oli minu omast paarikümne sentimeetri kaugusel. See oli rahulolev. Muretu. Põsed kumasid endiselt roosakalt või kujutasin ma seda endale ette? Mu sõrmeotsad puudutasid ta silmi ümbritsevate kortsude pehmust, leidsid seejärel tekkide alt ta käe. Hoidsin seda soojendada püüdes pihkude vahel. Surusin vastu oma põske, mudisin seda. Tegelikult ma isegi ei lootnud, et suudan ta taas ellu äratada või midagi, ma lihtsalt … ma ei teagi, lihtsalt tegin seda. Küllap ma ei tahtnud, et tal külm oleks. See ei meeldinud talle üldse. See on üks vähestest asjadest, mida ma ta surma ja matuse kohta mäletan – see vaikne omavahel, ilma kellegi teiseta veedetud aeg. Ära küsi minult, mis hiljem juhtus, kes tuli või mida ütles, see kõik on segane. Ma lihtsalt istusin elutoas oma tooli peal ja hoidsin mõttes endiselt ta kätt – minu Sadie.
Loomulikult helistasin ma sulle. Vähemalt nii ütlesid sa mitu kuud hiljem, kui tunnistasin, et ei mäleta midagi. Ma oleksin pidanud sinu ja Rosaleeni ja laste matusele saabudes sinu jaoks olemas olema. Ma mäletan, kuidas su käed mind kallistama kerkisid, kui ma välisuksel seisin, ja mu nägu nähes taas alla vajusid. Selle asemel ulatasid mulle käe. Sa pigistasid minu oma täiest jõust ja mu pilk keskendus meie kokku põimunud kätele, kuni sa lahti lasksid. Sa puudutasid minust mööda koridori astudes mu õlga. Ma tunnen endiselt su käe puudutust, ainsat märki selle kohta, et sa olid midagi enamat kui mõni viimast korda hüvasti jätma tulnud tuttav. Kui kahju sellest on. Soovin nüüd, et oleksin sul ümbert kinni võtnud, su õla najal nutnud ja andnud sulle võimaluse sama teha. Kuid ei, praegu tundub, et minus ei olnud sellal korraga ruumi sinu ja enda leinale.
Enamgi veel, ma poleks pidanud laskma sul koju New Jerseysse minnes minu pärast muretseda. Aga ma ei tulnud ka sellega toime, ma ei tulnud sellal üldse millegagi toime. Kui ma end hommikul voodist välja ajasin, siis vaid selleks, et elutuppa minna ja seal toolile vajuda. Seal ma siis istusin koos Sadiega ja mõtlesin meie ühisest elust, kuni minu ette ilmus teetass, mis mind järsult tagasi mu soovimatusse lesepõlve tõi. Ja ma tean, et sa poleks nii ruttu Ühendriikidesse tagasi läinud, kui Robert poleks sind veennud, et hoiab mul silma peal ja helistab kohe, kui mingeid probleeme märkab.
Sa tulid jõuludeks taas koju. Me pidime Rosaleeni vanemate juurde õhtusöögile minema. Toredad inimesed, kuigi ma ei vaevunud nendega kõigi nende aastate jooksul eriti suhtlema. Keeldusin viimasel hetkel minemast.
„Mul on tarvis siin igasugu asjadel silma peal hoida,“ ütlesin.
Teadsin, et nad elavad vaid pooletunnise sõidu kaugusel, kuid ei saanud Sadiet hüljata, mitte nende esimeste jõulude ajal, see tundus kuidagi vale. Niisiis saatsid sa Rosaleeni lastega teele ja jäid koos minuga koju. Ma ei mäleta isegi seda, mida me sõime. Küllap mingit valmissuppi. Nemad tulid paar tundi hiljem tagasi, kaasas kaks suurt musta kilekotti laste kingitustega ja kaks fooliumiga kaetud taldrikut, millel oli jõululõuna.
Kas ma sel aastal lastele jõulukinkegi ostsin? Sellega tegeles alati su ema.
Siis see algas, meie esimene jutuajamine vanadekodu teemal. Noh, tegelikult pean ma silmas seda, et asi tuli esimest korda jutuks minu juuresolekul. Küllap oli see enne minu kõrvu jõudmist mitme jutuajamise teema olnud. Muidugi ma teadsin, et see on tulemas. Näidake mulle ühteainumast üksi elavat lesknaist või -meest, kes sellele hetkele hirmuga mõelnud pole?
„Keri õige kuradile,“ ütlesin sulle otse. „Ma näeksin ikka ehtsa külalolli moodi välja, kui istuksin telebingot mängides kardigani kandvate vanade naiste karja seas, selle asemel et loomi talitada.“
Tuleb aus olla, sa hakkasid naerma. Oma valju ja enesekindlat naeru – ehk oled sa siiski raasukese mu imelisest häälest pärinud.
