juurde?”
„Jah. Sinna te ju läksite.”
„Miks te teda siis sinna tallipoiste juurde ei jätnud?”
„Noh, mul polnud mahti. Ma nägin seda leivakotti seal keset platsi maas vedelemas. Imestasin veel, et miks te selle niimoodi asja ees, teist taga sinna risakile jätsite. Läksin asja uurima ja hunt leidis, et te olete selle koha peal lendu tõusnud, kus teie kott maas oli. Olid jäljed, aga enam ei ole. Ja kuna teil minu mäletamist mööda tiibu seljas polnud, siis ma sain aru, et teid on hobuse selga pandud ja ära viidud. Siis ma mõtlesin, et tulen vaatan õige, kas teiega on ikka kõik korras.”
Ma vahtisin talle suuril silmil otsa. Ma ei saanud aru, kas see mees on juhm või puhub mulle hambasse.
„Te oleksite võinud tallipoiste käest uue hobuse küsida. Ja teatada neile, et mind on röövitud. Siis ei oleks te pruukinud mind ihuüksinda taga ajada! Kuningas oleks tulnud ja…”
Andreas raputas pead. „Ma ei tahtnud ennast näole anda. See oli niigi liig. Et ma üldse sinna õue peale tulin. Kui ma seda kotti poleks näinud, siis ma oleksin teie hobuse niisama lahti lasknud.
Las jalutab ise koju. Aga et mu kott seal maas vedeles, siis… Noh, ma pidin selle ära tooma. Nii või naa. Muidu hakka pärast jälle seletama, et mis või kus.”
„Kartsite metsavahile pihku jääda?”
„Nojah.”
„Ja selle asemel et koju tagasi minna, tulite minule järele? Ihuüksi ja lonkava hobusega?”
„Jah.”
Ma piidlesin teda, pea viltu. „Te olete tõesti isevärki mees.”
„Ju ma siis olen.”
„Miks te seda tegite?”
„Mida?”
„Miks te mind krahvi käest päästsite?”
Andreas vaatas mulle otsa.Tema silmis oli mingi kummaline säde. Või oli see kollakas päikesehelk, mis tema kissis laugude vahel varjudega peitust mängis.
„Kui ma oleksin teadnud, et armuline kuningatütar parema meelega krahvi juurde jääb, siis ma poleks muidugi vaeva nägema hakanud,” ütles ta vaikselt. „Aga ühes kohas oli maantee peal verd maas.Võitluse jälgi tolmu sees. Ja kuna mina pelgasin, et see võiks olla kuningatütre veri…”
„See ei olnud minu veri.”
Ta noogutas. „Jah, ma sain sellest aru.Teil ei olnud ühtegi lõikehaava keha peal. Ja ninast nii palju verd ei tule.”
Ma katsusin oma nina. See oli vormist väljas. Hea, et mul siin peeglit ei olnud!
„Ma olen teile väga tänulik,” pomisesin. „Ma ei mõelnud seda sugugi nii, et te oleksite pidanud mind krahvi juurde jätma. Lihtsalt imestasin teie julguse üle.”
Eichenbach naeratas laialt. „Max ütleb alati, et see mu ükskord hauda ajab!”
„Jah, see on kaunis tõenäoline,” kinnitasin ja muigasin. „Aga ma olen teile sellegipoolest tänulik.”
Mees muheles rahulolevalt, lõpetas kala rookimise ning tõusis püsti, et käsi vastu pükse puhtaks nühkida. „Ma lähen panen asjad kokku.Teie sööge senikaua kõht täis!”
SALAKÜTT KAOTAS OMA LAAGRI MAA PEALT, JUSTKUI POLEKS SEDA olnudki.Ta kustutas hoolega lõkke, mattis tukid mätaste alla ja laotas paljaks kraabitud laigule taas kuivanud lehti, tumedamad allapoole, kollasemad kõrgemale. Seejärel sättis ta samblamätastega kaetud luugi muldonni sissekäigule, nii et sammal jäi künkanõlva katma nagu ühtlane vaip, ning puistas sinnagi lehti peale. Künka kohal kõrguvad saared lisasid neile oma osa, ja nii pidid kõik märgid meie siinviibimisest peagi paksu lehekihi alla peituma.
Kuninglike palgasõdurite rõngasrüüd otsustas Andreas kaasa võtta, juhuks, kui neid peaks tarvis minema.Ta rullis turvised hoolega kokku ja pakkis koos kiivritega sõdurite mantlitesse, nii et peale tumesinise kanga midagi muud näha ei jäänud. Ühe mantli oli ta tõesti vahepeal puhtaks pesnud ning oksa peale kuivama laotanud, aga villane riie oli seniajani pisut niiske. Ja lehkas mitte just eriti meeldivalt. Mees sidus pakid Cunneware sadula külge ning peitis mõõgad sadulavaiba varju – me ei tohtinud neid kanda, kui me tahtsime endast lihtinimeste muljet jätta –, aga ühe pistoda koos palgasõduri relvavööga sain ma ikkagi oma puusadele. Samuti käskis Andreas mul sõrmused sõrmest ära võtta ja ära peita. Parema peidukoha puudumisel lükkisin need oma püksipaela otsa ja sidusin sõrmusekimbule tugeva sõlme peale.
