kellel on esimene austaja, või kassipojal, kes on püüdnud esimese hiire.
“Maggie Toole sai endale viimaks saatja,” sosistasid karbivabriku tüdrukud. Atleetklubi liikmetel oli veidi teistsugune arvamus. “Piuksu-Magi suksutaja,” nentisid nad põlglikult.
Tavaliselt soojendas Maggie tantsuõhtutel seljaga seina. Kui mõni ennastohverdav noormees teda juhuslikult tantsule palus, näitas ta üles sellist tänulikkust, et võttis tollelt vähimagi rõõmu. Asi oli läinud nii hulluks, et Anna pidi vastupunnivat Jimmyt mitu korda küünarnukiga müksama, et sõbranna two-step’is jalgu saaks sirutada. Loomulikult ei jäänud see Maggiel märkamata.
Aga täna õhtul kell kuus oli kõrvits tõllaks muutunud. Terry O’Sullivan oli Prints ja Maggie Toole sirutas tiibu nagu äsja kookonist vabanenud liblikas. Ja kuigi segasime muinasjutulised ja entomoloogilised võrdlused, ei valgunud sellest Maggie täiusliku õhtu ambroosiakarikast välja ainuski piisk.
Tüdrukud tunglesid Maggie ümber, et too neile oma saatjat tutvustaks. “Ristikheina” noormehed, kes kaks aastat olid olnud nagu pimedusega löödud, märkasid äkki, kui võluv preili Toole tegelikult on. Nad pungitasid neiu lähedal lihaseid ja palusid teda tantsule.
See oli Maggie tähetund, kuid Terry O’Sullivani auks peab ütlema, et ta ei lasknud tujul langeda. Ta raputas lokke, naeratas, tantsis kergejalgselt nagu faun, näidates üles head käitumist, stiilitunnet ja oskust kohalikku õhkkonda sulanduda, vestles soravalt kõikvõimalikel teemadel ning – tantsis kaks valssi Dempsey Donovani karbivabriku kallimaga.
Dempsey oli klubi liider. Ta kandis alati dressi ning suutis ühe käega kaks korda lõuga tõmmata. Ta oli üks Suure Mike’i O’Sullivani leitnantidest ning tal polnud kunagi vaja pahandusi karta. Ükski politseinik ei söandanud teda arreteerida. Ükskõik, kas ta lõi käsikäru mehel pea lõhki või viskas Heinrick B. Sweeney-nimelise Matka- ja Kirjandusseltsi liikmel põlvekedra sodiks, teatas politseinik nagu muuseas: “Dempsey, mu poiss, kui sa aega saad, astu paariks minutiks kapteni juurest läbi.”
Kapteni juurde oli kogunenud mitut sorti jämedate kullast uurikettide ja mustade sigaritega härrasmehi. Keegi rääkis naljatamisi juhtunust ja seejärel võis Dempsey tagasi minna, et tõsta veel pool tundi kuuenaelaseid hantleid. Seega – köiel üle Niagara kose kõndida oli turvalisem ettevõtmine kui kaks korda Dempsey Donovani tüdrukuga valssi keerutada. Kell kümme ilmus uksele viieks minutiks Suure Mike’i naeratav nägu. Nagu alati, heitis ta tegevuspaigale pilgu peale, naeratas tüdrukutele ja patsutas poisse omamehelikult õlale.
Dempsey Donovan oli kohe ta kõrval ja rääkis talle midagi kiirustades. Suur Mike vaatas tähelepanelikult tantsijaid, naeratas, raputas pead ja kadus.
Muusika vaikis. Tantsijad pudenesid seinaäärsetele pinkidele. Terry O’Sullivan kummardas, andis võluvalt naeratades kaunitari sinises tolle saatjale üle ning suundus Maggiet otsima. Keset tantsupõrandat pidas Dempsey ta kinni.
Instinkt, mille ilmselt on vanad roomlased meile pärandanud, naelutas kõigi kohalolijate silmad neile. Kõigil oli tunne, nagu oleksid kaks gladiaatorit areenil vastamisi. Kaks-kolm pungitavate kuuevarrukatega atleetklubi liiget nihkusid lähemale.
“Üks hetk, härra O’Sullivan,” ütles Dempsey. “Loodan, et teil oli lõbus. Kus te ütlesitegi end elavat?”
Kaks gladiaatorit olid teineteise väärilised. Dempsey oli umbkaudu kümme naela raskem, kuid O’Sullivan selle võrra kiirem. Dempsey vaatas teist jäise pilguga, huuled kõvasti kokku surutud, lõug ette aetud ja näol seltskonnakaunitari üleolek ning tšempioni külmaverelisus. Külaline näitas oma tundeid avalikumalt välja – ta huulil oli põlglik irve. Oli selge, et ennem sulab kivi, kui need kaks vaenlast lepivad. Nad olid mõlemad liiga silmapaistvad, liiga võimukad, liiga toredad, et üht ja sama õhku hingata. Ainult üks pidi ellu jääma.
