vadistamist meie väikesest planeedist, mõtlesin lõbusalt tuntud kirjanikule, keda peeti kosmopoliidiks ja kes kirjutas peaaegu igast maailma nurgast, pöörates siiski erilist tähelepanu Bombayle. Ühes oma poeemis kirjutas ta, et kõik maailma linnad on alati omavahel rivaalitsenud ning pidanud end teistest paremaks. Ja et “inimesed, kes neis on sündinud, rändavad küll põhja ja lõunasse, kuid klammerduvad siiski oma sünnilinna külge nagu laps ema seelikusabasse”. Ja alati, “liikudes mürarikastel nimetutel tänavatel”, meenutavad nad sünnilinna kui “kõige kaunimat, rumalamat ja kallimat,” ja “ainuüksi selle nimi hoiab neid igavese lõa otsas.” Nüüd sain härra Kiplingile ära teha. Olin leidnud inimese, kes polnud tehtud põrmust, keda ei sidunud sünnikoha või – maaga ükski köidik ning kes suhtus Maasse samasuguse ükskõiksusega kui Marsi või Kuu elanik.
E. Rushmore Coglani järgneva mõtteavalduse ajal hõivati meie laua ääres vabaks jäänud kolmas tool. Colgan kirjeldas mulle parajasti Siberi raudteed, kui orkester lõpetas popurrii ja õhku rebestas kõrvulukustav “Dixie”2 Kaasakiskuv viis ei jätnud kedagi külmaks, tunded lõid lõkkele ning peaaegu igas lauas hakati nii innukalt kaasa plaksutama, et orkestrit oli vaevu kuulda.
Tõe huvides olgu öeldud, et nimetatud stseen leiab igal õhtul aset suuremas osas New Yorgi kohvikutes. Keegi pole suutnud ära arvata, miks see nii on, kuigi selle tegevuse juures on hävitatud tonnide viisi joodavat. Mõned on oletanud, et õhtu saabudes kogunevad kõik linnas elavad lõunaosariiklased kohvikutesse. Kõrvulukustav mässuline aplaus ajab põhjaosariiklased küll veidi segadusse, kuid see pole nende jaoks midagi ületamatut. Nad räägivad Hispaania sõjast, viimaste aastate suurtest mündi- ja vesimelonisaakidest, New Orleansi võiduajamiste pikamaajooksude võitjatest ja suurejoonelistest bankettidest, mida annab Põhja-Carolina põhiliselt indiaanlastest ja kansaslastest koosnev kõrgseltskond, mainimata sõnagagi Manhattani moehullust. Kui selle kohta küsid, võib su maniküür hammaste vahel veidi kannatada saada ning su nimetissõrme küüs hakkab sarnanema Richmondi härrasmehe omaga. Kuid nojah, praegu, sõja ajal, on paljud daamid sunnitud töötama.
“Dixie” esimeste helide juures hüppas kusagilt välja noormees, tõi kuuldavale partisanihüüde ja vehkis ennastunustavalt pehmeäärelise kaabuga. Seejärel koperdas ta suitsupilves niikaua ringi, kuni leidis meie laua ääres vaba tooli, potsatas sellele ja võttis sigareti välja.
Õhtu edenedes oli meie joogitagavara kokku kuivanud. Keegi meist mainis kelnerile Würtzburgerit. Uustulnuk – mustapäine noormees – nõustus selle valikuga naeratuse ja peanoogutusega. Kuna tahtsin oma teooriale kinnitust saada, kiirustasin temalt küsima: “Ehk ütleksite mulle,” alustasin, “kus te ela…”
Rushmore Coglan lõi rusikaga lauale ja ma vakatasin.
“Vabandage,” ütles ta, “kuid see on küsimus, mida mulle kunagi kuulda ei meeldi. Mis tähtsust sel on, kust mees on pärit? Kas on õiglane otsustada mehe üle tema postiaadressi põhjal? See pole õige, sest olen näinud kentuklasi, kes ei võta viskit suu sissegi, virginialasi, kes ei pärine Pocahontast, indiaanlasi, kes pole kirjutanud ühtki novelli, mehhiklasi, kes ei kanna õmblustesse peidetud hõbedollaritega velvetpükse, huumorimeelega inglasi, pillajaid jänkisid, külmaverelisi lõunaosariiklasi, piiratud mõistusega lääneosariiklasi ja newyorklasi, kellel on nii palju aega, et tund aega tänaval seista ja vaadata, kuidas toidupoodi pohlakotte tuuakse. Las mees on selline, nagu ta on, ning ärgem püüdkem teda kuhugi lahterdada vastavalt oma arusaamadele teatud piirkonna elanikest.”
“Pardon,” ütlesin mina, “kuid ma ei mõelnud oma küsimusega midagi halba. Tunnen lõunaosariike ja kui orkester hakkab “Dixiet” mängima, meeldib mulle külastajate käitumist jälgida. Mul on välja kujunenud arvamus, et mees, kes kõvasti aplodeerib ja avaldab sellega piirkondlikku lojaalsust, elab kas New Yorgi Secaucuse linnaosas või Murray Hilli lütseumi ja Harlemi jõe vahelises piirkonnas. Tahtsin leida oma arvamusele kinnitust küsides sellelt džentelmenilt, kus ta elab, kui te mind katkestasite ja tulite välja, peab möönma, laiaulatuslikuma teooriaga kui minu oma.”