Cunneware oli huntide käest tublisti rappida saanud. Nad ei olnud teda päris maha murdnud, aga olid teda siiski hammustanud ja nähtavasti mingisse põõsastikku kinni ajanud, sest vaese mära küljed olid veriseid oksakriime täis. Aga nagu Andreas ütles, on hobune üks suur ja tugev loom. Ja kui ta on veel nii terve ja hea sööma peal olnud nagu üks kuningliku talli mära kunagi, siis huntide jõud temast üle ei käi. Küllap oli Cunneware ründajad tagumiste kapjadega laiali peksnud ja samas ka oma raua kaotanud. See aga tähendas, et me pidime sepa juurde minema.
Hakkasime astuma mööda laia kiviklibust jõge, kust Andreas oma forellid oli püüdnud. Jõgi oli madala põhjaga, keskel võis vaevalt üle põlve vees seista, nagu kalamees ise ütles. Meie liikusime edasi kalda ääres, pahkluuni külmas vees sulpsides. See ei olnud muidugi tervisele kasulik. Andreas lubas mulle, et ma saan jalad kolde äärde sooja pista ja püksid-kingad kuivama panna, niipea kui me külasse jõuame. Aga seni oleks ettevaatuse mõttes parem, kui me endast ülesnuusitavaid jälgi ei jätaks. Eichenbach oli küll öösel hoolega jälgi seganud ja võimalikke tagaajajaid eksitanud, aga ta ei võinud kindel olla, kui taibukad need krahvi mehed on.
Seepärast oli meil targem jõge mööda edasi minna, olgu vesi nii külm kui tahes.
Koht ise oli mulle täiesti tundmatu. Ma ei osanud ligikaudugi aimata, kus me oleme. Olin kindel ainult selles, et see ei ole Eichenbachi jõgi, sest too oli palju sügavam ja mudase põhjaga. Ja nii kaugele ülesvoolu me ometigi ei jõudnud, et mõisatagused kivised leetseljakud meile vastu tuleksid. Kui ma Andreaselt küsisin, kus me oleme, vastas ta mulle, et järve idakaldal – tema isa kunagistel maadel. Nüüd olid need kuninga valduses. Mis tähendas, et temal polnud õigust siit kuusekäbigi tasku pista. Kalapüüdmisest rääkimata. See selgeks tehtud, vaatas Andreas mulle mureliku näoga otsa ja palus, et ma ei hingaks meie metsavahile sõnagi sellest, mida ma siin nägin.Tal on siin väga hea hõrnakoht, need tulevad just nüüd sügisel siia kudema. Ma lubasin, et ei räägi midagi – ja pakkusin, et võin talle siin küttimiseks loa anda, kui ta seda tahab. Andreas aga väitis, et minul pole voli siin mingeid lube jagada. See on kuninga maa, mitte minu oma. Ja vaevalt, et see kuningale meeldiks, kui mõni endine omanik tema maadel jahti peab.
Siis küsis ta, mida ma kavatsen edasi teha, kui me oleme hobusele raua alla saanud ja ennast üles soojendanud. Kas ma tahan ikka veel minna kuningat hoiatama?Või olen ma nüüd nõus temaga Eichenbachi juurde kaasa tulema?
Ma ei osanud talle vastata. See nõudis pikemat mõtlemist. Ühelt poolt oli mul kange kiusatus pärast eilseid üleelamisi tõepoolest Andreasega koos metsa kaduda, nii et keegi mind üles ei leiaks.Aga teiselt poolt, kui mu isa surma saab – mis temaga kindlasti juhtub, kui Wieshofen on juba nõuks võtnud teda hävitada –, siis olen mina pärast seda Habingen. See tähendab kohustusi.Vastutust. Ja hirmsat klaperjahti, mis minu peale lahti läheb. Kelle käes olen mina, selle käes on Habingen. Kes valitseb minu üle, see valitseb Habingeni üle. Ja kui mina tahan üksi iseenese ja Habingeni üle valitseda, siis peab mul väga palju jõudu olema.
Piilusin silmanurgast meest, kes mu kõrval kõndis. See oli niisiis kogu mu jõud. Minu ainuke kaitsja.
Kena vägi küll! Eile öösel oli sellest Wieshofeni vastu piisanud, aga ma kartsin, et edaspidi jääb ühemehelisest väest natuke väheks.
Seda oli liiga lihtne hävitada. Ja kui tema oli surnud, siis olin ma ihuüksi.
Mul hakkas kõhus keerama, kui ma selle peale mõtlesin. Mina üksi Wieshofeni,Wolfharti, Ulmi ja kõigi