“Elan Grandis,” sõnas O’Sullivan ülbelt, “ja mind kodust kätte saada pole mingi probleem. Kus teie elate?”
Dempsey ignoreeris küsimust.
“Ütlesid oma nimeks O’Sullivan,” jätkas Dempsey. “Suur Mike ütles, et pole sind elu seeski näinud.”
“Ilmas on palju asju, mida ta näinud pole,” vastas tantsupeo favoriit.
“On kombeks,” jätkas Dempsey kiirelt, “et siinsed O’Sullivanid tunnevad üksteist nägupidi. Sa saadad üht meie klubi naisliiget ning tahame talle ainult head. Kui sa tõesti pärined ajaloolisest O’Sullivani sugupuust, anna meilegi teada, millise oksa õis sa oled. Aga võib-olla sa ei teagi seda ning meie peame selle sinu jaoks välja tuhnima?”
“Soovitan teil soojalt enda asjade juurde jääda,” vastas O’Sullivan teravalt.
Dempsey silmad hakkasid särama. Ta tõstis nimetissõrme üles, nagu oleks ta hiilgavale mõttele tulnud.
“Lõpuks sain pihta,” ütles ta võltsi armastusväärsusega. “Tegemist oli väikese arusaamatusega. Sa pole O’Sullivan. Oled hästi väljaõpetatud rõngassaba-ahv. Vabanda, et me sind kohe ära ei tundnud.”
O’Sullivani silmad hakkasid välkuma. Ta tegi kiire liigutuse, kuid Andy Geoghan oli valmis ja haaras tal käsivarrest kinni.
Dempsey noogutas Andyle ja William McMahanile, klubi sekretärile, ning läks kiirel sammul halli tagaukse poole. Viivitamatult ühines saalijäänud väikese salgaga veel kaks atleetklubi liiget – O’Sullivan oli nüüd kombluskomitee ja vahekohtunike kätes. Nood rääkisid talle midagi vaikselt ja lühidalt ning konvoeerisid ta sama ukse taha, kuhu Dempsey oli kadunud.
Selline käitumine nõuab paari selgitavat sõna. Halli kõrval oli väiksem ruum, mida atleetklubi samuti üüris. Selles toas lahendati isiklikke erimeelsusi, mis tantsupõrandal ette tulid – mees mehe vastu, looduse poolt antud relvadega ja komitee valvsa pilgu all. Klubi härrasmeestest liikmed garanteerisid, et aastaid kestnud iganädalaste tantsuõhtute jooksul polnud ükski daam selle tunnistajaks olnud.
Dempsey ja juhatus olid teinud eeltöö nii kiirelt ja libedalt, et paljud saalisolijad ei märganudki, millal imetletud O’Sullivan seltskonnast kadus. Nende seas oli ka Maggie, kes vaatas oma saatjat otsides ringi.
“Ära endast välja mine!” lausus Rose Cassidy. “Kas sa ei näinud? Demps viskas su kallikesele vaenukinda ning nad läksid taparuumi. Kuidas ma uue soenguga välja näen, Mag?”
Maggie surus käe õhukese kleidi rinnaesisele.
“Läks Dempseyga kaklema!” hingeldas ta. “Keegi peab nad peatama. Dempsey Donovan ei tohi temaga võidelda. Oh, ta tapab Dempsey!”
“Ah, mis sa tühja muretsed?” lausus Rosa. “Demps kakleb peaaegu igal tantsuõhtul kellegagi.”
Kuid Maggie sööstis juba tantsijate summas siksakitades tagaukse poole, lõi selle lahti, jooksis pimeda koridori lõppu ja viskus õlaga vastu kahevõitluste toa massiivset ust. Uks andis järele ning Maggie silmadele avanes järgmine pilt: kaks juhatuse liiget seisid, kellad käes, üleskääritud särgivarrukatega Dempsey Donovan tantsiskles elukutselise poksija kergel sammul ümber vastase ja luuras sobivat võimalust ning Terry O’Sullivan seisis, käed rinnal risti, ja vaatas teda tapjapilgul. Maggie tormas kiirust kaotamata sisse ja hüppas – just õigel hetkel, et haarata kinni O’Sullivani ülestõstetud käest, mis hoidis pikka haljast stiletti, mille mees oli põuest tõmmanud.
Nuga kukkus kõlinal põrandale. Külmrelv atleetklubi ruumes! Sellist asja polnud enne nähtud. Kõik seisid hetke liikumatult. Andy Geoghan toksas stiletti uudishimulikult kinganinaga nagu võõrapärast antiikrelva, mida ta varem pole näinud.
O’Sullivan sisistas midagi ebatsensuurset. Dempsey ja juhatus vahetasid pilke. Siis vaatas Dempsey ilma vihata O’Sullivanile otsa pilgul, millega vaadatakse kärnast koera, ning noogutas peaga ukse poole.
“Tagauks, Giuseppi,” ütles ta järsult. “Keegi viskab sulle kaabu järele.”
Maggie läks Dempsey Donovani juurde. Ta õhetavad põsed olid pisaratest märjad, kuid ta vaatas vapralt mehele silma.
“Ma