– teatud poksiringides, mis olid sündikaadi kontrolli all. Korraldus oli täpselt sama, mida rakendas Dunellen igal moel oma sadamaäridega: kui sa ei suutnud maksta, siis oli töötuks jäämine parim võimalus, millele sa loota võisid.
„Mu munad on itaallastel pihus, Ed. Ma ei saa isegi magada, kui selle peale mõtlen.“
Dunellen uskus kaljukindlalt, et makaroniõgijate sündikaadil, nagu talle meeldis seda nimetada, oli lisaks ilmselgele kasumiteenimisele ja enesesäilitamisele ka varjatud eesmärk: hävitada iirlased. See teooria toetus teatavatele sündmustele, millele ta üha pilku heitis nagu pildisarjale Jeesus Kristuse viimastest elupäevadest: Tammany laialiajamine linnapea LaGuardia poolt, valentinipäeva massimõrv Chicagos (seitse tapetud iirlast), Legs Diamondi, Vincent Colli ja teiste hiljutised mõrvad. Polnud oluline, et kõik tapetud olid ise olnud mõrvarid. Polnud oluline, et sündikaadis ei olnud mitte kõik itaallased või et Dunelleni isiklikud vaenlased olid kuni viimase meheni iirlastest kaasmaalased: rivaalidest sadamabossid, kelmidest personalibossid, liidu mässajad – kellest igaüks võis tänu Dunelleni kaabakatele kaduda, kuni kevadine sula kannab nende pundunud laibad tuulega Hudsoni jõe pinnale nagu paraadalused. Dunelleni jaoks oli itaallaste sündikaadi ähvardus piibellik, kosmiline. Ja kuna harilikult ei kujutanud see kinnisidee Eddiele mingit erilist ohtu, vaid oli talle hoopis kohutavalt tüütu, oli ta tänase päeva veetnud koos sündikaadi bossiga.
„Sa mõtled millestki,“ lausus Dunellen, piieldes Eddiet tungival pilgul. „Lase tulla.“
Tolles John Dunelleni nimelises abstraktses poolpurjus hunnikus sähvis üleloomulik teadvuselolek, just nagu kulgenuks ta tajud läbi ta raadio ja see võimendaks neid. Siin oli Dunellen – keda enamikul meestel õnnestus näha alles siis, kui oli juba liiga hilja – see, kes oskas su mõtteid lugeda. Kui sa talle valetasid, siis ainult omal riisikol.
„Sul on õigus, Dunny,“ lausus Eddie. „Ma oleksin küll tahtnud võmm olla.“
Dunellen silmitses teda veel natuke aega. Ning siis, taibates selle avalduse tegelikku mõtet, rahunes ta. „Mida sa teeksid,“ hingas ta kergendatult, „Tancredoga?“
„Annaksin talle seda, mida ta tahab.“
Dunellen taganes taas protesti kõuepilve. „Mis kuradi pärast ma seda peaksin tegema?“
„Mõnikord pole võitlemisest kasu,“ vastas Eddie. „Mõnikord on parim, mis sa teha saad, lihtsalt osta endale aega juurde, oodata avangut.“
Aeg-ajalt, just nagu praegu, murdis pinnale ja liikus valguse kätte see ookeanist päästmise aktsioon, mis – allegooriliselt – oli tekitanud nende vahele kogu nende suhtluse vältel ikka kestva kiirgava sideme. Dunellen ja Sheehan olid temast vanemad poisid; Bartil oli aju ja Dunnyl suuvärk. Kui Eddie nägi neid visklemas, võimetuina tagasi randa pääsema, jooksis ta vette ja ujus nende juurde. Ta pani käsivarre ümber kummagi poisi kaela ja karjus otse nende hirmunud näkku: „Jätke vehklemine. Ulpige ja laske voolul meid välja kanda.“
Nad olid liiga väsinud, et mitte kuuletuda. Nad ulpisid, ja kui nad olid pisut hinge tõmmanud, juhtis Eddie neid ujudes piki rannikut pool miili kaldast eemale. Nad kõik olid nagu vesirotid, kuigi peaaegu sestpeale, kui nad käima olid õppinud, olid nad sukeldunud linna kaidelt, et pageda suvekuumuse eest. Kui nad olid piki rannikut miili edasi ujunud, nägi Eddie avaust murdlainete vahel ning suunas Barti ja Dunny taas ranna poole.
„Mismoodi ma ostan endale aega juurde mind häirivalt makaroniõgijalt?“ ärritus Dunellen.
„Annad talle piisavalt, et ta suu peaks,“ lausus Eddie. „Teed nii, et ta oleks rahul. Ja alles siis hakkad väljapääsu otsima.“
Ta teadis väga hästi, et rääkis samavõrd endale kui Dunellenile – et ta rääkis Dunellenist. Ta vana sõber oli liikunud väga lähedale ning Eddie mattus hapukasse lõhna, mis tuli marineeritud küüslaugust, mida Dunellenile meeldis imeda. Iiveldus puuris teda justkui korgitser.
