ette, et paljas mõtegi krahvi sõjasulaste tapmisest oleks pidanud üht tavalist külameest heidutama – aga puusepa jaoks oli küsimus pigem selles, kuidas seda teha, ilma et oleks vaja oma nahka turule tuua. Ja see, et siin külas oskas vist iga mees ammuga ümber käia…Võib-olla olid nad kõik siin hakkajad salakütid, kes kuninga hirvekarju korrapäraselt harvendasid?
Oli sellega kuidas oli, aga meie lahkumise ajaks sebis küla nagu sipelgapesa. Ma sain aru, et maju kindlustati võimaliku rünnaku vastu – lükati kappe ja laudu uste ja akende ette, aeti loomi ulualla, veeti tuppa vett ja toiduvarusid ning kasteti katuseid, et ründajad ei saaks tuld räästasse pista.
Meile hangiti küla pealt kaks hobust – ergumat sorti ja kergema jalaga, nagu puuseppmeister kinnitas. Kuigi minu meelest nägid need välja niisama masajad ja nässakad nagu kõik ülejäänudki. Cunneware turi oli kohalike setukate omast vähemalt kolme kämbla jagu kõrgem. Ja kui ma ühele pulstunud lakaga raudjale selga istusin, siis pidin hoolega ette vaatama, et jalad mööda maad järele ei lohiseks.
Lahke sepaemand pani meile kaasa kotitäie toidukraami ning väikese õllelähkri, et me ei peaks tee peal janu kannatama. Ja kui puusepp oli meile sõnad peale lugenud ja Andreast veel kord manitsenud, et too oma varsaaruga mingeid lollusi ei teeks, siis võisimegi lõpuks teele asuda.
Lasime oma uutel hobustel tasapisi mööda üht põlluvaheteed lõuna poole kõmpsida. Soe päike paistis meile vastu, ilm oli ilus, kõht täis ja tuju hea. Ka Cunneware tundis end oma uute jalavarjudega hästi ning lonkas rõõmsalt ainult ühte jalga, näpsides tee kõrvalt ajaviiteks noort rukkiorast. Hunt oli orasepõllult huvitavad jäljed leidnud ja pidanud tarvilikuks neid ajama hakata, ning kadus meil peagi sabaga vehkides silmist.
Meie tee viis metsase künka poole. See kerkis ümbritsevatest lainjatest põldudest tublisti kõrgemale ning künka tipus kullendavate puude vahelt vaatas meile vastu kaks musta katuseviilu. Sedamööda, kuidas vankriroopad järve poole keerasid – sest nüüd nägin ma puude vahelt ka järvevett läikimas – ja meie künkale lähemale jõudsime, pöördus aegamisi ka vaade tollele mustendavale majavaremele, kuni lõpuks olin ma päris kindel, et tunnen selle koha ära. Me polnudki jahilossist kuigi kaugel! See oli mulle tuttav pilt: nägin neid kahte kõrget viilu iga kord, kui lossi järvepoolsetest akendest välja vaatasin.
Aga nii lähedalt polnud ma neid varem kunagi näinud. Ja nüüd, kus me päris künkajalamile välja jõudsime ning lisaks viiludele ka tühjade aknaavadega seinad puuvõrade vahelt paistma hakkasid, tundus too majavare mulle hirmuäratavalt suur.Võib-olla mitte päris nii suur kui meie jahiloss, aga võimsam. Paksemate müüridega.Vanem.
Ja tõeliselt tontlik. Isegi keset heledat päevavalgust.
Andreas juhtis meid mäkke viivale rajale. See oli olnud lai sillutatud vankritee, aga puuhakatised olid selle vallutanud ja nüüd oli meil tükk tegemist, et sealt ratsahobustega läbi pääseda. Kogu küngast kattis tihe võsa, läbisegi vanu ja noori saarepuid, vahtraid ja jalakaid.
Ülal mäeharjal nägi asi päris metsik välja.Vanad lillepuhmad olid omatahtsi igale poole laiutama pääsenud ja kahistasid nüüd tuules oma kuivanud lehti ja õievarsi, mida ükski käsi enam talveks maha ei lõiganud. Roosipõõsastest oli saanud tihe läbimatu padrik, kuhu noored jalakad endale meelsasti pesa tegid.Tihe luuderohuvaip kattis nii elumaja varet kui ka kõiki kõrvalhooneid. Kõrvalhoonetel olid veel katused peal, kuigi enamasti keskelt sisse vajunud ja paksult sammaldunud. Kõdunevad uksed seisid hingedel längakil ega viitsinud enam tuules kääksudagi.
Elumaja oli olnud mitme tiivaga kolme korrusega hoone, palju suurem kui Eichenbachi talu mõõtu mõisake. Selle tahmunud kivimüüridest oli üksikuid kive alla varisenud ning söestunud laetalad turritasid seniajani risti-rästi taeva poole. Peaukse kohal seletasid mu silmad vana kivinikerdustega vappi, ehkki ma ei näinud hästi, mida see kujutas.Vapp oli mustaks põlenud ja sammalt täis kasvanud nagu seinadki tema ümber, ning luuderohi oli valmis seda kohekohe alla neelama.
