kaks trepprõdul istuda, oli härrastel pidu. Kuid preili Longnecker, pikk blond õpetajanna, kes ütles kõige kohta: “Oh, kas tõesti?”, nohises siis kõige ülemisel astmel. Ja preili Dorn, kes igal pühapäeval käis lasketiirus liikuvaid parte laskmas ja töötas kaubamajas, istus kõige alumisel ja nohises samuti. Preili Leeson istus keskel ja mehed tunglesid tema ümber.
Eriti agar oli härra Skidder, keda oli haaranud kinnisidee alustada romantilist draamat, mille tegevus toimub tema isiklikus elus. Ja härra Hoover – neljakümne viie aastane, paks, punetava näoga lihtsameelne mees. Ja härra Evans, kes köhis õõnsalt ning palus, et preili Leeson aitaks tal suitsetamist maha jätta. Mehed olid üksmeelselt otsustanud, et preili Leeson on “kõige omapärasem ja kaunim kostiline”, ja nohin alumisel ja ülemisel astmel oli preili Leesoni ilmumisel vältimatu.
• • • • •
Tehkem nüüd sündmustikus väike vaheaeg, laskem kooril rambituledes aeglaselt ringi kõndida ja valada euripideslik pisar härra Hooveri paksuse pärast. Häälestagem end rasvamagude tragöödiale, nuumorikate raskele elule, kogukate viletsusele. Kui sulataksime Falstaffi rasvakihi, leiaksime selle alt tonni jagu armastust, Romeo rahhiitiliste ribide alt aga ainult untsi. Armastaja võib ohata, kuid teha pole midagi – kui oled paks, pole sul Erose rongil kohta. Su süda viiekümne kahe tollise rihma kohal peksleb asjatult. Kasi minema, Hoover! Hoover, kes sa oled neljakümne viie aastane, paks ja rumal, Helena ei vaata su poolegi. Hoover, kes sa oled neljakümne viie aastane, paks ja rumal, sa oled hukule määratud. Sul pole ainsatki šanssi, Hoover.
Ühel suveõhtul, kui proua Parkeri kostilised jälle treppverandal istusid, vaatas preili Leeson tähistaevasse ja hüüatas rõõmsalt: “Vaadake, Billy Jackson.”
Kõik vaatasid üles – mõned pilvelõhkujate akende poole, mõned lootuses näha Jacksoni õhulaeva.
“See on täht,” selgitas preili Leeson ja osutas väikesõrmega suunda, kuhu vaadata. “Mitte see, mis vilgub, vaid see ühtlase sinava valgusega paistev täht selle kõrval. Näen seda igal õhtul oma katuseaknast. Selle nimi on Billy Jackson.”
“Oh, kas tõesti?” sõnas preili Longnecker. “Ma ei teadnudki, et olete tähetark, preili Leeson.”
“Ojaa,” sõnas väike tähevaatleja. “Tean neist sama palju kui marslaste järgmise hooaja varrukamoest.”
“Oh, kas tõesti?” ütles preili Longnecker. “Täht, millele te osutasite, on Gamma, Cassiopeia tähtkujust. See on teise suurusjärgu täht, mille näiv heledus on…”
“Oh,” segas noor härra Evans vahele, “arvan, et nimi Billy Jackson sobib sellele paremini.”
“Mina mõtlen sama,” sõnas härra Hoover ega püüdnudki varjata põlgust preili Longneckeri selgituse üle. “Arvan, et preili Leesonil on samasugune õigus kui nendel hallihabemelistel astronoomidel tähtedele nimi anda.”
“Oh, kas tõesti?” ütles preili Longnecker.
“Olen mõelnud, et lasketiirus võiks märklaua asemel tähed olla,” märkis preili Dorn. “Pühapäeval sain Coney lasketiirus üheksale pardile ja kümnele jänesele pihta.”
“Siit pole see eriti hästi näha,” ütles preili Leeson. “Peaksite seda minu toast vaatama. Kui sügavasse kaevu vaadata, võib isegi päise päeva ajal tähti näha. Öösiti on mu tuba nagu sügav kaevandusšaht ning Billy Jackson paistab teemantnõelana, millega Öö kimono on kinnitatud.”
Saabus aeg, mil preili Leeson ei tassinud enam raskeid paberipakke koju. Selle asemel et igal hommikul tööle minna, käis ta kontorist kontorisse ja pidi taluma ülbete käskjalgade edastatud külmi äraütlemisi. Ja nii jätkuvalt.
Saabus õhtu, mil neiu läks aeglaselt proua Parkeri treppverandale ajal, kui ta tavaliselt naasis restoranist õhtust söömast. Täna ta polnud õhtust söönud.
