tublisti avaramad kui Eichenbachi mõisa juures ning küla, mis peagi väljade tagant paistma hakkas, oli samuti hoopis suurem. Andreas hõikas hundi enda juurde, kui me esimestele majadele lähenesime. Seni oli too elukas meid rohkem omatahtsi saatnud, kord kaugele ette joostes, teisal tublisti maha jäädes, aga liikudes üldiselt samas sihis kuhu meiegi. Nüüd sörkis ta kõige ees külatanumale, pea uhkelt püsti ja kõrvad kikkis. Kõik endast lugu pidavad koerad pistsid tema peale haukuma. Mõni julgem tuli saba liputades nuuskima ka. Hunt nuusutas neid viisakusest vastu ja sörkis edasi, justkui tahaks öelda, et temal ja ta peremehel pole mahti nendega pikemalt juttu puhuda.
Inimesed tervitasid Andreast mingi kummalise seguga omamehelikkusest ja aupaklikkusest. Paistis, et nad tunnevad teda hästi, aga tema nimega oli neil mingi segadus – mitte keegi ei kutsunud teda Eichenbachiks. Enamiku jaoks oli ta hoopis Steinbrück, mõne jaoks ka lihtsalt Andreas. Kust nad selle Steinbrücki võtnud olid? Ma ei teadnud. Pidasin aru, kas küsida seda oma teekaaslase käest, aga jätsin selle siiski tegemata. Ma ei tahtnud mehe kõrva äärde kummardumisega liigset tähelepanu tõmmata. Nagunii olin ma täna küla suurim vaatamisväärsus. Kõik uurisid elava huviga minu nägu, minu riideid, minu hobust, hobuse sadulat. Kahte kahtlast pampu, mis sadula küljes rippusid. Ja tagatipuks veel Cunneware lombakaid jalgu. Ma nägin silmanurgast, kuidas külaelanikud meie selja taha kogunevad ning meile sündsa vahemaa tagant järgnevad, omavahel päid kokku pistes ja sosinal arvamusi vahetades.
Lapsed jooksid meist ette ja viisid kilgates teise küla otsa sõna, et Steinbrück tuleb. Kui me küla keskele jõudsime, siis ootas meid seal ees vähemalt niisama suur rahvasumm kui see, mis meid saatnud oli.
Andreas ütles rahumeeli tere, tegemata ootajate uudishimulikest pilkudest väljagi, ning juhatas minu ja mu hobuse sepikoja ette. Sepp oli samuti majast välja tulnud ja jälgis meie lähenemist uksepiita toetades, nagu peaks juba aru, mida tolle rappida saanud loomaga ette võtta. Andreas tervitas teda ning näitas talle Cunneware vasakut tagumist kapja, mis oli rauast ilma jäänud. Ja kui siis sepaemand samuti käsi kuivatades uksele ilmus, palus mu teekaaslane, et ta meie tarvis vett sooja paneks ja teed keedaks, kuna me oleme terve hommikupooliku jalgu pidi külmas vees käinud. Emand lubas seda kohe teha ning kadus tuppa tagasi.
Siis astus meie juurde üks turjakas kähara habemega mees, kel oli pikk puusepapõll ees ning habe, riided ja käekarvad peene saepuruga kaetud. Ma ei teadnud, kas tal oli külarahvaga mingi kokkulepe, et just tema tohib tolle nõndanimetatud Steinbrückiga kõnelema minna, või oli ta lihtsalt kõige julgem. Igatahes astus ta ette, mõõtis pika pilguga neid sinisesse palakasse mässitud raskeid puntraid, mida Andreas sepikoja ukse taha tõstis, ning küsis:
„Sa oled mõnel sinikuuel naha maha võtnud või?”
„Tuleb nii välja,” ühmas Andreas.
Vanem mees piidles teda kissis silmil – ei olnud nii napi seletusega rahul. „Mismoodi see õige juhtus?”
Mu teekaaslane nuuskas oma vesist nina ja asus Cunnewaret lahti saduldama, ilma et oleks küsija poole vaadanud. „Noh, sel vennikesel siin oli krahvi sõjasulastega ütlemist,” lausus ta pöidlaga minu suunas viibates. „Ma läksin talle appi ja asi läks natuke ülekäte.”
„Jah?”Vana puusepp astus mulle lähemale ja vaatas mind pealaest jalatallani üle. „Tead, kui see vennike siin on poiss, siis olen mina püha Peetrus!”
Ta sirutas käe minu poole, et mul kapuutsi silmilt lükata.Astusin sammu tagasi ja haarasin noapidemest, valmis kohe nuga haarama, kui ta mulle veel lähemale tuleb. Mees nägi mu liigutust ja peatus poolelt sammult, tõmmates käe tagasi.
„Ära karda, kulla laps, ma ei tee sulle midagi,” ütles ta rahustavalt. „Ma tahtsin ainult näha, milline sa välja näed.”
