olin juba küllalt kaua vait olnud ja seepärast ütlesin toonil, mida pidasin julgustavaks: „Kullake, ma arvan, et sa kasvataksid seda last üksinda paremini kui koos temaga.“
Ta raputas pead. „Minu kätte ei saa last usaldada.“
Ma kallutasin pead, kohendasin raamatuid peegelplaadiga kohvilaual ja märkasin, kuidas mu teemantsõrmus läigatas peegelduses.
„Ma arvan, et sinust saab suurepärane ema. Miks ei saa sinu kätte usaldada su enda last?“ Ta raputas taas pead. Ma lisasin: „Ma tean, et sa oled noor, aga sa oled nutikas ja ambitsioonikas.“ Ma nõjatusin tagasi seljatoele, naeratasin ja masseerisin julgustavalt ta käsivart. „Taeva pärast, sa oskad vahetada autorehvi kiiremini kui mõni maanteepatrull.“
Ma arvasin, et see toob ta näole naeratuse, ent selle asemel nägin mööda ta selga üles jooksvat külmavärinat. „Mis siis, kui ma jälle jooma hakkan?“ sosistas ta, nagu kardaks, et emailkattega lambid võiks teda kuulda ja edasi rääkida.
Ja just sel hetkel sain ma aru: ma võisin püüda võrdsustada meie kahe olukordi ükskõik kuidas, aga need ei saa kunagi olema täpselt samasugused. Sest sõltuvus on jõud, mille kohta ma võin lugeda, kuulda või mõtiskleda, aga mida ma – olgu issand kiidetud – ei saa kunagi tõeliselt mõista.
3 Veranda – elustiili ajakiri.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.