lasi neil end nädala jagu või nii ringi talutada. Lahke hingega, sellist teist juba naljalt ei leia.
Mäletad, mida su ema ütles, kui ma koera tõin? Aga ilmselt olid sa selleks ajaks juba ammugi läinud. Tema aina ketras: „Sa ei saa seda vaest väiksekest Käigukangiks kutsuma hakata,“ ja veel pärast seda, kui peni oli terve tee koju autos käigukangi järanud.
Ja mina ütlesin: „Mis temal selle vastu olla saaks?“
See oli esimene ja ainus kord, kui ta oma jala majja tõstis. Ma jätsin viimastel kuudel tagumise ukse lahti ja püüdsin teda sisse meelitada. Tema asus tõrksalt üle läve tagumisse koridori, torkas pea üle köögiukse, kuid üksnes selleks, et mulle endast märku anda. Jäi lõõtsutades jalutuskäiku või midagi muud ootama. Kuidas ma teda ka Carrolli singiviilu või koguni praerasvaga ei meelitanuks, kaugemale tulema ta ei nõustunud. Mulle oleks meeldinud, kui ta oleks teleka vaatamise ajal mu kõrval istunud või kas või õhtusöögi ajal laua all pikutanud. Aga tema tahet murda ei õnnestunud. Eks ma ole muidugi aastate jooksul tema vastu kaigast tõstnud, niisiis ei tahtnud ta riskida. Lõpuks heitis ta lihtsalt porisele jalamatile pikali ja magas seal, lastes mu elutegevuse summutatud helidel end unele suigutada.
Päeval, mil Bess koerale järele tuli, oli tal kaasas terve pere: abikaasa ja kolm last. Kõik seisid ja naeratasid vastamisi, minagi andsin endast parima, et samaga vastata; me noogutasime ja teesklesime, et saame üksteisest aru. Nad on Filipiinidelt, vähemalt minu meelest, igatahes kuskilt välismaalt. Lapsed karglesid mõnda aega õues Käigukangi seltsis ringi. Tema mängis kaasa, hüples ja sörkis nende kõrval.
„Mida tema sööma?“ küsis Bess.
„Kõike, mis üle jääb.“
„Üle jääb?“
„Õhtusöögist.“
„Teie toidab tema õhtusööki?“
„Tead küll, sellega, mis üle jääb. Isegi tükk saia törtsu piimaga sobib.“
Naine vaatas mind, kulm kortsus, otsekui oleksin ma just peeru lasknud. Tundsin tahtejõudu endast välja immitsevat.
„Ükskõik mida, noh. Anna talle ükskõik mida.“ Mul oli kõigest villand saanud. Silitasin Käigukangi kõrva ja vaatasin viimast korda, kuidas ta pea viltu keeras ja ta silmad kinni vajusid.
„Tubli oled. Mine nüüd,“ ütlesin teda naise suunas nügides, aga koer ei liikunud paigast. Patsutasin ta siidist pead, siis hoidsin kätt koera lõua all, kui ta lõõtsutades ja innukalt, keel suunurgast välja rippumas, minu poole üles vaatas. Sel hetkel vilksatasid kõik mu eest mööda: sina, Adam, Caitríona, Sadie. Tillukesed killukesed ajast, mille olite tema seltsis veetnud. Ja ma nägin ka iseennast – koer kannul, neil viimastel aastatel üle oma põldude kõndimas. Ja ma oleksin peaaegu ära öelnud. Oleksin Bessile öelnud, et pööraku auto ümber ja lasku meil olla. Mu silmad anusid Käigukangi, et too asja veel raskemaks ei teeks, aga iga kord, kui ma eemale nihkusin, järgnes koer mulle. Kas ma tõepoolest ootasin, et see ustav hing mu samamoodi lihtsalt hülgaks nagu mina tema? Reetmine oli otsekui klomp mu kurgus, mis ei lasknud end alla neelata ega välja tatistada. Viimaks ei osanud ma teha muud kui majja kõndida ja ukse enda järel kinni panna. Toetusin seljaga vastu ust, teades, et teisel pool on Käigukang, kes vaatab üles, jälgib ukselinki ja ootab, et see liikuma hakkaks. Sundisin end kööki minema, panin vastu kiusatusele aknast välja vaadata, kuulates lärmi, mida nad koera oma luukpäraga autosse saada üritades tekitasid. Selle asemel liikusin edasi ja pobisesin omaette, üritades tõrjuda järjekordse punkti panekuga kaasnevat raskust, veel ühte kaotust oma viledaks kulunud elus.
