippus nagu nahkhiir teatri kaadervärkide küljes ning tegi oma kehaga Houdini moodi põgenemistrikke. Ta kavandas hooaja koos Folliesega, kus ta armus trupitantsijast tüdrukusse, kes oli äsja põgenenud (nagu Agnes seda väljendas) odrakasvatusfarmist Minnesotas. Pärast nende abiellumist tegutses ta edukalt teatris ning hakkas õppima, et saada börsimaakleriks. Ta kavatses osta koha Curbi börsil, kus ta sai seda endale paremini lubada kui New Yorgi börsil. Mitte et raha oleks olnud probleem. Eddie oli leidnud oma täiusliku õnnemängu ning ostis kasulikke aktsiaid, müües ainult selleks, et juurde osta – ning hankida atribuutikat, mis oli vastavuses tema vastse jõukusega. Ta ostis Agnesele Vene sooblikasuka ja pärlikee Black, Starr & Frostist. Nende Viienda avenüü rendikorter oli tulvil Prince de Monaco sigarette, mida nad magamistuppa kiirustades kustutasid oma tühjaks söömata taldrikutesse. Eddie palkas teenija, kes käis õhtupoolikuti koristamas. Ta muretses endale rätsepa ja tellis ülikonnad Inglismaalt ning ostis Agnesele ja veel tosinale inimesele pärast etendust šampanjat Heigh-Ho’st ja Moritzist. Tal polnud aimugi, kuidas olla rikas – tegelikult oli tal sellest nii vähe aimu, et ta kujutles, et ongi rikas. Nad võtsid Anna pidudele kaasa ning seadsid ta magama kasukavirnale. Lydiaga oli muidugi teine asi. Nad võtsid tööle iirlannast pesunaise, kes neil õhtutel, kui ta pesu pesi, hoolitses ka Lydia eest.
Kuid isegi kõige rõõmsamatel päevadel, kui Eddie vaevalt märkaski Broadway kõrvaltänavate lõpus hulpivaid laevu, tegi ta ometi hädavajaliku, et säilitada oma positsioon kambas: osales koguduse pidulikel einetel koos liidu juhtidega Kaitseinglites ja Kolumbuse Rüütlites, ostis kalleid pileteid iga-aastastele õhtusöögiga tantsuõhtutele, kus austusavaldused said osaks neile, kes olid kõige kõrgemale roninud. Osalt tahtis ta demonstreerida Agnest, tema paljutõotava näitlejahakatise lokke ja nõtket tantsijakeha. Iiri tüdrukud muutusid pulmade järel igavaks, ütles üks nali, ning Eddie nautis seda, kuidas tema vendade näod kadedusest ja häbelikkusest veidi pilve tõmbusid.
Ning jumal tänatud, et ta oli need sidemed säilitanud, jumal tänatud! Pärast börsikrahhi, kui Eddie avastas, et jõukuse tunnused, mis polnud kunagi talle kuulunudki, lahkusid temast üksteise järel – soobel, pärlid, korter, kokkusobivad Cartier’ sigaretikarbid –, kui ta kaotas töö (teater sulges uksed), oli Dunellen ta lahkelt tagasi võtnud, ostnud temalt Duesenbergi ja andnud talle liidu kaardi. Kui Eddie asus ametisse sadamatöölisena, pani ta hambaorgi vasaku kõrva taha, mis pidi garanteerima, et ta saab halvimal juhul tööle laeva trümmi, kuid tõenäolisemalt mõne parema, näiteks laadimistöö. Vastasel juhul pidanuks tema perekond nälgima. Ning kui laevaäri 1932. aastal kokku kuivas, oli Dunellen lasknud tal endiselt ajada liidu asju ja kanda peenetriibulisi ülikondi ning laenanud talle tööasjade ajamiseks Duesenbergi. Ühel pärastlõunal Wall Streetil sõites silmas Eddie tuttava välimusega meest tänavanurgal õunu müümas. Alles siis, kui ta oli juba mööda sõitnud, taipas ta, kes see oli: tema börsimaakler.