laenuhaile. Mida sügavamale sa vajusid, seda rohkem nende omaks sa said, seda enam nad nägid vaeva, et sind säilitada.
Meie omad, oli Dunellen öelnud. Meie kaid.
Eddie keeras järsult kõnnitee äärde ja öökis pikalt tänavale. Siis pühkis ta suud ja vaatas ringi, leides kergendustundega, et tänavavahe oli tühi.
Ta oli täiesti teadlik sellest, et oli jõudnud lõppu. Ta sulges silmad ja meenutas möödunud päeva: randa, külmust, oivalist lõunasööki. Valget laudlina. Brändit. Ta mõtles sellele toolile. Ent see polnud pelgalt tool, mis oli ta Dexter Stylesi juurde ajanud: see oli ärev, meeleheitlik soov, et miski muutuks. Mis tahes. Isegi siis, kui selle muutusega kaasneb teatav oht. Ta oli alati eelistanud ohtu kurbusele.
NELJAS PEATÜKK
Kahel õhtul nädalas tuli keegi heatahtlik daam New Yorgi katoliiklikku varjupaika ja luges pärast õhtusööki valjusti ette raamatutest „Aarete saar“, „Araabia ööd“, „20 000 ljööd vee all“ või mõnest teisest eksootilisest seiklusloost. Kui naine tõstis pilgu oma kõnepuldilt poistesummale, püüdis Eddie kujutleda, mida ta nägi: rida rea järel kokkupandud käsi (nagu oli nõutav pärast söögi lõpetamist), hulka nägusid, mis olid äravahetamiseni sarnased nagu pennised mündid. Silma võisid paista nii kõige suurem, kõige inetum kui ka kõige armsam (DeSoto, O’Brien, Macklemore oma pisikese inglinäoga), kuid mitte Eddie Kerrigan. Tema ainsad tähelepanuväärsed omadused olid oskus lipsata läbi uste vahelt, mis olid üksnes ketti pandud, ning sibada mööda laternaposti üles nagu ahv. Ta oskas teha trikke, kuid oli liiga arglik, et nendega kelkida. Eastchester Bays oli ta kord olnud vee all kauem kui kaks minutit.
Isa oli toonud ta siia, kui ta oli nelja-aastane, pärast seda, kui ta ema oli surnud tüüfusesse. Tol ajal oli varjupaik ikka veel Van Nesti linnas Westchesteris, kuid selleks ajaks, kui Eddie oli piisavalt suur, et midagi taipama hakata, oli East Bronx Van Nesti juba endasse neelanud. Teisel pool Unionport Roadi asus eraldi tüdrukute hoonete kogum, koos identse tiigiga – kuid kas tüdrukud olid sama võimekad ettevaatlike tusaste karpkalade kätega õngitsemises, seda ei osanud Eddie arvata. Brianne oli läinud oma ema sugulaste juurde New Jerseysse, kuna tema enda ema oli surnud juba Iirimaal. Isa käis Eddiel külas, viies teda esmalt võiduajamistele, seejärel kõrtsi. Neist käikudest mäletas Eddie vähe peale selle, et oli klammerdunud isa käe külge ning püüdnud oma lühikestes pükstes pidada sammu isa pööraselt kiire kõnniga, kui too sõelus hobukaarikute ja kärude vahel.
Lamades hiiglasuures magamissaalis, kuulatades, kuidas tema hingamine sulandus nõnda paljude magavate poiste kollektiivsesse ohkesse, häbenes Eddie oma väiksust: kitsad puusad, teravate joontega tähelepandamatu nägu; juuksed määrdunud õlgede karva. Veel enam kui orbude iga-aastast käiku tsirkusesse igatses ta iga kuu seda hetke, mil varjupaiga juuksuri käed puutusid tema peanahka, põgusalt, ükskõikselt, kuid suutes ometi ta peaaegu magama uinutada. Tal polnud rohkem tähtsust kui tühjal sigaretipakil. Ajuti näis, nagu võiks kõige selle toores mass, mis ei olnud tema, litsuda ta laiaks tolmusse, nagu tema oli laiaks litsunud ärakuivanud koid, mis kogunesid kuhjadesse varjupaiga aknalaudadel. Ajuti ta sooviski, et ta laiaks litsutaks.
Umbes üheksa- või kümneaastastelt poistelt eeldati, et nad teenivad pärast tunde ise oma taskuraha mõne tööga neist arvukatest, mida pakuti kuulutustes OTSITAKSE ABILIST: teadete ja pakkide kohaletoimetamine, kastide kinnipitseerimine mõnes Bronxi paljudest klaverivabrikutest. Ettevõtlikumad poisid müüsid kahe-kolmekesi Van Nesti raudteejaamas närimiskummi, šokolaadinööpe ja kompvekke, suurendades müügitulemusi sellega, et võtsid appi laulud ja tantsusammud. Varjupaiga lähistel peeti poisse teraselt silmas, sest kõik ümberkaudsed teadsid, et need olid noodsamad poisid, kes näppasid iiriseid nende purkidest ja maguskartulit nende müügikärudest. Eddie ei hoidunud neist vargustest kõrvale: kui sõjasaaki jagati, ei tahtnud keegi tühjade kätega jääda. Ent ta tundis end halvasti nende kuritegude tõttu, mida ta oli sunnitud sooritama, määrituna neist kahtlustest, mis vargustele järgnesid. Ta otsis tööd kaugemates piirkondades, hoides kõvasti kinni West Farms Roadi trammi tagaküljest ja sõites sellega üle Bronxi jõe ja mööda Crotona pargist, sinna, kus majad olid kividest ja tellistest. Ehkki oma varjupaigapükstes ja -kingades silmanähtavalt vaene, leidis Eddie, et varjupaiga rüselusest eemal suutis ta selja sirgu ajada ja vaadata otse silma kellele tahes, keda ta kõnetas.
