nüüd oli ta meile selja pööranud. Meie oma väepealik. Ja tema mehed järgnesid temale, mitte kuningale ega troonipärijale.Too eilne kaklus seal maanteetolmus ütles mulle väga selgelt, kellele need sinikuued tegelikult ustavad on. Igatahes mitte minule! Kui neil jätkus jultumust oma tulevasele kuningannale raudkindaga näkku virutada, mind häbenemata vahtida ja minu üle irvitada… Oh, taevas! Mul ei olnud mingit tahtmist neile enam teist korda ette sattuda.
„Kas läheme?” küsis Andreas mu selja tagant.
Vaatasin üle õla talle otsa.Ta hoidis mul tugevasti piha ümbert kinni, haakides end teise käega kindlalt viiluharja kivide külge, et me alla ei kukuks. Siin oli tõepoolest väga kitsas. Ja väga kõrge. Ei mingit liikumisruumi. Ma surusin end nõgise seina vastu, tundes, kuidas tuul mind igast küljest sakutab ja ähvardab alla kibuvitsapadrikusse paisata. Kirbe tahmahais tungis mulle ninna ja ma teadsin, et kui ma siit ükskord minema pääsen, siis olen ma must nagu korstnapühkija. Ja ometi ei tahtnud ma siit kuhugi minna. Mul oli hea olla. See oli täiesti jabur, aga siin kolmanda korruse kõrgusel õhus kõõludes tundsin ma end kindlamalt kui maa peal!
„Ma ei julge,” sosistasin silmi kinni pannes. „Ma ei taha uuesti Wieshofenile pihku jääda.”
„Aga kuningas?”
Surusin lauba vastu tahmast müüri. Kuningas – ta oli mu isa. Mu ainuke isa. Seda teist ma ei tundnud, ja isegi kui oleksin tundnud, ei oleks see ikkagi seesama. Karl oli mind üles kasvatanud. Hoidnud ja armastanud. Ja isegi kui ta oli võimeline teisi lapsi ilma silmagi pilgutamata surma saatma… Oh, tule taevas appi, kuidas ta seda ometi suutis?! Ma ei saanud sellest aru. See ei olnud võimalik. See ei olnud üldse tema moodi! Andreas pidi eksima, see pidi olema keegi teine, kes siin mõrtsukatööd tegi.
„Ma ei saa sind uskuda,” sosistasin ma, pisarad silmis. „Ma ei saa. See ei olnud tema.”
„Kes?”
„Karl. Karl ei ole niisugune mees, kes mõtlematult verd valaks. Ma tean, et mõne valitseja juures lendab vahetpidamata päid vasakule ja paremale, aga Karlil ei ole kunagi niisuguseid kombeid olnud!”
Steinbrück ohkas sügavalt. „Keda ma siin õue peal siis nägin? Tonti või?”
Ma teadsin, et ta ei olnud tonti näinud. See pidi olema kuningas.
„Andreas, ma ei taha sinu sõnades kahelda,” ütlesin ma, laup valusasti vastu karedat kivipinda surutud. „Aga see mees, kellest sina räägid, ei ole see mees, keda mina tunnen!”
„Siis te võib-olla ei tunne teda väga hästi.”
Neelasin pisarad alla. „Saad sa aru, Karl ei ole minu vastu kunagi julm olnud! Ei minu ega kellegi teise vastu!”
„Minu meelest on see küll kaunis julm tegu, kui ta sunnib teid eluajaks üksikuks jääma.”
Kergitasin pead ja piidlesin meest oma paistes laugude alt. „Miks? Miks sa arvad, et see peaks julm olema?”
Ta vaatas mind kuidagi kummalise pilguga. „Te ei saa niimoodi kunagi õnnelik olla.”
„Õnnelik? Ma olen ju õnnelik. Mul pole millestki puudus!”
Andreas vaikis hetke ning ütles siis: „Nojah.”
„Mida sa sellega mõtled?” küsisin kortsus kulmul.
„Ei midagi. Lähme nüüd alla tagasi, siin tuule käes hakkab päris külm.”
Ta lükkas mind pisut, et ma liikuma hakkaksin. Astusin ettevaatlikult tema ees kive mööda edasi ja laskusin siis käpuli, nii nagu ma tulleski teinud olin. Me läksime nõnda katkise kaarega aknani. Andreas aitas mul aknalauale ronida ja läks siis minust mööda, et esimesena mööda tugipiilarit alla laskuda. Sest nagu ta ütles, saab ta siis mind kinni püüda, kui ma kukkuma hakkan.
