hakanud?“ küsisin. „Sellega ei saa ju kuidagi tasa.“
Graham naeratas mulle oma põgusat naeratust, kui ta põsele tekib lohuke, mis kõigil tüdrukutel keskkoolis jalad nõrgaks võttis ja pani nad kõik Khakit vihkama, kui Graham piigat nagu retriiver parti taga ajas. Ta ütles: „Sa tead küll, kui palju ma moosi söön.“
Ma mõtlesin sellele ja mind polnud vaja pikalt veenda, et ma nõusse jääksin. Ma ei teadnud, kui palju peab emps pingutama, et taas kaineks saada, ja kui kaugele peab pudel ta rõduservast kukutama, enne kui ta selle jalaga eemale lööb.
Minu jaoks oli see tõsine pingutus. Alles siis, kui ma ärkasin treileripargis ilma kingade ja rahakotita, nägupidi omaenese okses, omamata vähimatki aimu sellest, mis oli juhtunud eelmisel õhtul, tundsin, et olen jõudnud põhja. Või siis umbes nii, nagu tookord väikese tüdrukuna rannal, kui põhjahoovus mind vabaks lasi. Ja mind kanti kaldale.
Khaki
PÄÄSTEMEESKOND
Üks minu lemmikruume nendest, mis ma üldse olin kujundanud, pandi sisse mu esimesse kohvilauaraamatusse. See oli kohmakalt kujundatud vannituba, kus ma paigutasin – aastaid enne seda, kui see sai populaarseks ja enne seda, kui ma olin seda Verandas3 näinud – uhke antiikse küünisjalgadega vanni keset ruumi. See oli midagi sellist, mida ma polnud eales oodanud.
Ka lapsendamist polnud ma eales ette näinud. Aga ega ei olegi võimalik teada, kuidas su elu kulgema hakkab, enne kui sa seda elama hakkad.
Ma tunnen mõnikord süümepiinu selle pärast, kuidas see kõik juhtus, enda osaluse üle selles, kuidas su lihane ema sinust loobus. Aga siis tõrjun ma need mõtted kõrvale, sest kui ma poleks olnud õigel ajal õiges kohas, kui ma poleks teinud seda, mida tegin, siis ei saaks ma ärgata igal hommikul beebimonitorist kostva armsa kudrutamise peale või näha sind rõõmsalt naermas, kui ma su tuppa sisse astun. Ja seetõttu ma tean, et kõik läks nii, nagu minema pidi.
Aga ma ei unusta kunagi seda päeva, kui Jodi tuli minu juurde, pea longus, silmad punased ja paistes, ning küsis kõige ängistavamalt vaikse ja kurva häälega, mida ma eales kuulnud olen: „Kas sa saad mulle natuke raha laenata?“
Praegu kõlab see kohutavalt, aga tol hetkel tundsin et mõneti häirituna. Mul oli planeeritud kokkusaamine oma disainifirma juhi Annaga. Ja ma oli üleni hõivatud kolme äärmiselt nõudliku sisustusprojektiga, ma töötasin oma uue raamatu turunduskavaga, ma pidin lõpetama blogipostituse ja pidin kohtuma Danieliga, minu New Yorgi antikvariaadi mänedžeriga, et üle vaadata, mida mul on vaja selle nädalalõpu oksjonitelt osta. Ja Alex oli ema ja isa juures ainult kolmeks tunniks. Pole vaja öeldagi, et iga sekund oli hoolikalt arvel.
Ent sellest hoolimata tõin ma Jodi peauksest sisse ja istusin tema kõrvale diivanile, võtsin tal käest kinni, vaatasin sügavalt ta vesistesse silmadesse ja mu mõte liikus esimeses loomulikus suunas. „Oh, Jodi, sa siis jood jälle?“
Ta raputas niimoodi pead, nagu nõuaks see kerge liigutus kogu ta kõhnas kehas peituvat jõudu. Ma silmitsesin teda, tema helepruune, näole vajunud salkus ja rasvaseid juukseid, tomatikastmeplekilist sviitrit ja kulunud teksapükse, mille rebendid ei olnud teadlik stiilielement. Mu silme ette kerkis nägemus õnnetust armsast Jodist, kes põlvitab maas ja kulutab seda püksiriiet ja palvetab kogu aeg, et jumal annaks talle teistsuguse elu.
„Ma laenan sulle hea meelega raha,“ alustasin aeglaselt. „Ja ma ei püüa sind kohelda nagu last. Aga ma ei saa anda sulle raha, kui ma ei tea, milleks sul seda vaja on.“ Ma mõtlesin eelmisele korrale, kui Jodi hädast välja aitasin, Grahami etteheitvale jutlusele, millest ma olin kindel, et see ei lõpe kunagi. Mu abikaasat lõbustasid harilikult minu veidrused ja ma igatsesin seda näoilmet, kui ta vaatas mind nii, nagu oleksin ma ainuke olevus maailmas, kellel on tähtsust. Ta noomis mind ainult siis, kui asi oli tõsine. Ja ta suhtus väga tõsiselt sellesse, et mitte iialgi ei antaks raha alkohoolikule.