„Andsid natuke head nõu, Ed,“ ütles Dunellen turtsakalt.
„Tore, kui sain abiks olla.“
„Sina muretse enda pärast.“
Dunellen pöördus koos tooliga ära. Oma nokastanud seisundis ei taibanud Eddie kohe, et ta oli kõrvale jäetud, ilma lubatud palgast – teda oli karistatud selle eest, et Dunellen oli näidanud oma nõrkust. Ka tookord rannal oli nii olnud: Eddie oli kiskunud Dunelleni juukseidpidi liivale, kus too oli tükk aega halanud ja oksendanud, enne kui pisarad kuivatas ja minema vaarus. Hoopis too teine poiss, Bart Sheehan, oli tõstnud Eddie õhku ja teda mõlemale põsele suudelnud. Kuid Dunellenil polnud õnnestunud Eddiet ära petta ei tookord ega ka nüüd; ta teadis, et pärast seda too karm jõmm kaitseb teda. Nõnda see oligi olnud: mida tugevam side, seda jõhkralt avameelsem oli Dunelleni teeseldud eiramine. Ta armastas Eddiet sügavalt.
Dunellen pööras demonstratiivselt tähelepanu mõningatele kihlvedude vahendajatele, kes olid tulnud tema sõrmust suudlema, rebis aeg-ajalt rahatähti rullist, pigistades need kätteõpitud intiimsusega rusikasse, pominal lausutud tänusõnade peale kärsitult rehmates. Eddie jäi kangekaelselt istuma. Ta ootas ikka, ehkki teadis, et läheb koju tühjade kätega. Nende suhete keeruliseks aetud skeemi järgi tähendas kauem ootamine ja mitte midagi saamine tõenäoliselt pikemas perspektiivis Dunellenilt lisatasu.
Kui Dunellen märkas, et Eddie on ikka veel seal, kortsutas ta kulmu. Siis tema meelepaha vaibus ja ta küsis keset luilutamist leebelt: „Kuidas väiksekesel läheb?“
„Endiselt. Nii jääb alatiseks.“
„Ma palvetan tema eest iga päev.“
Eddie teadis, et seda Dunellen tegigi. Dunellen oli sügavalt vaga, osaledes poole seitsmesel Guardian Angeli kiriku missal, aeg-ajalt täiesti magamata, ning naasis kella viiesele missale. Tal oli roosikrants igas taskus.
„Ma ise peaksin ka tema eest rohkem palvetama,“ lausus Eddie.
„Vahel on raske Jumalalt midagi omade jaoks paluda.“
See tõde liigutas Eddiet. Ta tundis, et too sügav ja primitiivne intiimsus tema ja Dunelleni vahel oli säärane, nagu voolaks nende veri teineteise soontes. „Mul on tarvis talle üks tool osta,“ sõnas ta. „See maksab kolmsada kaheksakümmend dollarit.“
Dunellen näis jahmunud. „Kas nad on segased?“
„See tool on olemas,“ lausus Eddie. „Ja mu tütrel on seda vaja.“
Ta polnud kavatsenud sõbralt seda raha küsida, kuid nüüd tundis ta tärkamas lootust, et too võiks seda ise pakkuda. Jumal teadis, et tal oli see raha olemas. Väga kergesti võis see tal praegugi kaasas olla, hiiglaslikus raharullis – palavikulisest kehakuumusest soe nagu ta roosikrantsidki.
„Nat saaks sind selles asjas aidata,“ lausus Dunellen pärast pikka pausi mõtlikult. „Ma võiksin paar sõna kosta, et osta sulle nii palju aega, kui sul tarvis on. Võib ka selle sinu palgast maha arvata, kui sellest midagi kasu on.“
Oma poolenisti tardunud olekus kulus Eddiel hetk aega, enne kui ta Dunelleni sõnade tähendust taipas. Ta saatis Eddie laenuhai juurde. Ja otsustades maheda pilgu põhjal ta silmis, pidas ta ise seda õilsaks teoks.
Eddie jälgis hoolega, et ta ei reedaks mingeid tundeid. „Ma mõtlen selle üle,“ lausus ta leebelt. Kui ta jääks veel kasvõi hetkeks Sonny baari, siis märkaks Dunellen ta pahameelt ja karistaks teda selle eest. „Head ööd, Dunny,“ lausus ta ja lükkas Duesenbergi võtme üle laua. „Aitäh.“
Nad surusid kätt ning Eddie lahkus baarist, ta seisis mitu minutit väljas, oodates, et Hudsoni jõe jäine tuul talle kainestava kõrvalopsu annaks. Kuid selle asemel leidis ta end tuigerdamas metroojaama suunas suunas, olles märksa enam purjus, kui ta enne oli taibanud, ning tal tuli nõjatuda Sonny baari külma tellisseina vastu. Dokkidest kostsid köite oiged ja kriiksud temani kui hammaste kiristamine. Ta tundis roostes kettide ja kalaõlist vettinud plankude lõhna: tõelise korruptsiooni lehka, nagu talle nüüd näis. Dunellenit armastati lihtliikmete