ei vastanud küsimusele. Ta ütles vaid:
„Ma ei kavatse sel teemal vaielda. Sa püsid ülakorrusel ja ei võta osa ühestki kuningas Maximiliani auks korraldatud pidustusest. Kui sa ei kuuletu, tuleb sind saata ära mõne meie sugulase juurde.”
Zita oli vait, mõeldes, et kui ajuti tundus palee talle mornina, siis polnud see midagi võrreldes igavuse ja süngemeelsusega tema tädide ja nõbude juures, kes elasid maa veelgi eraldatumates osades.
Selle asemel tõusis ta toolilt oma ema kõrval, millel ta oli istunud, ja läks toast välja, sulgedes ukse enda järel kahtlaselt prõmmimise moodi.
Suurhertsoginna ohkas.
Zita oli alati tema jaoks raske iseloomuga olnud, sest ta oli oma isa moodi, samal ajal kui alistuv, vaikne ja kuulekas Sophie oli ema arvates täpselt tema enda moodi.
Kuna suurhertsoginna oli inglanna ja kuninganna Victoria kauge sugulane, oli Zita rääkinud emaga koos olles inglise keelt.
Nüüd, kui ta jooksis mööda koridori isa tubade poole, mõtles ta oma keeles.
Ta tormas isa kabinetti ja leidis tolle, nagu ta eeldanud oligi, üksinda. Ta jooksis üle toa, et vihaselt öelda:
„Ma ei suuda seda uskuda, papa, et sinu nõusolekul ei saa ma osa võtta õhtusöögist kuningas Maximiliani auks ega ballist. Tegelikult ei saa ma temaga isegi kohtuda, kui ta siin on!”
Suurhertsog tõstis pilgu ajalehelt, mida ta luges, ja ta täheldas metsikuid sädemeid Zita rohelistes silmades, puna tema põskedel ja viisi, kuidas ta kuldpruunid juuksed näisid pärast jooksmist ja kiirustamist tõusvat leekidena ümber ta kaunikujulise pea.
Isa silmad olid leebed ja hääl väga hell, kui ta ütles:
„Mul on kahju, mu kallis. Ma kartsingi, et see pahandab sind.”
„Siis sa ikkagi teadsid!” sõnas Zita süüdistavalt. „Papa, kuidas sa võisid nii karm olla?”
Suurhertsog sirutas käe ja Zita võttis selle isa tooli kõrvale põlvitades ja talle anuvalt otsa vaadates.
„Sa ju tead, kui igav on siin viimasel ajal olnud,” ütles ta. „Ükskõik kellega oleks põnev tantsida, aga üle kõige kuningas Maximilianiga, keda ma olen alati kohata tahtnud.”
Suurhertsogi sõrmed pigistasid tütre omi, kui ta ütles:
„Ma kardan, mu kallis, et Sophie ja su ema on otsustanud, et sind ei esitleta Tema Majesteedile, ja seda karistust pead sa kandma selle eest, et oled nii ilus.”
Zita vahtis isale otsa, nagu ei suudaks ta uskuda seda, mida oli just kuulnud. Siis ütles ta kiiresti:
„Ma tean, et Sophie väidab, nagu oleks ta minu peale armukade ja et mammale ei meeldi see, kuidas ma sinuga koos olles käitun! Aga nende arvamus pole ju nii tõsiseltvõetav, et mind nagu nakkushaiget õppetuppa sulgeda!”
Suurhertsog naeratas, aga ta hääl oli kurb, kui ta ütles:
„Kui mulle öeldi, et see on ära otsustatud, teadsin, et see pahandab sind. Aga, kullake, ma ei saa tõesti mitte midagi parata.”
„Miks?” küsis Zita ründavalt.
„Sellepärast,” seletas suurhertsog kannatlikult, „et on väga tähtis, nagu sa isegi mõistad, et väikesed riigid nagu meie oma peaksid ühinema Saksamaa apluse vastu ja kui kuningas Maximilian abiellub Sophiega, tähendab see, et me mõlemad saame mõõtmatult tugevamateks, kui me praegu oleme.”
Rääkides teadis ta, et Zita saab ta jutust täielikult aru, sest nad olid tihti arutlenud Euroopa poliitiliste probleemide üle.
„Ma arvasin, et Saksamaa heidab Austriale silma,” ütles neiu hetke pärast.
„Esmalt Austria, siis Baierimaa, siis võib-olla meie ja siis – miks mitte Prantsusmaa?”
Zita hingas sügavalt sisse.
