selle poolel teel. Ühes ajakirjas, mida ta oli supermarketi järjekorras ajaviiteks lapanud, oli hoiatatud, et kulmukortsutamine tekitab üle kolmekümneaastastel naistel kortse, ja Hannah oli selle konkreetse verstapostini just paar kuud varem jõudnud.
“Need on parimad šokolaadiruudud, mida olen kunagi söönud, ja usu mind, olen neid söönud palju. Ütlesin Shawna Lee’le, et ta peaks neid kuumadeks šokolaadiruutudeks kutsuma.”
“Kuumadeks šokolaadiruutudeks?”
“Jah. Kuum nagu populaarne, mitte kuum nagu pliit. Mõistad, mida ma öelda tahan?”
“Mõistan ikka.”
“Need on igatahes kuum kaup ja kui ma asja õigesti ajan, siis ehk õnnestub mul teda veenda, et ta lubaks sul need oma kohviku menüüsse lisada, eriti kui paned neile nimeks Shawna Lee’ šokolaadiruudud. Mis sa sellest arvad?”
“Hiilgav,” ütles Hannah ja kujutas ette haamrit, millega tahaks jätta hiilgava jälje Mike’i pealaele. Küpsetada Shawna Lee šokolaadiruute tema kohvikus? Mitte mingil juhul!
Viis minutit hiljem istus Hannah endiselt köögilaua taga ning põrnitses oma poolenisti täidetud tassi ja selles kiiresti jahtuvat kohvi. Kuumad šokolaadiruudud. Parimad, mida Mike oli eales söönud. Tasane hõõgumine, mis oli alanud, kui Mike oli need sõnad esimest korda kuuldavale toonud, oli kasvanud tulemölluks. Kui Mike’ile meeldisid kuumad šokolaadiruudud nii väga, siis teeb ta talle õige kuumi šokolaadiruute. Need poleks kuumad populaarsuse mõttes. Ega kuumad nagu pliit. Hannah’ šokolaadiruudud oleksid kuumad nagu viie pipraga tähistatud tšilliroog ning ta ootas juba innukalt seda röögatust, mis pidi kahtlemata järgnema Mike’i esimesele suutäiele!
Teine peatükk
“Tere, Hannah,” hõikas Lisa Herman Cookie Jari küpsisekohviku tagauksest sisse astudes. “Väljas sajab ikka korralikult lund. Pidin autol kogu katuse puhtaks tegema … mis see on?”
Hannah heitis kiire pilgu oma noore äripartneri poole ja puhkes naerma. Lisa näole oli kerkinud täielik õud, kui ta nägi šokolaadikoogipulbri karpi, mille sisu oli Hannah just kaussi kallanud. “See on šokolaadikoogipulber.”
“Ma näen seda isegi. Aga miks sa seda kasutad?”
“Mike helistas hommikul ja rääkis mulle pikalt ja laialt Shawna Lee Quinni šokolaadiruutudest. Ta ütles, et need on kuumad, mõeldes sellega, et need osutuvad väga populaarseks. Mõtlesin pärast kõne lõppu tema sõnade üle järele ja otsustasin, et peaksin küpsetama talle enda kuumi šokolaadiruute.”
“Olgu. Aga ma ei saa ikkagi aru, miks sa selleks pulbrit kasut…” Lisa vakatas, kui nägi, kuidas Hannah terve jalapenopurgi sisu kaussi kallas. Lisa pilgutas paar korda silmi, justkui ei suudaks ta toimuvat uskuda, kuid hakkas siis samuti naerma. “Saan aru. Kuumad küpsised.”
“Väga kuumad. Ja ma ei tahtnud raisata aega ja näha suurt vaeva, et küpsetada midagi, mille Mike kümme sekundit pärast maitsmist prügikasti viskab.”
Lisa võttis tühja purgi, et seda nuusutada. Hetk hiljem sirutas ta käe majapidamispaberi järele, et kuivatada pisaraid, mis olid hakanud mööda ta põski alla veerema. “Üks nuusutus ja mu silmad jooksevad juba vett. Need peavad olema ikka tõeliselt tulised piprad.”
“Florence’i sõnul on jah,” ütles Hannah, mainides naist, kellele kuulus Lake Edenis asuv Red Owli toidukauplus. “Ta ütles, et lisas tšilliroale ükskord terve purgi ja see tegi toidu nii pipraseks, et mitte keegi ei suutnud seda süüa.”
Lisa riputas oma mantli nagisse, vahetas saapad kingade vastu ja suundus kraanikausi juurde, et käsi pesta. “Kas sa helistad Mike’ile ja kutsud ta siia neid maitsma?”