„Mis seal vapi peal on?” küsisin Andrease käest, kui ta oma hobuse peatrepi ees kinni pidas.
„Sild,” kostis mees käega järve suunas osutades. „Seesama kivisild seal jõesuus.”
„On sel mingi lugu ka, kuidas see vapi peale sai?”
„Noh, on ikka.Aga mitte eriti kangelaslik,” lisas Andreas muiates. „Minu vaarvaarisa ehitas selle oma meestega valmis. Paadiga üle jõe sõitmine tüütas ära, siis mõtleski, et teeb parem sellise silla, mida suurvesi minema ei vii. Pärast jäi nimi perekonnale külge, ja kui siis üks pojapoegadest rüütliks löödi, lasi ta selle endale kilbi peale maalida. Ja nii me endale vapi saimegi.”
Kivisild. Nii et see oli siis tema pärisnimi. Mitte Eichenbach. Aga kuidas mina teda siis kutsuma pidin? Isa järgi Steinbrückiks või kasuisa järgi Eichenbachiks? Ah, ei tea.Võib-olla oleks kõige hõlpsam talle lihtsalt Andreas öelda.
„Nii et see oli siis rüütlimõis?” küsisin jutujätkuks. Ma olin arvanud, et nii suur maja võiks mõnele kõrgemast soost perekonnale kuuluda.
„Oli jah,” kostis Andreas, hüppas sadulast maha ja sidus oma hobuse ühe noore vahtra külge kinni.
Tegin ise sedasama ning ja astusin ettevaatlikult kivitrepile. Seda kattis paks pehme sammal, mis jala all mõnusalt vetrus. Ukseavast sisse minna polnud aga võimalik, sest tühi majavare oli otsast otsani läbimatut kibuvitsaräga täis kasvanud. Pikad kaarjad oksad sirutusid uksest välja mademele, justkui oleks neil kitsikusest villand ja nad tahaksid õuest lahedamat kasvupaika otsida. Jalutasin lähima akna juurde ja piilusin sisse. Punavate marjadega kibuvitsad vaatasid mulle sealtki vastu, aga kikivarvule tõustes nägin ma ikkagi natuke, mis maja sees on.Tühjad mustad seinad, sissevajunud aampalkide jäänused, lagunenud kivitrepp, mis lõppes teise korruse kõrgusel õhus. Ja kõik.
Olin selle üle pisut pettunud. Ma olin lapsena sageli mõelnud, mismoodi siin võiks olla – millised ilmatu põnevad keldrid ja salakäigud ja aarded nende müüride all kindlasti varjul on. Aga mul ei lubatud kunagi siia uurimisretkele tulla. Isa ütles, et see maja on viimase sõja ajal maha põlenud ja siit võib veel praegugi sõjameeste söestunud laipu leida. See peletas mind. Ma olin piisavalt palju hukkamisi pealt näinud ja teadsin, milline üks tuleriidal surnud inimene välja näeb. Must tontlik krõnks, sõrmed konksus ja hambad irevil. Ja mul polnud vähimatki tahtmist siin nõgiste luukerede vahel turnida, ükskõik kui põnevaid avastusi too ahervare muidu ka ei pakuks.
Sellegipoolest piidlesin ma nüüd tahtmatult kibuvitsapadrikut, lootes ja kartes selle varjus mõnda surnukeha näha. Mitte midagi ei paistnud. Ma ei näinud õieti maapindagi, oksaräga oli nii tihe.
„Kas nad jäid kõik siia?” küsisin Andreaselt, kes oli tasakesi minu kõrvale tulnud.
„Jah,” kostis too tusaselt. „Neid ei lubatud matta. Kuninga käsk. Aga kui sõjasulased enam tuleaset ei valvanud, siis vedas külarahvas siia vankritega paksu kihi mulda peale. Ja pani kibuvitsad kasvama, et kellelegi ei tuleks pähe siia sorkima ja varandust otsima tulla.
Pärast pühitses preester selle paiga ära ja pidas siinsamas missa. Nii et tegelikult on siin nüüd surnuaed.”
Tundsin, kuidas mul selle jutu peale kõhus keerama hakkab. Mitte et ma oleksin iseenesest surnuaedu kartnud, aga viis, kuidas see siia tekkis, oli kaunikesti tülgastav.
„Kui palju neid siis oli?” küsisin sosinal.
„Oota, ma pean mõtlema. Isa, ema, nende kümme last, siis Martini lapsi neli tükki. Lapsetüdrukud, kes majas magasid. Sulastel ja teenijatel oli muidu oma maja seal tagapool.”Ta viitas pöidlaga ühe lagunenud hoone poole hoovi teises servas. „Nemad jäid enamjaolt elama. Kuigi mõni mees oli vist üritanud sõjasulaseid minema lüüa, nagu ma pärast kuulsin. Ja nemad olid ka tulle visatud. Nii et kokku teeb siis oma kaks tosinat hinge.Aa, ja teie auväärt ema ka muidugi.”
„Minu ema?”
Andreas vaatas mulle otsa. „Te ei teadnud?”
„Ei, ei teadnud. Isa ütles, et ta oli uppunud. Paadiga järvel ümber läinud ja uppunud.” Ma tundsin, kuidas mulle endale uppumistunne