„Hea küll, isa,“ ütlesid sa kätt mu põlvele asetades, „me lihtsalt mõtlesime, et sul oleks seal turvalisem.“
„Turvalisem? Mis mõttes turvalisem?“
„Noh, tänapäeval liigub palju lugusid inimestest, tead küll, kes tungivad võõrale kinnistule ja …“
„Aga milleks mul sinu arvates see iludus on?“ küsisin oma ustavat Winchesterit puudutades.
Sa tundusid segadusse sattuvat. Aga minul polnud plaanis loobuda oma elust enne, kui ma selleks ise valmis olen.
Sul on seda kindlasti raske kuulda, aga mul on omamoodi hea meel, et sa minust nii kaugel elad. Ma ei taluks pidevat meeldetuletust selle kohta, et keegi minu pärast muretsema peab. Küllap on sinu kõige suurem hirm see, et ma mõne vaese kogemata minu maale eksinud ja mitte midagi kahtlustada oskava mägimatkaja maha lasen.
Vaevalt see eriti palju lohutab, kuid ma loodan, et oled kodus käies märganud, kuidas ma puhtust pean. Selle asjaga tulen ma suurepäraselt toime. Ma ei haise nagu mõned teised, keda ma nimetada võiksin. Vanus ei õigusta kuidagi haisemist. Säravpuhas, just seda ma olen, käin igal hommikul kõik pesulapiga üle ja muidugi kord nädalas vannis. Lasin viis aastat tagasi vannile selle käetoe moodi asja panna ja nüüd käib mul enda vanni ja sealt välja upitamine niisama kergelt nagu esimese klaasi kummutamine. Dušš mulle ei meeldi, pole kunagi meeldinud. Mul hakkab dušši vaadates lihtsalt külm ja just seepärast ei lasknud ma vaatamata su ema protestidele seda kunagi paigaldada.
Minu viimase aja suurimaks avastuseks on pesumaja Duncashelis, mis mu asjad kodunt ära viib ja kolm päeva hiljem tagasi toob. Mitte nagu see meie kohalik, neilt ei maksa midagi nii inimsõbralikku oodata. Pristine Pete’s saab minult iga nädal tellimuse ja saadab mu särgid alati tagasi kenamate ja puhtamatena, kui need Sadie käe alt tulles olid, kõlagu see pealegi pühaduse teotusena.
Ja siis on veel Bess, kes maja koristamas käib. Kaks korda nädalas nagu kellavärk. Küürib ja kraamib, kuni kõik on jälle täiuslikult korras. Ma arvan, et ta oleks su emale meeldinud.
„Ma võtan teie parima koristaja, kes inglise keelt ei räägi,“ ütlesin Dublinis asuvale agentuurile. „Ma ei taha kedagi kohalikku. Mul on vaja diskreetset inimest, kes ei ole latatara. Kui vaja, maksan talle bensiini eest lisaks.“
Ta teeb süüa ka. Valmistab mulle paar korda nädalas pajarooga. Olgu öeldud, et need ei maitse üldse Sadie omade moodi, tegelikult ma isegi ei tea, mida need endast kujutavad. Mul võttis nendega harjumine üksjagu aega. Küüslauku on neis kindlasti kõvasti. Aga omaenda üllatuseks hakkasin ma neid ootama, eriti seda kanaga asja. Kogu selle aja, kui Bess mu eest hoolitses, seletas Robert, kuidas ma peaksin laskma sotsametil koristaja töötasu kinni maksta, Meals on Wheelsi toitlustajate teenused pealekauba.
„Segi oled või?“ küsisin. „Ma pole eluski almust küsinud ega kavatse sellega praegu ka pihta hakata.“
Svetlana on minu juurde astunud. Ta on oma kontrollimise ja koristamise ja klaaside virna ladumisega ühele poole saanud. Viimased minutid on külaliste hordide saabumist oodates baaris edasi-tagasi tammunud.
„Teie siin õhtust sööma, jah?“
Mulle meeldib ta nimi. Svetlana. See on konkreetne, pisut terav, kuid samas ka täitsa ilus. Küsin endalt, mis mulje ma talle jätan. Kahtlemata napaka. Istun siin, pea mõtteid täis, ja pobisen aeg-ajalt midagi. Tüdruk naaldub letile, oodates, et midagi juhtuks; paistab, et isegi lame jutuajamine baaris istuva taadiga ajab asja ära.
„Ei,“ vastan ja sellega tavaliselt asi piirduks. Aga täna ei ole tavaline õhtu. „Kas sul on täna esimene õhtu tööl?“
„Teine. Mina töötab eile õhtul.“
Noogutan ja keerutan klaasi sisu enne selle tühjaks kummutamist. Ma olen nüüd valmis alustama esimesega viiest toostist: viis toosti, viis inimest, viis mälestust. Lükkan tühja pudeli üle baarileti tüdruku poole. Ja kui tema käsi selle napsab ja ta ise kõrvale pöördub, rõõmustades, et tal ometi midagi teha on, ütlen vaikselt: „Ma olen siin, et meenutada: kõike seda, mis ma olen olnud, ja kõike seda, mida ma enam kunagi ei ole.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте