La Belle'ile üks ta sõpradest, enne kui ta Pariisist lahkus. „Aga ta on ka tabamatu, tundetu naiselike kannatuste suhtes ja muutumatult ning vihaleajavalt püüdmatu.”
La Bellepolnud teda uskunud, olles üsna kindel, et kui ka terve maailma naised ei suudaks Maximiliani südant võita, siis temal see õnnestub.
Aga nüüd ta teadis, et kuigi mees uputas ta kalliskividesse, kuigi ta äratas naises iha, nii nagu naine temaski, oli ta siiski täiesti ja üdini enda peremees.
Naisel oli häiriv tunne, et kui ta homme peaks surema, telliks mees tema hauale lilled, kuid ei mõtleks temale enam kunagi.
Ta läks akna juurde, kirudes omaette banaalseimas kõnepruugis.
Ta vaatas välja, aga ei näinud mändidega kaetud kõrguvate mägede ilu ega rohelist orgu nende all, kus voolas hõbedase lindina jõgi läbi lilledest kirendavate aasade.
Selle asemel nägi ta rahvast täis bulvareid, kohvikute kohal hiilgavaid gaasilampe ja teatrisse trügivat vaatajaskonda, valmis lärmakalt ja metsikult aplodeerima, kui ta oma tantsu lõpetanud on.
„Ma olen tobu!” ütles ta endale. „Miks ma ei lähe tagasi ega jäta teda maha?”
Kuna vastus kohutas teda, pöördus ta järsult aknast ära vaatlemaks uuesti peeglist rubiine oma kaela ümber.
Ta kartis, kartis nagu paljud teised mõtlematud naised enne teda, et kaotab oma südame mehele, kelle jaoks ta oli ainult ilus keha ja suurepärane tantsijanna.
Kuningas, kõndinud mööda käiku, mis oli tihedalt vaipadega kaetud ja Valdastieni metsadest pärit esmaklassiliste pähklipuust paneelidega kaunistatud, avas käigu lõpus kuldse võtmega ukse, mis viis tema kabinetti.
Ust enda järel lukustades, polnud ta mõtted La Belle'i juures, nagu ta soovinuks, vaid peaministri juures, kes – nagu ta hästi teadis – ootas teda kannatamatult.
Ta oli samal päeval kokkulepitud kohtumisele üle tunni aja hiljaks jäänud.
Sellegipoolest polnud tal kavatsust vabandust paluda sel lihtsal põhjusel, et ta uskus end valitsevat kuningate jumaliku õiguse järgi ja selle põhjal peavad kõik tema alluvad alates peaministrist ja allapoole aktsepteerima teda nurisemata sellisena, nagu ta on.
Ta läks oma kabinetist hiigelsuurde barokkhalli, mis oli suursuguseim riigis ja kuulus kogu Euroopas.
Paleed oli sajandite jooksul ümber ja juurde ehitatud ning algupärasest, 16. sajandil püstitatud hoonest oli väga vähe järel.
Iga monarh oli püüdnud seda muljetavaldavamaks teha ja teised valitsejad, kui nad esimest korda Valdastieni tulid, olid täis kadedust palee kauniduse ja selles peituvate aarete pärast.
Kuningas läks mööda suurepärast kullatud ja elevandiluust treppi vastuvõtutuppa, kus tema teada pidi peaminister ootama.
Traditsiooni kohaselt võttis kuningas oma ministreid seal vastu.
Justkui näitamaks neile nende tähtsusetust ajaloos, olid seinad kaetud vaipadega, mis kujutasid eelmiste valitsejate saavutatud võite, ja maalitud lagi oli kohaliku meistrimehe esmaklassiline töö, inspireeritud Itaalia meistritest.
Kui kuningas sisenes vastuvõtutuppa, lootes eest leida mitte ainult peaministrit, vaid ka vähemalt tosinat kabinetiliiget teda ootamas, üllatus ta nähes, et ruumis olid ainult kaks meest akna all päikesevalguses seismas, ent siiski mitte vaadet silmitsemas.
Nad rääkisid teineteisega nii tõsisel moel, et viivuks polnudki nad teadlikud kuninga kohalolekust.
Kaks puuderdatud parukates lakeid olid tema jaoks ukse avanud ja talle jäi mulje – olgugi et ta ei kuulnud mida nood kaks rääkisid – et nad kõnelesid mornilt ja peaaegu ärevalt.
Kuningal oli, kui ta suvatses seda kasutada, arukat läbinägelikkust teiste inimeste suhtes ja – justnagu häirekellana kajas hoiatus ta kõrvus – ta teadis, et peaministri kiire palve temaga kohtuda ei tähendanud viisakusvisiiti, vaid sisaldas endas midagi väga tähtsat.
