ei suutnud taluda, et keegi sellest linnakesest halba räägib.”
RAUNDIDE VAHEL
PROUA Murphy erapansioni kohal säras hele täiskuu. Astronoomiliste andmete järgi oli ala, mida ta valgustas, päris suur. Kevad oli haripunktis ja varsti pidi algama heinapalaviku aeg. Pargid olid rohelised ning täis lääne- ja lõunaosariikidest pärit kaubitsejaid. Lilledel ja suvistel kaubareisijatel oli õitseaeg. Õhk ja Lawsoni kõned olid muutunud leebemaks, kõikjal keerutasid leierkastimehed oma muusikariistade vänta, mängiti kaarte ja sulisesid purskkaevud.
Proua Murphy pansionaadi aknad olid lahti. Treppverandal istusid kostilised, kelle näod olid sama ilmetud kui pliinid.
Proua McCaskey ootas teise korruse tänavapoolse akna all oma kaasat koju. Õhtusöök läks järjest külmemaks ja proua McCaskey selle võrra kuumemaks.
Kell oli üheksa, kui härra McCaskey viimaks tuli. Mantel üle käsivarre visatud ning piip hammaste vahel, vabandas ta trepil istuvate kostiliste ees, püüdes ebakindlale jalale kivipinnal vaba kohta leida ja mahutada oma kere – suurus 9, laius D – nende vahelt läbi.
Avanud oma korteri ukse, jäi ta üllatunult seisma. Tavapärase potikaane või pudrunuia asemel tuli tal kõrvale põigelda ainult abikaasa sõnauputuse eest.
Härra McCaskey ei osanud muud arvata, kui et mahe kevadõhk ja täiskuu on pehmendanud ta küljeluu südant.
“Kuulsin, kui sa tulid,” võttis teda kööginõude asemel vastu sõnavaling. “Rahvarämpsu ees sa vabandad, kui koperdad kellegi seelikusabale, kuid oma säädusliku abikaasa seljas oled sellest a’ast saati liugu lasn’d, kui altari ees jah-sõna kuulsid. Peas pole sul muud kui kõlkad ja taskutes tuul. Kindel see, et käisid jälle Gallegher’sis ja lakkusid kogu palga maha nagu alati laupäeva õhtati, ja gaasimees käis täna kaks korda oma raha küsimas.”
“Suu kinni, naine!” käratas härra McCaskey kaabut ja mantlit toolile visates. “Kisa rikub mu söögiisu. Viisakusega lisame mörti ühiskonna alusmüürile. Mina pean seda alati silmas, seepärast ma vabandasingi daamide ees, kes mulle teele ette jäid, ja palusin end mööda lasta. Ehk oleksid nüüd nii kena, keeraksid oma seanäo köögi poole ja laseksid mul toidu kallale asuda?”
Proua McCaskey tõusis aeglaselt ja läks ahju juurde. Tema käitumises oli midagi, mis härra McCaskeyt hoiatas. Kui naise suunurgad alla langesid, oli see nagu baromeeter ning ennustas savi- ja plekknõude sadu.
“Seanägu, ütlesid sa?” küsis proua McCaskey ja virutas praepanni, millel oli sealiha ja naerid, oma isanda poole.
Härra McCaskey polnud kollanokk. Ta teadis, mis eelroale järgneb. Laual oli jänesekapsastega garneeritud veisepraad. Ta vastas sellega ja tõmbas kõrvale savikausi eest, milles oli leivasupp. Mehe järgnev vise läks kümnesse – šveitsi juustu kamakas tabas proua McCaskeyt silma alla. Naine vastas kohvikannuga, milles oli tuline vedelik. Sellega oleks lahing pidanud lõppema.
Kuid härra McCaskey ei leppinud viiekümnesendise õhtusöögiga. Need on viletsad boheemlased, kes loevad söömaaja kohviga lõppenuks. Jäägu neile see eksiarvamus. McCaskey oli targem. Sõrmeloputuskausid polnud talle võõrad. Murphy pansionis polnud need küll kombeks, kuid nende aseaine oli käepärast ja McCaskey saatis võidukalt graniitäärisega pesukausi vaenlase pea suunas. Proua McCaskey põikas õigeaegselt kõrvale ja sirutas käe triikraua järele lootuses, et see paneb südantkosutavale duellile punkti, kui trepikojast kostis vali nutune karjumine. See tõi kaasa ajutise relvarahu.
Maja ees kõnniteel seisis kordnik Cleary, kõrv ülespoole, ja kuulatas purunevate majatarvete klirinat.
“Jälle Jawn McCaskey ja ta küljeluu,” mõtles kordnik. “Peaksin üles minema ja sellele lärmile lõpu tegema, kuid ma ei tee seda. Nad on abielus ning see on ainus lõbu, mis neil on. See ei kesta kaua. Nõud lõpevad peagi otsa ning vaenutegevuse jätkamiseks peavad nad minema uusi hankima.”
Kordnik oli mõtetega just sinnamaani jõudnud, kui trepimademelt kostis kisa, mis väljendas kabuhirmu või kohutavat häda. “Küllap kass,” sõnas kordnik endale ja kiirustas minema.
Trepil istuvad kostilised läksid kihevile. Härra Toomey, sünnilt kindlustusadvokaat ja ametilt uurija, läks majja, et kisa põhjus välja selgitada. Ta naasis teatega, et proua Murphy väike poeg Mike on kadunud. Härra Toomey järel paiskus majast välja proua Murphy ise – kakssada naela pisaraid ja hüsteerikat –, ringutas käsi ja ulus taeva poole, et kolmekümnenaelane tedretähe- ja pahandusehunnik on kadunud. Paatoslik, kas pole, kuid härra Toomey istus preili Purdy, kübarategija, kõrvale ja nende käed ühinesid vastastikuses teineteisemõistmises. Vana teenija, proua Walsh, kes kaebas iga issanda päev kära üle koridoris, küsis, kas keegi on kella taha vaadanud.
Major Grigg, kes istus oma paksu naisega trepi ülemisel astmel, tõusis ja pani palitu nööbid kinni. “Väikseke on kadunud?” küsis ta. “Kammin linna läbi.” Majori teinepool ei käinud kunagi pärast pimeduse saabumist väljas, kuid nüüd võttis temagi sõna. “Mine, Ludovic!” ütles ta baritonhäälel. “Keegi ei suuda pealt vaadata ema ahastust ja mitte püüda talle kergendust tuua, kui ta süda just kivist pole.” “Anna mulle kolmkümmend – ei, kuuskümmend – senti, mu arm,” lausus major. “Lapsed võivad mõnikord kaugele minna. Mul on sõiduraha vaja.”
Vanamees Denny, kes elas neljanda korruse koridori lõpus, istus kõige alumisel astmel ja püüdis tänavavalguslambi valgel ajalehte lugeda. Tõstis silmad artiklilt, milles kirjutati puuseppade streigist. Proua Murphy kisendas kuu poole: “Oh, kallis Mike! Armas jumal, kus on mu väike poisiraasuke?”
“Millal te teda viimati nägite?” küsis vanamees Denny, ühe silmaga Ehitus-Kaubandusühingu aruannet lugedes.
“Oh!” nuuksus proua Murphy, “See võis olla eile või nelja tunni eest! Ma ei tea! Kuid mu väike Mike’ike on kadunud! Alles hommikul mängis ta kõnniteel. Või oli see kolmapäeval? Mul on nii palju tööd, et päevad kipuvad sassi minema. Otsisin maja keldrist pööninguni läbi, kuid teda pole kusagil. Oh, jumal!”
Vaikiv, sünge, hiiglaslik, vankumatu kivilinn. Inimesed ütlesid, et see on tugev kui raud ja et selle kivipõues pole kaastunde jälgegi ning võrdlesid ta tänavaid põlismetsa või laavaväljadega. Kuid homaari kõva kesta all on hõrk ja õrn liha. Võib-olla oleks mõni muu võrdlus olnud targem, kuid ärgu keegi solvugu, sest igal homaaril on ka head tõhusad sõrad.
Ükski õnnetus ei puuduta inimsüdant nii nagu väikese lapse kadumine. Nende jalad on nii ebakindlad ja nõrgukesed, kõnniteed nii kõrged ja täis ohte.
Major Griggs läks kiirel sammul ümber nurga ja astus Billy juurde sisse. “Üks topeltviski,” ütles ta baarmenile. “Ega sa pole siin ümbruskonnas näinud rangisjalgset, kriimulise näoga kuueaastast võrukaela?”
Härra Toomey hoidis ikka veel preili Purdy kätt. “Mõelda vaid, et see väike armas lapsuke,” ütles preili Purdy, “on ema juurest kadunud. Kohutav mõeldagi, aga võib-olla on ta juba hobuste rautatud kapjade alla sattunud.”
“Kas poleks õigem,” küsis härra Toomey neiu kätt pigistades, “kui läheksin ka välja ja aitaksin teda otsida?”
“Võib-olla,” lausus preili Purdy, “peaksite seda tegema. Kuid, härra Toomey, olete nii hulljulge, nii uljas, teie entusiasm võib teile õnnetuse kaela tuua ja kui teiega midagi juhtub…”
Näpuga järge ajades uuris vana Danny arbitraažkokkulepet. Teisel korrusel tulid härra ja proua McCaskey pärast äsjast raundi akna alla värsket õhku hingama. Härra McCaskey kookis nimetissõrmega vesti vahelt kaalikatükke ja ta kaasa üritas silmadest välja pühkida soola, mis pärines raisku läinud seapraest. Nad kuulatasid allpool kostvat kisa ja pistsid pead aknast välja.
“Väike Mike on kadund,” teatas proua McCaskey kiirkõnes. “Väike, ilus, võrukaelast iiri inglike.”
“Kas poisinaga on jalga lasknud?” küsis härra McCaskey aknast välja kummardudes. “Miks? Paha lugu tõepoolest. Lapsed on teistsugused. Kui naine oleks ära