vanadekodusse. Müüsin kulude katteks nii maja kui maa maha. Kevin aitas mind. Leidis Ühendriikidest ostja.“
Küllap annad mulle andeks, poeg, et ma sinu oma pettusesse segasin.
„Mida?“ hüüatas tema ja ta hääl saavutas kõrguse, mida kuulevad üksnes koerad. „Ja millal see veel juhtus?“
„Kevin rääkis sellest viimane kord siin käies. Ma ei pidanud sellest jutust siis midagi, ausalt öeldes arvasin, et küllap ta unustab kõik ära, aga siis, täitsa ootamatult, helistas ta mulle umbes kuus kuud tagasi ja ütles, et leidis ostja. Mingi jänki otsib kodutunnet. Ja siin ma nüüd siis olen, pangaarve paksult raha täis ja asjad pakitud. Ma olen üllatunud, et ta sulle ei helistanud. Ta lubas seda teha, ainult ta on viimsel ajal oma ajalehevärgiga kole hõivatud olnud, mingi Obamacare’i või asjaga. Aga küllap ta teeb seda.“
„Nojah,“ vastas Robert ja vaatas mind pisut solvunud pilguga, kuna me polnud tema teeneid kasutanud. „Küllap pole see minu asi, kui kõik on seaduslik ja ametlik ja keegi sul nahka üle kõrvade ei tõmba.“
„Just. Kõik on tehtud, alla kirjutatud ja üle antud.“
„Ma pole sind kunagi vanadekodu tüüpi inimeseks pidanud, Maurice,“ ütles mees, soovides mind veel pisut praadida.
„Ma ise ka mitte. Ainult ma ei jaksanud Kevini naaksumist rohkem välja kannatada. Praegu tahan ma ainult mugavat elu elada. Ilma Sadieta on niigi raske.“ Mängi hingekeeltel, poeg, see toimib alati.
„Muidugi, muidugi. Vaevalt see lihtne on, Maurice. Kui kaua ta nüüd juba, ee … läinud ongi?“
„Punktipealt kaks aastat.“
„Tõesti?“ ütles tema siira murega. „Raske uskuda, et juba nii kaua.“
„Minu jaoks on see justkui terve eluaeg.“
Ta pööras pilgu kõrvale ja lülitas sülearvuti sisse.
„Mina olen muidugi kindel vanadekodu pooldaja,“ ütles mees. „Ütlesin Yvonne’ile, et lasku aga käia. Ma ei jõua ausalt öeldes ära oodata, et keegi mind poputama hakkaks.“
Neljakümneaastane mees, kellele kodus naine ja kaks last tröösti pakuvad, võib muidugi sellist juttu ajada.
„Niisiis on pruutpaari sviit sinu hüvastijätt Rainsfordiga. Kas sellepärast sa hotelli ja seda tuba tahtsidki?“
„Võib nii öelda küll,“ vastasin teisel pool tänavat päikesesäras kümblevat hotelli vaatama jäädes.
Tead, ma tulin siia tööle 1940. aastal, ammu enne seda, kui mingid hotellijutud algasid. Sel ajal oli see veel Dollardite perekonna kodu. Räägitakse, et maal asuva häärberi kohta nägi see kentsakas välja. Esiuks avanes täpselt küla peatänavale nagu mõnel Dublini väljakul. Küllap meeldis selle esimestele omanikele mõte sellest, kuidas neid teeniv küla asub otse sõna otseses mõttes nende ukselävel. Ei mingit suurt väravat ega pikka sissesõiduteed – see kõik oli teisel pool maja. Teatri eesriiet meenutavad puuderead kulgesid maja esikülje nurkadel kahes suunas, tähistades piiri, mille taga nende maa kaugusesse sirutus. Suurem osa neist puudest on tänaseks läinud ja peatänavat on pikendatud – see kulgeb nüüd paremalt ümber hotelli, vasakule jäävad poodide read. Maa, mida volikogu linna laiendamiseks ära pole ostnud, on endiselt alles, aga see ei kuulu enam neile, nagu me hästi teame.
Olin mõisas põllutöölisena tööd alustades kõigest kümneaastane poisike. Meie maa, tegelikult mu isa maa, niipaljukest kui seda siis oli, jooksis nende omaga kokku. Minu nende juures töötamise aeg ei olnud kõige õnnelikum. Tegelikult oli see nii hull, et kuus aastat hiljem lahkudes vandusin, et ei tõsta iial oma jalga üle nende ukseläve, ja polekski seda teinud, kui sina ja Rosaleen poleks otsustanud pulmi seal pidada. Ma ei saanud kuidagi aru, kust sinul või Sadiel need kinnismõtted tulid. Tema oli hullemgi, muudkui jahvatas ja jahvatas, kui uhke see koht on ja kui luksuslikud on sealsed toad. Ajas mu oma vaimustusega pruutpaari sviidi üle lausa hulluks. Mõtlesin, et ta saab pulmapäeval mingisuguse rabanduse. Muidugi võis see kõik olla üksnes minu innutust kompenseeriv etteaste. Mina ei ole teeskleja.