Ühel varasügisesel pärastlõunal, kui Eddie oli üheteistkümneaastane, hõikas teda keegi ratastoolis vanem härrasmees, kui ta läks parajasti läbi Clermonti pargi pagaritöökoja poole Morris Avenuel, kuhu ta saadetisi toimetas. Mees palus, et ta lükataks päikese kätte. Ta kandis kaherealist ülikonda ning käharat oranži sulge oma kübarapaelal. Eddie lükkas härrasmehe ratastooli soovitud kohta ning tõi talle siis Belmonti ajalehe kioskist sigari ja Mirrori. Ta kõhkles, oodates, et tal lubataks lahkuda, sellal kui vana mees luges ja suitsetas. Viimaks, taibates, et ta oli unustatud, andis ta endast märku, püüdes jäljendada raamatuid ette lugevate heatahtlike daamide mahlakat häält: „Paraku, sir, on päike teid maha jätnud. Kas sooviksite, et teie tooli veelgi nihutataks?“
Vana mees kohtas tema pilku, olles kimbatuses. „Oskad sa kaarte mängida?“ küsis ta.
„Mul pole kaardipakki kaasas.“
„Mis mänge sa oskad?“
„Nukid. Blackjack. Linnupuur. Strutz. Pokker.“ Eddie pildus nimesid, nagu loobiks penne – kuid teadis, et pokkeriga jääks ta kimpu. Vana mees krabistas tartaanmustriga vaiba all ning ulatas siis Eddiele uhiuue kaardipaki. „Seven-card stud,“ lausus ta. „Sina jaga. Ausalt.“
Nad esitlesid endid ning kolisid ümber päikeselisele pingile, nii et ka Eddie sai istuda. Nad panid välja panused, kasutades väikeseid puupulki, mida Eddie korjas ja siis ühepikkuseks murdis, ning nende lauaks oli siledaks tiritud vaip härra De Veeri krimpsus reitel. Kaardid olid justkui klaasist. Eddie tundis nende uhiuudsuse lõhna ja oleks tahtnud neid lakkuda või libistada neid mööda oma põski. Ta kaotas iga kord, kuid tal polnud sellest tegelikult sooja ega külma – see tunne, hoida neid kaarte peos päikese käes istudes, oli lummav. Viimaks õngitses vana mees taskust raske hõbeuuri ja teatas, et tema õde tuleb talle peagi järele. Ta andis Eddiele viiesendilise. „Aga ma kaotasin,“ lausus Eddie. De Veer vastas, et ta tasub selle eest, et Eddie oli kinkinud talle oma aega ja oma seltskonda ning palus tal taas tulla järgmise päeva õhtupoolikul.
Sel ööl lamas Eddie unetult voodis, kogu keha võbelemas kindlast teadmisest, et miski suur ja uus oli alguse saanud. Ja tal oli mingis mõttes õigus, paljugi sellest, mis juhtus aastate jooksul pärast seda, viis tagasi selle tutvuse juurde. „Kahe mehe pokker pole suurem asi mäng,“ ütles De Veer talle nende teisel kohtumisel ja pakkus, et annab Eddiele raha panustamiseks, et too mängiks tema volinikuna mängus, kus vana mees juba tuntud oli. Kuid tema ametlikul loal oli siiski vähem kaalu, kui ta oli lootnud, ja Eddiet tõrjuti järsult mitme esimese mängu juurest, mida ta katsetas, ükskord tegi seda üks lokirullides daam, kes nähvas talle luuaga. Lõpuks, sigarikaupluses kaubajaama vastas, lasti tal vastumeelselt mängu tulla. Seda tegi Sid, kes ahelsuitsetas Old Goldse ja piidles Eddiet läbi rünkpilvede, mis hõljusid ta rohelise mütsinoka all.
Kui ilm lubas, liitus Eddie järgnevatel nädalatel Sidi mänguga tunniks ja veerandiks – isegi vähemaks, kui ta juhtus kaotama oma mängupandud raha enne, kui see aeg mööda sai. Seejärel naasis ta härra De Veeri juurde ja kandis ette mängu käigu, kaarthaaval, kihlveohaaval: meeldetuletamise ja taastamise meistriklass, milles Eddie aegamööda üha paremaks muutus. Vanahärra rippus tema kirjelduste küljes, sekkudes iga eksimuse puhul: „Ei, poolaka vastu kõrge kaardiga ei saa, sellega ei saa tüssata. Sa jääd sellest ilma,“ – kuni Eddie hakkas tulemust ettekande lõpuni varjama, et ärgitada oma tööandja pinevust ja rõõmu. Neil harvadel kordadel, kui Eddie võitis, andis De Veer talle poole võidust. Kui ta kaotas, tagastas ta lihtsalt selle, mis alles oli jäänud. Eddie oleks muidugi võinud valetada – öelda, et ta kaotas, kui oli tegelikult võitnud, hoida kogu kasumi endale, kuid see mõte turgatas talle pähe vaid eitaval moel, kui miski, mida oleksid teinud teised poisid.
Härra