Lükkasin ise endal kapuutsi peast. See tekitas rahva hulgas elevust. Katsusin oma juukseid. Nendega oli kõik korras. Siledad ja ilusti patsi punutud. Mida siin naerda oli?
„Kuule, linalakk, kas sa kõnelda ka mõistad?” hõikas keegi noorem mees tagantpoolt. „Mis su nimi on?”
Vaatasin abi otsides Andrease poole. Kas ma tohtisin öelda, kes ma olen, või oli parem see saladuseks jätta?
„Pole sinu asi, Jochen!” uratas mu sõber üle õla.
„Jajaa, ää sa mette katsugi Steinbrücki pruuti üle lüüa,” irvitas keegi teine, ja selle peale pistis kogu rahvasumm üksmeelselt naerma.
Mina ei leidnud siin midagi naljakat. Surusin noapideme kõvemini pihku ja astusin sammukese Andreasele lähemale, lootes, et siin kakluseks ei lähe.
Puusepp oli kogu selle aja meid teraselt silmitsenud, ilma et oleks teistega koos naernud. Nüüd uuris ta Cunneware siidiga tikitud sadulavaipa, mis oli minu lihtsate riietega karjuvas vastuolus, piidles mu nägu, mida ehtisid Wieshofeni meeste kingitud sinikad, ning lausus lõpuks: „Kuule, Andi, räägi nüüd ausalt ära, millega sa hakkama oled saanud.”
„Ma varastasin selle tüdruku krahvi juurest ära,” pomises mu teekaaslane oma nina alla.
„Mis asja?!”Vanamees vahtis talle otsa. „Oled sa hulluks läinud?”
„Vist küll.”
Pealtvaatajate hulgas oli tõusnud ägedam sumin, justkui kahtleksid nemadki oma kõrvakuulmises. Keegi lopsakam naisterahvas hõikas Andreasele: „Sa käisid päris krahvilossis sees või?”
„Käisin jah.”
„Sa issa ristike, kuidas sa julgesid?! Krahv oleks sul naha päris maha nülgind, kui ta oleks su kätte saand!”
„Mul oli sinine mantel seljas ja kiiver peas.”
Inimesed vaatasid üksteisele otsa. „Kiiver?” „Aga see ei varja ju nägu ära!” „Ninakaitse on olemas.” „Jah, aga põsed ja silmad paistavad ikka välja”
„Kuule, mees, sa oled püsti hull!” teatas üks jahuse möldripõllega sell.
„Või ülepeakaela armund,” täiendas keegi vanem emand tema kõrvalt. „Mis teeb ühe välja.”
Rahvas jäi vait ja vaatas jälle minu otsa. Nihkusin kaitset otsides Andreasele lähemale. Juhuks, kui nad peaksid arvama, et Steinbrück on minu pärast ilmaasjata oma elu kaalule pannud.
„Trine on juba meelest läinud või?” uratas keegi kerekam vanamees, käed risti rinnal.
Üks kiitsakas eit andis talle küünarnukiga obaduse ribide vahele. „Ah, mis sa lorad! Sest on juba nii palju aega mööda. Poisil ammu aeg endale uut naist vaadata. Muidu tuleb hundihais juurde.”
„Kuulge, teie!” ütles Andreas, silmad välkumas. „Lõpetage oma lõksutamine ära ja minge koju! Siin pole teil rohkem midagi vahtimist.”
Keegi ei mõelnudki ennast liigutada.
„Millal sa pulmad teed?” hõikas mölder.
„Kas meid ka kutsutakse?” tahtis keegi noorem näitsik teada.
Meie kõrval seisev puusepp lõi käed puusa ja käratas teistele: „Te oinakari! Kas te aru ei saa, et mingeid pulmi ei tule? Kui see plika on krahvi käest ära varastatud, siis hakkab krahv teda taga otsima. Ja kui ta aru saab, et see oli Steinbrück, kes tüdruku viluks lõi, ja talle siia järele tuleb… Siis me oleme kõik pigis!”
Selle peale jäi rahvasumm väga vaikseks.
„Nii, ja nüüd kaduge kõik koju!” käskis vanamees. „Meil on vaja Steinbrückiga üks sõjanõu maha pidada.”
Ja külainimesed läksidki.Vahetades isekeskis kartlikke pilke, pistes päid kokku ja sosistades – aga mitte enam lõbusalt nagu algul, vaid pigem ohtu aimates.
Meie jätsime Cunneware sepa ja tema sellide hoole alla ning läksime köögiuksest sisse. Perenaine juba ootas meid.Ta oli tüdrukutega suure toobri keset kööki tõstnud, selle kuuma vett täis kallanud ning vanni äärde kaks kolmejalgset järi sättinud. Me võtsime püksid jalast, istusime järidele ja pistsime jalad vette. See peaaegu kõrvetas. Minu palve peale lisati sinna pisut külma juurde. Perenaine puistas toobrisse