„Algsete omanike Amelia ja Hugh Dollardi magamistuba esialgsel kujul,“ teatas ürituste korraldaja, nägu säramas, otsekui oleks tegu millegi silmapaistvaga.
Siis ma jätsingi teid asju ajama ja suundusin otseteed baari. Istusin täpsel sama koha peal ja valasin selle koha huku terviseks kurku klaasi viskit. Ma ei tea, kes mind toona teenindas, kindlasti mitte keegi nii noor – sealt see laps klaasivirna all vankudes tuleb. Issand ise teab, kuhu ta need panna kavatseb, letil seisab juba niigi terve kuhi klaase. Ma pole eluski nii süvenenult joonud nagu tol päeval. Pea vist arvas, et mu kael on murtud, kuna ma keeldusin pilku tõstmast, selles kohas ringi vaatamast või kedagi neist märkamast, kui nad juhtumisi kohal viibinuks. Igal seinal rippusid fotod, koridorides ja tubades, pilgates seda mehemürakat oma ajalooga.
Kui te viimaks minuga ühinesite, ostsin veel ühe ringi või tegelikult mitu ringi, ja kuulasin, kuidas te vatrasite banketisaali lühtrist ja pruutpaari sviidist avanevast vaatest.
„Te peate silmas vaadet minu maadele?“ küsisin.
Selleks ajaks kuulus mulle sisuliselt kogu hotelli ümbruses asuv maa.
„Ja just see teebki selle koha täiesti ideaalseks: vaade meie imelisele farmile. Sinu hunnitutele haljastele küngastele, Maurice,“ ütles Sadie kätt minu omale asetades. Oleksin võinud vanduda, et ta oli veidi svipsis.
See jutustamine kestis tunde, nagu mulle tundus. Ja mina keerutasin kogu selle aja klaasis jooki ja üritasin ennast välja lülitada. Siis saabus Rosaleeni perekond ja te suundusite kõik koos järgmisele ringkäigule. Mulle aitas. Ma lahkusin. Sõitsin koju, purjus nagu tola, ja istusin seal pimeduses.
Minu täielikuks üllatuseks meeldisid pulmad, kui need viimaks kätte jõudsid, mulle väga. Vaatasin uhkusega, kuidas sa Rosaleeni esimeseks tantsuks põrandale viisid. Ja siis liitusime meie, ülejäänud, mina Rosaleeni ema ja Sadie tüdruku isaga. Märkasin su mööda hõljuva ema naeratust ja kuulsin naeru. Samal õhtul veidi hiljem õnnestus tal mind veenda pruutpaari sviiti veel kord vaatama minema.
„See on ju imeline, Maurice? Kui vaid meie oleksime võinud siin abielluda. Kujutad sa meid siin ette, lord ja leedi Mats?“
Tantsitasin teda magamistoas ringi, oleksin peaaegu peeglilaua otsa põrganud, kukkusime voodile. Alkohol oli meist jagu saanud. Aga mu suudlus oli aus ja kaine. Täis armastust, mille ta oli minus valla päästnud ja mille valla päästmist ta jätkas kõigi meie koos veedetud aastate jooksul. Mitte et me olnuks ideaalne paar. Aga me olime tubli paar. Kindel ja stabiilne. Vähemalt mulle tundus nii. Tema arvamust ei küsinud ma küll kunagi.
„Ma panen selle meile kinni. Ma luban sulle, et ühel päeval on see sviit üksnes meie päralt,“ ütlesin voodil lamades ja teda silmitsedes. Uskusin enda öeldut siiralt. Huvitav, kas tema ka? Ja siin ma nüüd olen, kaks kuradima aastat liiga hilja.
Ta suri une pealt. Ta ütles alati, et tahaks niimoodi minna, kui aeg kätte jõuab. Täpselt nagu ta õde enne teda, mitte ühtegi märki mõnest haigusest, mitte ühtegi kaebust. Ta suudles mind põsele ja keeras end seejärel külili, rullidele keritud juukseid katmas vana rätik. Tal olid traatsirged juuksed, mida ta igal õhtul hoolega rullitas. Milleks kogu see jama, mõtlesin, kui voodis lamades teda peeglilaua taga istumas vaatasin, mis neil siidistel sirgetel salkudel, mida ma vahel hetkeks nägin, siis viga oli? Aga tead mis? Oleksin valmis siinsamas hinge heitma, kuid vaid näeksin teda veel kord selle peegli ees istumas. Vaataksin iga ta käeliigutust täieliku imetlusega, väärtustades iga hetke.
Olin sel hommikul köögis, raadio mängis ja mul oli habe juba aetud, kui korraga taipasin, et polnud kuulnud ta susside sahinat ega tavapärast üminat. Kui olin vee üles pannud ja teda ikka näha polnud, taipasin, et midagi on korrast ära. Ja niisiis läksin ma mööda koridori tagasi toa poole, kõrvus kumisemas Mick Wallace’i jutt maksudest kõrvalehoidmisest. Pilt selle mehe valgetest, udemeid meenutavatest juustest tardus mu ajus, kui