Ta lähenes kahele mehele, kes võtsid kohe valveseisangu, ning kui ta oli lähemale jõudnud, kummardasid nad sätestatud viisil, mis oli nüüd tavaks kõigis Euroopa kuningakodades.
„Tere päevast,” ütles kuningas peaministrile.
„Tere päevast, Teie Majesteet. Väga lahke teist kantslerit ja mind nii lühikesest etteteatamisest hoolimata vastu võtta.”
Kuningas noogutas kantslerile, krahv Hole'ile, mehele, kes talle eriti ei meeldinud, ja peaminister jätkas:
„Me soovime üht asja Teie Majesteediga arutada ning võime vaid loota, Sire, et te kuulate meid suuremeelselt ja ilma eelarvamusteta.”
Kuningas kergitas kulme ja ta ütles:
„Ma arvan, et see tuba on liiga suur isikliku vestluse jaoks, niisiis teen ma ettepaneku siirduda kõrvaltuppa, kus me võime ennast kindlasti mugavamalt tunda.”
„Teie ettepanek on väga teretulnud, Teie Majesteet,” vastas peaminister.
Kuningas läks ukse kaudu, millest ta äsja oli sisenenud, väikesesse, peene prantsuse mööbliga sisustatud tuppa.
Sättinud ennast kõrge seljatoega tugitooli, millele oli siidi ja kuldniidiga tikitud kuninglik vapp, osutas ta kerge käeliigutusega, et peaminister ja kantsler võtaksid istet.
Nood valisid kaks tooli tema oma lähedal ilmse sooviga mitte tõsta oma häält rääkimise ajal.
Kuningas vaatas nii ühele kui teisele riigimehele otsa, enne kui ütles:
„Niisiis, härrased? Te olete mind uudishimulikuks teinud selle pakilise probleemi suhtes, millega olete mu juurde saabunud ja mis mingil põhjusel, mida ma veel pole tuvastanud, ei nõua kogu kabineti kohalolekut.”
Peaminister näis hinge tõmbavat.
„Teie Majesteet, kantsler ja mina kiirustasime rääkima teiega, enne kui see probleem, nagu Teie Majesteet seda õigustatult nimetab, tõmbab endale teiste kabinetiliikmete ja viimaks ka parlamendi tähelepanu.”
Ta kõhkles, vaatas kantsleri poole justkui kinnituse saamiseks, ja jätkas siis:
„Kas ma võin otsekohene olla, Teie Majesteet, ja kohe välja öelda, mida me oleme tulnud ütlema?”
„Ma eelistaksin kindlasti kuulda otsekohe, mida teil on teatada,” vastas kuningas. „Nagu te väga hästi teate, peaminister, ei salli ma pikalevenivaid üksikasjalisi arutlusi, mis on tavaliselt üsna ebavajalikud.”
„Väga hea, Teie Majesteet,” soostus peaminister. „Paljude mu kolleegide arvamus on – mida jagab kogu riik – et tuleks tagada kuningavõimu jätkuvus. Oleks viga julgustada teatud rahvaid meie piiride taga arvama, et kui Teie Majesteediga peaks midagi juhtuma, on neil oma sõna öelda Valdastieni siseasjade kohta.”
Kui peaminister rääkima hakkas, oli kuningas jäigaks tõmbunud ja tema hääl oli üsna ilmetu, kuigi silmad olid karmid, kui ta ütles:
„Te vihjate sellele, peaminister, et te soovite, et ma abielluksin.”
„Kuna Teie Majesteet palus mul otsekohene olla, Sire, on vastus – jah!”
„Ma olen endiselt suhteliselt noor mees.”
„Muidugi, Teie Majesteet. Ent teil pole ühtegi venda ja ilma pojata lõpeb pereliin, millesse te kuulute.”
Kuningas vaikis teades, et see on tõsi, ja peaminister jätkas justnagu kartes, et on endale kaela tõmmanud monarhi viha:
„Meie maa lõunaosa inimesed on väga häiritud kuningas Gustavi elu kallale kippumisest, mis toimus kolm nädalat tagasi. Nagu Teie Majesteet teab, pääses kuningas surmast šansiga miljoni vastu, ent miski ei garanteeri, et mõrvar ei ründa uuesti.”
„Te tahate öelda,” ütles kuningas põlglikult, „et anarhiste leidub kõikjal. Sellest räägiti Pariisis, kui ma viimati seal olin, ja ma kuulsin, et Inglismaal kiputi isegi kuninganna Victoria elu kallale.”
„See