teada ei ehitud regendiajastu Inglismaal jõulupuid.”
“Ei ehitud jah. Aga ära unusta, et Inglismaa regent, hilisem George IV, oli saksa päritolu. Ja kuna seda konkreetset nuga kasutati õukonnas, siis on see kaunistatud saksa jõulupuuga.”
“Mulle meeldiks väga seda õhtusöögil kasutada,” ütles Hannah. “See sobiks suurepäraselt.”
“Seda ma arvasingi. Kui ma seda eile õhtul Winthropile näitasin, siis arvas ta, et sellega oleks kohane lõigata ka antud ajastust pärinevat kooki.”
Hannah’ kulm tõmbus kortsu, kui ema oma kosilast mainis. Hannah’l polnud küll mitte ühtegi tõendit, kuid ta oli kindel, et “Winnie” – nagu Hannah’ õetütar Tracey meest kutsus – polnud päris puhaste paberitega. Hannah oli palunud Norman Rhodesil, Carrie’ pojal ja mehel, kellega ta aeg-ajalt väljas käis, Winthropi kohta internetist midagi rohkemat välja uurida. Norman oli seda teinud, aga ta polnud leidnud Lake Edenit “naljaviluks” külastava Briti lordi kohta midagi kahtlast.
Hannah suunas mõtted tagasi hetkeprobleemi juurde. “Arvan, et tordinoa kasutamine on suurepärane mõte, aga minu teada ei valmista keegi õhtuks mõnda regendiajastu kooki.”
“Valmistab küll, kullake. Unustasid leedi Hermoine’i apelsini-šokolaadikoogi.”
“Leedi Hermoine’i?” Hannah’ hääl tabas nii kõrget nooti, et see oleks šokeerinud Jordani keskkooli koorijuhti, kes oli pannud ta laulma teist alti. “Kes on leedi Hermoine? Sa tead ju, et see on minu retsept!”
“Muidugi tean, aga sellega on väike probleem. Vaata, see nuga on väga hinnaline. Ma ei tahtnud, et ükskõik kes võiks seda kasutada, nii et ma luiskasin natuke.”
“Mida tähendab natuke?”
“Ma ütlesin, et leedi Hermoine’i apelsini-šokolaadikook on pärit palju varasemast ajast. Kui see teeb Winthropi õnnelikuks, siis pole selles ju midagi halba, kui laseme tal arvata, et retsept on olnud meie peres juba sadu aastaid?”
Hannah ohkas. Talle ei meeldinud valetada isegi siis, kui seda tuli teha mõjuval põhjusel, ning Winthropi rõõm polnud tema heade põhjuste nimekirjas just eriti kõrgel kohal. “Sinu luiskelugu ei lähe läbi, ema. Minu tordis on kasutatud külmutatud apelsinimahla kontsentraati ja seda polnud tol ajal kindlasti saadaval!”
“Pole hullu, Winthrop ei pane seda tähele. Ja isegi kui paneb, siis ütlen, et originaalretseptis kasutati apelsinimarmelaadi.” Delores ohkas ja kui ta uuesti kõnelema hakkas, oli ta hääles kuulda kerget värinat. “See sobib ju, eks?”
Hannah mõtles kaks sekundit ja andis siis alla. See väike värin ema hääles mõjus talle alati. “Hea küll, ema. Ma ei valeta, kui Winthrop peaks seda minult otse küsima, aga mängin kaasa, kuni ta seda ei tee.”
“Aitäh, kullake! Ma pean nüüd jooksma. Carrie võtab mu kümne minuti pärast peale ja mul on meik veel tegemata.”
Hannah ütles head aega ja lõpetas kõne, ent niipea kui ta telefonitoru hargile asetas, hakkas see uuesti helisema. “Ema,” pomises ta uuesti telefoni haarates. Delores helistas talle sageli kohe tagasi, kui oli unustanud midagi enda arvates olulist ütlemata.
“Mis on, ema?” küsis Hannah, vaevumata helistajat tervitama. Ta pidi varsti minema hakkama, et mitte tööle hiljaks jääda.
“Ma ei ole su ema,” vastas lõbustatud meeshääl. “Mike siin.”
Hannah istus potsatusega toolile. Mike Kingstoni hääle kuulmine tegi Hannah’l põlved alati nõrgaks ja pani südame kiiremini põksuma, kuid ta hingas sügavalt sisse ja üritas neid tundeid eirata.
“Helistasin, et uurida, kes täna õhtul minu pasteediretsepti testib.”
Hannah hingas uuesti sügavalt sisse ja võitles sooviga ilma pikema jututa mehe palvele vastu tulla. Mike oli pikka kasvu, karune ja nägusam, kui ühelgi mehel selleks õigust peaks olema, mistõttu polnud talle kerge ei öelda. “Ma ei saa seda sulle öelda. Tead ju reegleid. Retseptide testijad peavad jääma anonüümseks. Muidu võib sellest tüli tõusta.”
“Aga mul on vaja seda tõesti teada. Ma unustasin vist midagi retsepti lisada.”
“Mis see oli?” küsis Hannah. Ta mäletas Mike’i retsepti väga hästi, kuna sellel oli ainult kaks koostisosa.
“Pean kontrollima, et panin ikka kirja mädarõikakastme, mitte lihtsalt mädarõika. Kui testija kasutab puhast mädarõigast, siis tuleb pasteet vähemalt mõne jaoks liiga kange.”
“Kõik on korras, Mike,” vastas Hannah kiiresti. “Täpsustasid retseptis, et kasutada tuleb mädarõikakastet.”
“Kuidas sa seda tead … kui just sina seda ei testi?”
Hannah oiatas vaikselt. Mike oli Winnetka maakonna šerifijaoskonna peauurija ja tabas naise eksimuse kohe ära. “Ee … ma ei saa seda kinnitada ega välistada.”
“Muidugi ei saa, aga aitäh, et mu mädarõikakastme mure lahendasid. Kuidas täna õhtuga lood on? Kas tahad, et võtan su auto peale?”
“Arvan, et oleks parem, kui kohtume kultuurimajas. Lõpetan töö umbes kella kolme paiku, tulen siis koju, et riideid vahetada ja toidud kaasa võtta, ning tahan varakult kohal olla, et Ednal köögis abikätest puudus ei tuleks.”
“Olgu. Kohtume siis seal.”
Kas see oli kergendusohe, mida ta Mike’i häälest kuulis? “Sa paistad olevat rõõmus, et ei pea mind peale võtma.”
“Pole tõsi. Võtaksin su meeleldi peale, kui vaja oleks. Asi on lihtsalt selles, et Shawna Lee küsis, kas ma võiksin ta peole viia.”
Hannah sulges silmad ja luges kümneni. Shawna Lee Quinn oli olnud Mike’i sekretär Minneapolises ja mees oli veennud naist endale Lake Edenisse järgnema. Naine asus tööle Winnetka šerifijaoskonda ja Mike oli leidnud talle korteri samas korterikompleksis, kus ise elas. Mees väitis tungivalt, et nad on lihtsalt sõbrad, ja Hannah oli andnud endast parima, et mitte armukadedaks muutuda, kuid roheliste silmadega koletise eemal hoidmine oli keeruline, kuna miss Atlanta krooni kandnud lõunast pärit kaunitar kutsus Mike’i endale appi iga kord, kui tema auto käima ei läinud.
“Hannah? Kas midagi on pahasti?”
Hannah hingas sügavalt sisse ja sundis end rahunema. “Paranda mind, kui ma eksin, aga arvasin, et pidime peole koos minema.”
“Lähemegi. Pakun Shawna Lee’le ainult küüti, muud ei midagi. Ta kohtub peol kellegagi ja saab ise koju.”
“Ahsoo! Nojah … olgu siis,” ütles Hannah, lootes, et Shawna Lee’ga kohtuma pidav isik ilmub ikka välja ja naisest ei saa viies ratas vankri all.
“Sa oled ikka parim, Hannah.”
“Kust sa selle nüüd niimoodi võtsid?” küsis Hannah, ehkki soovis kohe, et poleks seda teinud. Ta oli rikkunud ühte oma ema põhireeglitest: kui mees teeb sulle komplimendi, siis ei tohi temaga selle üle vaidlema hakata. Lihtsalt naerata ja ütle aitäh.
“Shawna Lee ütles, et kiitsid tema šokolaadiruutude retsepti kokaraamatu jaoks heaks.”
“Kiitsin jah. Retsepti testija arvates olid tema šokolaadiruudud tõeliselt head.”
“Aga sul oli vetoõigus ja sa jätsid selle kasutamata.”
Hannah lootis, et Mike ei saa kunagi teada, kui lähedal oli ta olnud Shawna Lee’ retsepti prügikasti viskamisele. Lake Edeni kokaraamatu põhimõttelise autorina ja kokaraamatu komisjoni esinaisena oli Hannah’l õigus retsepte enda äranägemise järgi heaks kiita või tagasi lükata. Ainus asi, mis oli teda Shawna Lee’ puhul peatanud, oli hirm, et keegi võib tõe välja nuhkida ja teda väikluses süüdistada. “Muidugi ei kasutanud ma oma vetoõigust. Miks