Originaali tiitel:
Kristy Woodson Harvey
Dear Carolina
2015
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.
Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
See raamat on ilukirjanduslik teos. Nimed, tegelaskujud, kohad ja sündmused on autori kujutlusvõime tulemus või kasutatud fiktiivsetena ning mis tahes sarnasus tegelike isikutega, olgu nad elus või surnud, ja äriühingute, paikade või juhtumistega on täiesti juhuslik.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Stella Sägi
Korrektor Inna Viires
Copyright © 2015 by Kristy Woodson Harvey
Published by arrangement with D4EO Literary Agency;
www.d4eoliteraryagency.com
All rights reserved.
© 2018 Tõlge eesti keelde ja eesti versiooni kirjastaja ERSEN
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2021 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11480
ISBN (PDF) 978-9949-84-677-1
ISBN (ePub) 978-9916-11-236-6
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Minu kahele Willile, kes on õnnelik lõpp mu päriselus
TÄNUSÕNAD
Näib, et iga kord, kui avaldatakse raamat, on asjaga seotud natuke maagiat, veidike võlutolmu. Minu jaoks tähendas see maagia võitu naiste ilukirjanduse kategoorias Tampa piirkonna armastusromaanide võistlusel, kus kohtunikuks oli mu toimetaja Katherine Pelz. Ma tänan sind, Katherine, et armastasid seda raamatut, et ütlesid „jah“, et jagasid minu visiooni ja aitasid nendele tegelastele elu sisse puhuda. Tänu sinule muutus see tegevus nii lõbusaks ja kergeks, et ma ei pidanud ainsatki korda oma toimetaja pärast kurtma!
Ja Bob Diforio, minu agent, ma tänan sind selle eest, et orkestreerisid ümberkirjutusi ja pakkusid võimalusi, avades pidevalt uksi ja nõustudes minuga riskima. Sinu hääl telefoni teises otsas, mis ütles, et see kauge muinasjutt juhtub minuga päriselt, jääb alati üheks mu elu tipphetkeks.
Ma olen nii õnnelik, et mul oli võimalus töötada kirjastuse Berkley fantastilise kollektiiviga. Tänu teile kõigile kõige eest, mis aitas sellel raamatul tegelikkuseks saada. Eriti tänan ma trükitoimetajat Amy Schneiderit, kes taltsutas mu kirge komade vastu ja lihvis käsikirja nii korralikult. Ja tänu Diana Kolskyle selle kauni kaanekujunduse eest ja Caitlin Valenzianole, kes aitas „Kallil Carolinal“ ilmavalgust näha.
Selle loo tõeline kangelane on mu abikaasa Bill, kelle silmgi ei pilkunud, kui otsustasin loobuda oma tööst, et hakata vabakutseliseks kirjanikuks, ega teinud teist nägugi, kui ma seejärel talle ütlesin, et võib-olla meeldiks mulle valmis kirjutada hoopis üks romaan. Kui ma olin masenduses ja heitunud kurvast avaldamisstatistikast, siis küsisin: „Kui kaua ma veel jätkan? Millal käega löön?“ Ja tema vastas alati: „Siis, kui kirjutamine sind enam õnnelikuks ei tee.“ Ei ole tõesti teist sinusugust meest. Sinu armastus ja toetus on andnud mulle alati julgust riskida. Pole kedagi teist, kellega ma sooviksin läbi selle elu seilata.
Tänu mu emale Beth Woodsonile, minu fantastilisele esimesele lugejale, kes võttis enda peale nii palju kohustusi meie blogis nimega Design Chic ja kellest sai üsna sageli minu isiklik poeskäija, koosviibimiste planeerija ja lapsehoidja, nii et mina sain näpata aega kirjutamiseks. Aitäh sulle, et õpetasid mind alati lõpuni minema, kui ma midagi alustan, ega lasknud mul kunagi pooleli jätta! Tänu mu isale Paul Woodsonile, kes õpetas mulle andma endast alati parimat, olema alati ette valmistatud ja seda, et harjutamine teeb tõepoolest meistriks, isegi kui tegemist on ainult koguduse laptuumänguga. Tänan teid mõlemaid, et olete olnud nii hämmastavalt toredad ja rääkinud mulle sünnist saati, et ma võin saada ükskõik kelleks ja teha ükskõik mida, kui vaid ise nii otsustan.