Ma istusin aknal, jalad üle müüriääre rippu, ja vaatasin, kuidas ta ronib. Ja murdsin pead tema sõnade üle. Mida paganat ta sellega öelda tahtis, et ma ei saa kunagi õnnelik olla? Mismoodi õnnelik? Kas ma olin siis praegu õnnetu? Aga ei olnud ju! Ma olin oma eluga päris rahul. Ma olin iseseisev. Mul ei olnud abikaasat, kellel oleks olnud õigus…
Kurgus lõnksatas, kui ma jälle selle peale mõtlesin. See, et ma pidin laskma kellelgi teisel endale valu teha – see oli küll viimane asi, mida ma tahtsin! Kas see oli siis Karlist julm, kui ta tahtis mind selle eest kaitsta? Ei. Mitte sugugi. Ma olin talle selle eest väga tänulik. Siiralt tänulik. Paljas mõtegi sellele, et ma peaksin… Isegi kui see oleks Konrad. Ma olin armastanud Konradit nagu oma venda, ma olin alati mõelnud, et ükskord saab tema minu kõrval kuningaks, aga kui selle juurde pidi kuuluma veel midagi muud… Ma ei suutnud selle peale mõelda. Mul hakkas pea ringi käima.
„Tulge alla!” hõikas Steinbrück, kes oli vahepeal maapinnale jõudnud.
Raputasin oma peapöörituse minema. Ronimine. Jah. Ma pidin alla ronima. Ja keskenduma sellele, et ma mitte õhuteed mööda alla ei lendaks.
Keerasin jalad ette ja hakkasin ronima. Laskumine oli keerulisem kui ülestulek, sest ma ei näinud enam hästi, kuhu ma varbad toetan. Aga ma sain sellega hakkama. Kobamisi küll, ja aega kulus selle peale üsna palju, aga vähemalt jõudsin elusalt ja tervelt maha.
Andreas juhatas mind ümber nurga eesõue tagasi. Me päästsime oma hobused lahti ning istusime sadulasse.Andreas sõitis kõige ees hoovist välja ja laskus mööda kunagist sillutatud teed mäest alla. Kui me vankriroobastele tagasi jõudsime, ootas meid ees vana sõber hunt. Elukas külitas teeveeres maas, pruunikas sulepundar nina ees, ning krõmpsutas mõnuga oma saaki. Kui ma sulgi lähemalt uurisin, siis tundus mulle, et see võiks olla vutt. Küllap seesama, kelle jäljed ta orasepõllult üles oli võtnud.
Mees käsutas oma sõbra maast lahti.Too võttis saagi hambusse ja sörkis meile järele, kuna meie hobuste nina taas lõuna poole keerasime.
„Andreas,” ütlesin ma, kui me olime end kõrvuti roobasteel sisse seadnud ja mõnda aega edasi ratsutanud. „Mida sa sellega öelda tahad, et ma ei saa õnnelik olla?”
Steinbrück mõtles hetke, pilguga teeäärset kulurohtu mõõtes, ning kostis siis vaikselt: „Teil pole siis kedagi, keda armastada. Ega kedagi, kes teid armastaks.”
„Jah, aga isegi kui ma teda armastan, ta võib mulle ju väga meeldida ja ma võin temaga hästi läbi saada, aga ma kardan, et see muutub, niipea kui me peame troonipärija tegema.”
Ta muigas oma kapuutsi varjus mu vastuväidete peale.Tont teda võtku, ma ei osanud seda ju kuidagi muudmoodi öelda!
„Teile võib see tegemine ju ka meeldima hakata,” lausus ta muheldes.
Mu nägu venis pikaks. „Arvad?”
„Jah. Kui see teinepool pole just täielik ohmu ja oskab teiega õigesti ümber käia, siis ma usun küll, et see oleks teile väga meelt mööda.”
Ma piidlesin teda. „Meelt mööda? Mulle? See, kuidas mulle haiget tehakse?”
Ta naeratas kuidagi kummaliselt. „Armuline kuningatütar ei tea pooli asjugi.”
„Jah, muidugi ei tea!” kähvasin ma. „Aga sa võid ju mulle seletada! Kui sa juba nii lahke olid ja sellega algust tegid.”
„See on meeldiv,” ütles ta mind katkestades. „See on väga meeldiv asi.Võib-olla kõige meeldivam asi maailmas. Ei. Kindlasti kõige meeldivam asi maailmas. Ja kui te sellest ilma jääte või teid sunnitakse sellest ilma jääma, siis see on julm. Minu meelest.”
Ma vahtisin teda. Julm. Meeldiv. Meeldiv?
Ma tundsin, kuidas mu peas kaks asja raginaga kokku põrkavad. Kaks väga erinevat asja. Millel polnud omavahel mingit seost.
Nojah. Ma oleksin pidanud selle peale tulema. Kohe, kui too neetud äraandja oma käsi mu jalgade vahele toppis. See oli kindlasti see asi. Mida ma ei tohtinud endaga teha lasta.Aga ma ei kujutanud ette, mulle ei olnud tõesti poole sõnagagi vihjatud, et sel võiks olla midagi pistmist laste saamisega.
Vahtisin teekaaslast.Ta vist arvas, et ma olen päris