Mööda Jodi põske veeres alla üks rasvane pisar, aga ta pühkis selle kiiresti ära ja ütles: „Ma pean tegema abordi. Mul pole selleks raha ja treilermaja eest tuleb ka maksta.“
Ma nõjatusin seljatoele ja hingasin sügavalt sisse. Mu esimene mõte oli: miks tema ja mitte mina? Aga ma võtsin end kokku. Ma teadsin täpselt, mis seisus ta oli, sest ma ise olin olnud samas olukorras mõni aasta varem, vahetult pärast mu esimese abikaasa surma. Loomulikult ei kaalunud ma aborti samadel põhjustel nagu Jodi. Ma lihtsalt kartsin. Kartsin olla lesestunud ema. Kartsin olla üksi. Kartsin surma ja seda, et minust jääb maha orb. See oli taoline hirm, mis äratab su öösel üles ega lase rahuneda nagu pidžaamapeol viimasel ärkvel tüdrukul, kes on suhkrust ja hirmujuttudest üles keeratud. Osa minust tahtis Jodile öelda, et mul on kahju, anda talle raha ja minna oma päevaga edasi. Osa minust teadis, et üheksateistaastasena ja taastuva alkohoolikuna, kes saab miinimumpalka, on tema ja ta lapse tulevik trööstitum kui vaestehaigla patsiendil.
Aga teine osa minust teadis, kuidas Alexi saabumine oli hajutanud mu mustvalge elujoonise kohal luuravad hallid pilved ja asendanud need ilusa sinise taevaga. See teine osa minust teadis, et ühel päeval võib see minu kõrval istuv väike tüdruk, kes väriseb nagu kitarrikeel bluusisoolo ajal, soovida, et tal oleks olnud teada kogu informatsioon, enne kui ta oma otsuse tegi. Ja seetõttu leidsin end teda embamas ja ütlemas: „Kullake, ma pean sulle rääkima, kuidas ma sain teada, et ootan Alexit.“
Ma jutustasin talle abordikliinikust tol vihmasel päeval New Yorgis ja Jane’ist, nõustajast, kes oli aidanud mul mõista, et ma peaksin vähemalt kaaluma teisi võimalusi. Ma rääkisin talle, kuidas ma nägin esimest korda ultraheliekraanil Alexit oma kõhus võpatamas, ja ma mõistsin, et ma pole lihtsalt lesk ja ma pole täiesti üksi. Ma rääkisin sellele teismelisele, keda ma ei tundnud palju rohkem kui pangatellerit, oma varjatuimast, süngeimast saladusest, kohutavast tõest, mida olin jaganud ainult Grahami ja parimate sõbrannade Stacey ning Charliega.
Ma valasin oma hinge elutoa vaibale nagu purgitäie Carpet Freshi. Ja ma sain tema tühja, ükskõikse pilgu järgi aru, et ta on nii sügaval oma eluvulkaani purskest tekkinud tuhakihi all, et ta lihtsalt ei kuule mind.
Seetõttu ma ütlesin: „Jodi, ma pean sulle ütlema: ma olin oma elu kõige hullemas ja sügavamas augus ja see laps oli päästemeeskond, kes tuli mind välja tõmbama. Ma ei tea, kuidas ma oleksin hakkama saanud ilma temata, sest tema andis mu elule mõtte.“
Ta näoilme muutus. „Ricky jättis mu maha.“
Ma noogutasin pühalikult, ent mõtlesin endamisi, et tõenäoliselt on see parim asi, mis selle noore naisega eales juhtuda sai. Aga ma ei öelnud seda loomulikult välja. Selle asemel küsisin vaikselt: „Kas ta lapsest teadis?“
Ta noogutas, nagu hakataks teda elushoidmise aparaatidest lahti ühendama ja ees on viimane hingetõmme. Ma teadsin, mida ta tunneb. Ma mäletasin seda väsimust, mis imbub läbi su organite ja poeb luudesse, seda kurbust, mis haarab su teadvuse ning võtab niimoodi võimust, et sa ei usu, et sa pääsed veel kunagi tagasi sinna, kus naeratus võib tantsida su huultel või naer kõdistada kurgulage.
„Tundus, et tal ei olnud kogu selle asja vastu midagi. Aga ta ei ilmunud eile hommikul mu arsti vastuvõtule. Ja ta ei tulnud eile ööseks koju. Ja ta pole terve tänase päeva siia tulnud.“
Tahtsin öelda Osavalt tehtud. Aga pole võimalik panna kedagi nägema, kui kohutav tema partner on, kui ta on armastusest pimestatud, ükspuha kui mõtlematu see armastus on. „Kas ta ei kao nõndamoodi vahel ka niisama ära?“ küsisin.
Lõpuks nõjatus ta siidist kattega diivani seljatoele, vaikis hetkeks ja silmitses oma jalgu. Seejärel ütles ta murduva häälega: „Seekord lahkus ta igaveseks.“
Ma tahtsin talle öelda, et igaveseks lahkuma tähendab suremist, nagu mu abikaasa Alexi puhul. Lahkumine igaveseks ei tähenda ringi tuuritamist masinaga, mille eest su rase tüdruksõber maksab oma raskelt teenitud rahaga. See ei tähenda õllepurgi pigistamist, teine käsi roolil, ega tühjade purkide aknast autokasti loopimist – ja kui sul on väga-väga