Kui ma teatasin, et kavatsen minna ajakirjandust õppima, ütles mu vanaisa Joe Rutledge silma pilgutamata ja väga tõsiselt: „Olgu, keegi peab ju asuma Barbara Waltersi1 asemele,“ ja mu vanaema Ola Rutledge oli hääl, mis ütles mu peas neil hetkil, kui äraütlevad kirjad varjutasid mu nägemust lõplikust õnnelikust lõpust: „Ka see möödub.“ Tänan teid mõlemaid, et kannustasite mind alati edasi.
Kate McDermott, Nancy Sanders, Cathy Singer ja Anne O’Berry, mu sõbranna ja tädid, olid parimad „toimetajad“, kes ühel tüdrukul üldse olla saavad. Tänan teid, et süvenesite nendesse lehekülgedesse, esitasite küsimusi, tegite ettepanekuid ja lõpuks – et armastasite seda romaani. Teie toetus muutis selle närvesööva aja nii palju kergemaks.
Tänu mu pojale Willile selle eest, et ta täitis mu elu suurima unistuse. Sinu emaks olemine on muutnud mind täielikult, on pannud mind tundma enamat ja armastama moel, mida ma poleks varem ettegi kujutanud. Aitäh sulle, et hoidsid mind öö läbi ärkvel, nii et ma sain välja saata kõik need kirjad kirjastustele, ja et nõustusid sööma hommikuti minu süles, kui mina panin samal ajal kirja mõnisada sõna. Ära unusta iial, et sa saad hakkama absoluutselt kõigega, mida sa oma väikesesse peakesse oled võtnud, ja loomulikult seda, et sind armastatakse täiesti tingimusteta.
Üle kõige tänan ma aga jumalat, kes – nagu alati – pani need tuhanded mosaiigikillud kokku ja kombineeris need selleks väikeseks raamatuks taolisel moel, mida ma ise poleks kunagi näha osanud ega ette kujutanud. Jumala arm on kõige hämmastavam igapäevane ime.
Mul pole sõnu, millega väljendada tänulikkust, mida tunnen, teile kõigile, kes te seda raamatut käes hoiate, teile, kes te astute koos nende tegelastega läbi selle maailma. Et te kulutate aega millegi lugemiseks, mille mina olen loonud… Ma arvan, et see on tõeline maagia.
1 Barbara Walters (s 1929) – tuntud USA raadio- ja telesaadete juht, kes tõmbus aktiivsest tegevusest tagasi veidi enne „Kalli Carolina“ kirjutamist. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
Khaki
VÄRSKE SALAT
Ma kujundasin igale oma lapsele erilise albumi. Erinevad sinised või roosad valgete täppidega albumid küljele seotud korraliku lehviga, esikaane keskel uhke monogramm, igaühel oma. Ma võtan need albumid aeg-ajalt välja. Mõnikord lisan ma uue foto või mälestuseseme. Teinekord vaatan pilte ja imestan, kui kiiresti sellest silmad-maailmale-suletud imikust saab pea-ees tormav mudilane.
Vahel jälle, nagu täna õhtul, istun ma – eriti sinu albumiga, mu armas Carolina – meie elutoa põrandal, kust avaneb vaade mu kõige lemmikumale maisipõllule, ja lihtsalt vahin selle kaant ning libistan sõrmega üle kõveriku monogrammi. See on kõigest nimi, nagu meile juba koolipõlvest saati on pähe raiutud, ja sellest on saanud ehk Shakespeare’i kõige levinum tsitaat.2 Ent kindlasti pole Shakespeare’i reegli esimene erand see, et nimi tähendab enamat kui maja, mille su isa ehitas sellele lagendikule, kus me veetsime nii palju aega armunud olles, või hõbedast serviisi, mis kuulub meie suguvõsale juba mitmeid põlvkondi.
See tähendab enamat, sest see nimi polnud algusest peale sinu oma. Ja sina polnud kohe algusest peale meie oma.
Ma olin – nagu iga ema olema peab – esimene inimene, kes sind sündimise järel sülle võttis. Sind ilmale toonud ema minestas kolmkümmend tundi kestnud sünnituse järel, kui ta sind nägi – täiuslikku, ümmargust ja punast nagu äsja nopitud õun. Mulle tundus, nagu oleks sinu esimesena sülle võtmine otsekui annetuskastist raha varastamine. Aga kohe kui uduse pilguga