Ma ei küsinudki, kus nad elavad. Linnas, nii palju ma tean. Küllap müüridega ümbritsetud tagahooviga majas või mis veel hullem, korteris. Ma ei oska öelda, kas Bess annab endale aru, mida sellise töökoera võtmine tähendab. Mul oli valida, kas tema või varjupaik, ehk olnuks viimane variant paremgi. Ma tean, et võinuksin ta anda ükskõik kellele siinsetest poistest. Nad oleksid nii tubli koera üle üksnes rõõmustanud, aga siis oleks nad ju taibanud, et midagi on toimumas. Kui Bess viimaks minema sõitis, võtsin elutoas istet ja sulgesin silmad, kuulates, kuidas mootorimüra tasapisi hääbub, ja kujutades endale ette, millises segaduses Käigukang on. Vedasin käega üle näo ja mu suu vajus kipitust silmis tõrjudes pärani lahti.
Muidugi on praegu esimene kord, mil sa sellest kuuled – maja, maa, kogu kupatuse müügist. Ma lihtsalt, ühesõnaga ma ei saanud riskida võimalusega, et sa üritad mind takistada. Poeg, ma ei saanud sel sündida lasta.
Svetlana silmitseb baari. Vaatab ükshaaval kõiki pudeleid, kontrollib külmikuid, ta sõrm riivab igast margist möödudes silte. Pea liigub noogutades ja huuled vormivad hääletult ja meelde jättes nimetusi. Aeg-ajalt peatub ta pilk ruumi poole pöördudes minul. Ta naeratab mulle napilt ja mina kergitan õige pisut tema suunas klaasi. Ta väljub baarileti tagant, lapp käes, ja käib kõik lauad tolmu pühkides üle. Kas tema siis ei tunne Mr Sheeni lõhna? Näen peeglisse vaadates, kuidas ta käed juba läikivat läikima lüües ringikujulisi liigutusi teevad. Ta nihutab baaripukke sentimeetri võrra ühes, siis teises suunas. See on ikka tõsine töömesilane.
Pärast seda, kui Anthony täna hommikul lahkus, suundusin mina Robert Timoney büroosse. Ma olen alati öelnud, et tema on advokaat, keda võib usaldada. Mitte mõni selline, kes baaris istub ja kuulujutte levitab. Läbi ja lõhki oma isa poeg. Robert seenior teadis, et igaüks teab ise, mida teeb. Kuigi ega ma talle midagi rääkinud. Anthony otsis Dublinist advokaadi, et ma ei peaks selles asjas Robertit kasutama; ma ei tahtnud, et majamüük temas mingeid kahtlusi tekitaks ja ta sulle traati tõmbaks. Praegu palusin ma tal üksnes hotellitoa asja ära korraldada.
„On ta siin?“ küsisin veidi varem kohale jõudes Roberti sekretärilt. Too on üks Heaneydest. Sa tunned teda, sõbrustasid ta venna Donaliga.
„Peaks kohe tulema. Te võite seal istet võtta.“
Vaatasin nelja otse akna alla ritta sätitud musta polstriga tooli, millel istudes avanes vaade peatänavale.
„Ja lasen tervel maailmal oma tegemisi passida? Ma ootan tema kabinetis.“ Ronisin juba trepist üles.
„See on eratsoon, härra Hannigan!“ kuulutas tüdruk mulle järgnedes, sammud minu omade taktis kajamas. Trepp on kitsas, eesliikujast mööda ei pääse. Hoidsin ühtlast ja rahulikku tempot.
„Uks on lukus,“ teatas ta üles jõudes endaga väga rahulolevalt.
„Sest pole lugu.“ Sirutasin käe, kobasin uksepiida kohalt, leidsin võtme ja näitasin seda talle. „Probleem lahendatud,“ ütlesin. Tüdruku nördinud nägu kadus mu silmist, kui ma talle laia naeratust läkitades ukse enda järel kinni tõmbasin.
„Muide, see on sissemurdmine. Ma helistan politseisse!“ karjus ta läbi ukse.
„Väga hea,“ vastasin Roberti tooli istudes. „Mul on Higginsiga kah väheke klaarimist, tapamegi kaks kärbest ühe hoobiga.“
Kui ta midagi enamat ei öelnud, kallutasin pea kuklasse ja jäin tukkuma, kuulates, kuidas ta sammud müdinal trepist alla lähevad.
„Mul on rõõm näha, et sa end koduselt tunned, Maurice,“ ütles Robert veidi vähem kui viis minutit hiljem uksest sisse astudes ja mulle kätt ulatades. „Linda maha rahustamiseks kulub mul muidugi terve päev.“
Olen päris kindel, et Linda-preili räägib praegu kodus õhtusöögilaua taga seda juttu oma isale. Ja tema rõõmustab, kuuldes, kuidas tüdruk mulle säru tegi.
„Rõõm sind näha, Robert.“
Tõusin ja asutasin ümber laua oluliselt ebamugavama tooli suunas minema.
„Ei, istu-istu,“ ütles tema odavamal toolil istet võttes. „Sõnapidaja mees, mis? Täpselt õigel päeval. Võti on siin.“
Ta asetas portfelli lauale, avas selle ja ulatas mulle mõnusalt vanamoodsa raske võtme, mille ma taskusse pistsin.
„Kas nad teavad, et tuba tahan mina?“