Hallist läbi minnes kohtas ta härra Hooverit ning mees nägi võimalust. Ta rasvad kõrgusid preili Leesoni kohal nagu laviin, ähvardades enda alla matta, kui ta neiu kätt palus. Preili Leesonil läksid põlved nõrgaks ning ta haaras trepi käsipuust kinni. Härra Hoover tahtis tal käest kinni võtta, kuid neiu tõmbas selle eest ära ning lõi meest nõrgalt näkku. Aste astme haaval vedas neiu end katuse poole. Ta möödus härra Skidderi toast. Too oli haaratud Myrtle Delorme’i (preili Leesoni) lavaliikumise seadmisega oma tunnustamata komöödias. “Piruett üle L-kujulise lava krahvi kõrvale,” kirjutas ta punase tindiga. Viimaks jõudis preili Leeson neljandale korrusele ja tegi katuseaknaga toa ukse lahti.
Ta oli liiga nõrk, et lampi põlema panna ja end riidest lahti võtta, niisiis langes ta, nii nagu oli, raudvoodile. Selle vedrud vajusid ta hapra keha raskuse all ainult veidi lohku. Neiu tõstis toas, kus oli pime kui põrguhauas, vaevaliselt silmad taeva poole ja naeratas.
Taevalaotuses säras Billy Jackson – rahulik, hele ja kindel nagu taevas ise. Preili Leeson tundis, et see maailm pole tema jaoks. Kõikjalt piiras teda pimedus. Ainult ülevalt paistis ähmast valgust, mida heitsid tähed, mis ümbritsesid toda üht, millele ta veidra tuju ajel oli nime andnud. Ilmselt oli preili Longneckeril õigus: see on Gamma, Cassiopeia tähtkujust, mitte Billy Jackson. Kuid neiu tundis, et ei suuda seda õige nimega nimetada.
Selili lamades püüdis preili Leeson paar korda kätt tõsta. Kolmandal katsel see õnnestus. Ta tõstis käe suu juurde ja saatis Billy Jacksonile õhusuudluse. Siis langes käsi jõuetult alla.
“Hüvasti, Billy,” sosistas ta vaevukuuldavalt. “Oled miljonite miilide kaugusel ega saa isegi korraks välgatada, kuid sa oled seal, kui mind ümbritseb pilkane pimedus, eks ju? … Miljonid miilid… Hüvasti, Billy Jackson.”
Neegerteenijanna Clara avastas, et katuseaknaga toa uks on kümnendat päeva lukus ning laskis selle maha murda. Ei aidanud äädikas, randmete hõõrumine ega isegi sulgede põletamine ja keegi jooksis alla kiirabisse helistama.
Ei läinud palju aega, kui uksekell helises ja noor toimekas valges kitlis tohter tuli reipal sammul trepist üles, näol pooleldi heatujuline, pooleldi vali naeratus.
“Maja number 49, kutsusite kiirabi,” ütles ta järsult. “Mis juhtus?”
“Oh, jah, doktor,” ohkis proua Parker, nagu oleks tema mure siin majas kõige suurem. “Ma ei suutnud välja mõelda, mis tal viga on. Miski ei too teda teadvusele. See on noor naine, preili Elise – jah, preili Elise Leeson. Mitte kunagi enne mu majas…”
“Mis tuba?” karjatas arst nii hirmuäratava häälega, millist proua Parker polnud elu sees kuulnud.
“Katuseakna toas. See…”
Nähtavasti polnud see arstile esimene kokkupuude katuseaknaga tubadega. Ta jooksis treppidest üles. Proua Parker järgnes talle aeglaselt, nagu väärikus nõudis.
Esimesel trepimademel kohtas ta arsti, kes tuli alla, kätel sulgkerge tähevaatleja. Ta jäi seisma ja ütles vaikselt midagi skalpellteravat. Proua Parker vajus kokku nagu jäik seinakaunistus, mis on naelalt alla pudenenud. Arsti sõnad ei ununenud tal iial ning ta keha jäi seda kägardumist alatiseks mäletama. Mõnikord küsisid uudishimulikud kostilised, mida arst oli öelnud.
“Las olla,” vastas proua, “kui taevas mulle kunagi andestab, et pidin seda kuulma, olen rahul.”
Kiirabitohter kiirustas oma koormaga alla nagu saaki tagaajav hagijas. Kõnniteel seisis uudishimulike summ. Arsti nägu nähes tõmbasid nad kahte lehte laiali – tohtri näol oli ilme, nagu kannaks ta omaenda surma.
Nad panid tähele, et tohter ei asetanud oma koormat haigevankri voodile, vaid käskis kutsarit: “Wilson, sõida, nagu oleks sul kurat kannul!”
See oli kõik. Järgmise päeva ajalehes hakkas mulle silma väike nupp, mis lõppes lausega, mis aitab sul (nagu minulgi) otsi kokku viia.
Artikkel teatas, et Idatänav number 49-st toodi Bellevue haiglasse noor naine, kes kannatas näljanõrkuse all, ja see lõppes sõnadega: “Kiirabiarst, dr. William Jackson, kes selle haigusjuhtumiga tegeleb, kinnitas, et patsient paraneb.”
ARMASTUSE