Noormees pöördus minu poole, kuid silmanähtavalt liikusid ta mõtted teisi radu pidi.
“Mulle meeldivad igihaljad puud-põõsad,” lausus ta salapäraselt. “Mulle meeldib oru nõlval seista ja joodeldada.”
See oli selgelt segane ning ma pöördusin uuesti Coglani poole.
“Olen maakerale kaksteist korda tiiru peale teinud,” ütles too. “Upernavikis sain tuttavaks eskimoga, kelle lips oli ostetud Cincinnatist, Uruguays kohtasin kitsekarjust, kes võitis Battle Creekis hommikutoitude valmistamise võistluse. Maksan aastaringset renti toa eest Kairos ja teise eest Yokohamas. Shanghai teemajas ootavad mind isiklikud tuhvlid ning Rio de Janeiros ja Seattle’is pole mul restoranis vaja kelnerile öelda, kui kõvaks mu munad keeta. Meie vana maailm on üpris väike. Milleks kiidelda, et olen käinud põhjas või lõunas, et mul on vana häärber orus ja Clevelandis Eukleidese avenüül ja Pike’s Peakis ja Virginias, Fairfaxi külas ja Hooligani lauskmaal või ükskõik, kus mujal? Maailm saab paremaks, kui lakkame rumalalt kiitmast mõnd hallitanud linna või kümmet aakrit soostunud maad ainuüksi seepärast, et oleme juhtumisi seal sündinud.”
“Olete tõeline maailmakodanik,” laususin imetlevalt. “Kuid mulle tundub, et halvustate patriotismi.”
“Patriotism on kiviaja relikt,” deklareeris Coglan veendunult. “Oleme kõik vennad – hiinlased, inglased, suulud, patagoonlased ja Kaw jõe ääres elavad inimesed. Ükskord saabub päev, mil see tobe uhkus oma linna, osariigi, piirkonna või riigi üle pühitakse minema ning meist kõigist saavad maailmakodanikud – nagu see peabki olema.”
“Kas te võõramaa radu käies,” küsisin ma, “ei mõelnud kunagi ühele kindlale paigale, mis on teile kallis ja…”
“Sellist paika pole,” segas E. R. Coglan nipsakalt vahele. “Minu kodu on ümmargune, poolustelt veidi lamendunud planetaarse aine käntsakas, mida tuntakse Maa nime all. Välismaal olen kohanud palju toredaid mehi, kes mõtlevad samamoodi kui mina. Veneetsias kohtasin chicagolast, kes istus kuuvalgel gondlis ja kiitis selle linna kuivendussüsteemi. Olen näinud lõunaosariiklast, kes esitlemisel Inglismaa kuninga kätt surus ja teatas silmagi pilgutamata, et ta emapoolne vanatädi oli abielus Charlestoni teenriga. Tean newyorklast, kelle bandiidid Afganistanis pantvangi võtsid. Ta sugulased saatsid lunaraha ning mees naasis Kabuli. Kohalikud olid üllatunud. “Nii kähku?” küsisid nad mehelt tõlgi vahendusel. “Ma ei tea, kas kähku või mitte,” vastas too ning hakkas rääkima Kuuenda avenüü ja Broadway taksojuhtidest. Mulle see teema ei istunud. Mind ei seo enda külge miski, mis on väiksema läbimõõduga kui kaheksa tuhat miili. Olen E. Rushmore Coglan, Maa elanik.”
Mu kosmopoliit jättis jumalaga ja läks minema. Nähtavasti nägi ta mõnd tuttavat, kellega sigareti juures juttu puhuda. Jäin kahekesi mehega, kes armastas igihaljaid puid-põõsaid. Würzberger oli teinud oma töö ning mehel oli kadunud igasugune tahe kõrgel oru nõlval istuda ja oma meloodilisel häälel kõlada lasta.
Istusin, mõtlesin kosmopoliidist ning imestasin, kuidas ometi poeet polnud teda kohanud. Niisiis oli ta minu avastus ning ma uskusin temasse. Kuidas see nüüd oligi? “Inimesed, kes neis on sündinud, rändavad küll põhja ja lõunasse, kuid klammerduvad siiski oma sünnilinna külge nagu laps ema seelikusabasse.”
Rushmore Coglan seda küll ei tee. Terve maailm on tema…
Mu mõtiskluse katkestas kohutav kära. Saali teises otsas oli käimas kaklus. Üle teiste peade nägin, et üks kaklejatest on E. Rushmore Coglan. Ta vastane oli mulle võõras. Nad heitlesid laudade vahel nagu titaanid. Klaasid purunesid, mehed ergutasid kaklejaid hüüetega, brünett karjus ja blond hakkas “Narri” laulma.
Siis tulid kelnerid, võtsid kaklejad oma kuulsa kiilrivi keskele ning toimetasid nad restorani uksest välja. Minu kosmopoliit säilitas väärikuse, mida maailmakodaniku reputatsioon nõuab, kuid teine kakleja punnis vastu, nii kuidas jõudis.
Kutsusin McCarthy, prantslasest kelneri, ja küsisin temalt, mis oli tüli põhjus.
“Punase lipsuga mehel (see oli kosmopoliit)”