“Mitte mingil juhul! Ta on ju relvastatud. Viin need lihtsalt šerifijaoskonda ja jätan tema jaoks sinna.”
“Anonüümselt?”
“See oleks ideaalne, aga ta on hea uurija. Ta nuputab välja, kes need saatis. Jätan need lihtsalt valvelauda ja tulen kohe tagasi.”
“Kõlab mõistlikult,” sõnas Lisa, voltides põlle vöökohast mitu korda kokku ja sidudes paelad kaks korda ümber talje. Ta oli väikest kasvu ja põlled olid mõeldud pigem Hannah’ kasvu kokkade jaoks. “Millega sa tahad, et ma alustaksin?”
“Sa võid külmruumis olevat kooki kontrollida. Pean vaatama, kas vaarikatarretis on piisavalt tardunud.”
“Vaarikatarretis?”
Hannah kiikas Lisa poole, kelle ilmes peegeldus selgelt teda vallanud segadus. “See on Andrea tarretisekook ja selles on vaja kasutada kahte eri värvi tarretist. Ta tõi retsepti mulle küll alles pärast tähtaega, aga lubasin, et testin seda ja viin selle täna õhtul peole.”
“Lisad selle siis kokaraamatusse?”
Hannah ohkas sügavalt. “Pean seda tegema, kui see välja tuleb. Perekondlik kohustus, tead ju küll.”
“Tean perekondlikest kohustustest kõike. Suutsin vaevu isa tagasi hoida, et ta ei esitaks vanaisa sägapüügiks mõeldud sööda retsepti.”
“Ta oleks võinud seda teha. Oleksin selle raamatusse pannud.”
Lisa suu vajus imestusest lahti. “Sa teed nalja!”
“Ei tee. Ütle talle, et tahan seda. Minu arvates vajab iga raamat pisut huumorit.”
“Isegi kokaraamat?”
“Eriti kokaraamat. Kõik retseptid on nii täpsed. Ma igatsen seda aega, kui retseptides oli ikka näputäis soola, tsipa pipart ja pisut peterselli. Muidugi oli see enne seda, kui Fannie Farmer mõõtühikud ära standartis.”
Lisa pöördus üllatunult Hannah poole. “Ma ei teadnudki, et seda tegi Fannie Farmer! Ta oli ju Minnesotast pärit! Nagu ka Betty Crocker.”
“Tegelikult ei ole Betty Crocker kuskilt pärit. See on lihtsalt nimi, mille General Millsi firma välja mõtles, et oma esimest kokaraamatut paremini turustada. Aga kuna General Mills on Minnesota ettevõte, siis võib ehk ikkagi öelda, et nad mõlemad on siit pärit.”
“Väga hea. Mulle meeldib see väga, kui Minnesotast on pärit ka teisi tähtsaid inimesi peale kirjanik Sinclair Lewisi.”
Hannah’ silmad läksid suureks. Lisa loogika oli teinud õige suure hüppe. “Kas sul on midagi Sinclair Lewisi vastu?”
“Tegelikult mitte. Ma tean, et ta on oluline kirjanik, aga tema raamatud on nii masendavad. Mu elu on juba niigi masendav. Mu ema on surnud, isal on Alzheimer ja pulmad jäävad ära.”
“Misasja?” Hannah surus Lisa töösaare kõrval olevale pukile istuma ja põikas kiiresti kohvimasina juurde. See oli tõeline hädaolukord. “Mis pulmadega lahti? Kas läksite Herbiga tülli?”
“Muidugi mitte. Ma armastan Herbi ja tema armastab mind. Probleem pole selles.”
“Milles siis?” Hannah täitis kaks kruusi kohviga, asetas ühe neist Lisa ette ja istus tema vastas teisele pukile.
“Ajastus on täiesti vale. Rääkisime Herbiga sellest eile õhtul ja leppisime kokku, et jätame pulmad ära.”
“Kas lõplikult? Sa ei pea mulle muidugi vastama, kui see on liiga isiklik, aga …”
“See pole isiklik,” ütles Lisa vahele. “Ja ei, see pole lõplik. Otsustasime lihtsalt abiellumise seniks edasi lükata, kuni isaga on kõik paika sätitud.”
“Kas temaga juhtus midagi?” Hannah’t läbistas kiire hirmusööst. Lisa jumaldas oma isa ja oli loobunud kolledžisse minekuks saadud stipendiumist, et jääda koju tema eest hoolitsema.
“Isaga on kõik korras. Asi on lihtsalt selles, et Marge leidis talle uue arsti, ühe väga hea neuroloogi, ja ta võeti ühte uude kliinilisse uuringusse.