Ta teadis, et isa ei räägi lobajuttu.
Ta oli isegi tulnud samale mõttele, arutledes, mis juhtuda võiks, kui Bismarck paneks oma ambitsioonid tegudesse ja mitte enam sõnadesse.
Ta pani põse vastu isa kätt ja ütles:
„Ikkagi, papa, tahaksin ma tulla õukonna ballile, kusjuures ma luban, kui sa seda soovid, et ma ei tantsi kuningaga.”
„Tema tahab äkki sinuga tantsida, mu aare,” vastas suurhertsog, „ja just seda su ema ja Sophie kardavadki.”
Zita ei liigutanud, aga, põsk endiselt isa käe vastas, mõtles ta, et esimest korda oli keegi ta perekonnast öelnud, et ta on ilus.
Ent ta oleks pidanud väga rumal olema, kui ta poleks teadlik olnud, et sarnaneb üsna täpselt oma kuulsa Ungari vanaemaga.
Endist suurhertsoginnat oli ülistatud kogu Euroopas ning ta oleks võinud, nagu Zitale oli alati räägitud, palju võimsama partii teha, kui seda oli Aldrossi suurhertsogi kosjade vastuvõtmine.
„Su vanaema armus samal hetkel, kui ta su vanaisa nägi,” seletas suurhertsog Zitale, kui too oli väga väike ja nad vaatasid endise suurhertsoginna suurt portreed, mis rippus troonisaalis.
Zita oli kohe vastanud:
„Kui vanaisa nägi sinu moodi välja, papa, siis ma ei imesta. Ta oli kindlasti väga kena.”
„Tänan, mu kullake,” vastas suurhertsog. „Aga mul on heameel öelda, et ma küll sarnanen oma isaga, ent ma olen pärinud palju jooni ka oma kaunilt emalt, eriti tema armastuse hobuste vastu ja tema oskuse ratsutada ka kõige tulisemal hobusel, ning ma olin küllalt nutikas, et sinu näol endale temast koopia teha.”
Võib-olla sellepärast, et suurhertsog oli armastanud ja imetlenud oma ema nii väga, jumaldas ta ka oma kolmandat last alates hetkest, kui too sündis.
Tal olid juba poeg Heinrich ja tütar Sophie, ja ta oli lootnud, seda küll välja ütlemata, et kolmas laps võinuks ka poeg olla.
Aga kohe, kui ta oli Zitat näinud, oli too mingil viisil, mida suurhertsog ise seletada ei osanud, talle rohkem tähendanud kui kaks vanemat last.
Sel ajal kui Zita kasvas ja muutus oma punaste juuste ja roheliste silmadega võluvalt ilusaks, veetis suurhertsog lastetoas rohkem aega kui iial varem.
Kui Zita oli kaheksane, viis isa ta suurhertsoginna protestist hoolimata, endaga kaasa ühele oma reisidest mägedesse, mis vihastasid alati tema naist, kes pidi sellega siiski leppima.
„Ma tahan oma rahvast tundma õppida ja parim viis selleks on nende keskel käia,” väitis suurhertsog kindlalt.
Riietatuna lühikestesse nahkpükstesse, rohelisse jakki ja tirooli mütsi, mis olid Aldrossi rahva seas – nagu ka Baierimaa elanike seas – peaaegu vormiriietuseks, läks suurhertsog üksinda välja.
Ta ööbis väikestes võõrastemajades, jõi orgudes valminud veini ja laulis koos oma alamatega laule, mida nad kõik teadsid ja mis suutsid väljendada nende mõtteid ja tundeid paremini kui sõnad.
Aldrossi elanikud jumaldasid teda, sest nad nägid, et selle tõttu mõistab ta nende muresid ja probleeme.
See, et tal oli ka teisi põhjusi nende perioodiliste käikude tegemiseks mägedesse, pani nad naeratama ja omavahel rääkima, et ta on „vägagi mees”.
Zita jaoks oli see kõige põnevam asi maailmas minna isaga kahekesi ja hoolitseda ise enda eest ilma lapsehoidjate, kasvatajate ja muidugi ema nunnutamise, tõrelemise ja segamiseta.
Zita ja ta isa ratsutasid poolde mäkke, mida isa külastada tahtis, siis, jättes hobused maha, ronisid nad läbi männimetsade viljatutele kaljudele ja kõndisid, kuni Zita jalad valutama hakkasid.
Kuigi ta püüdis mitte kaevelda, oli ta vahel sunnitud üles tunnistama, et ta väikesed jalad on väsinud.
Siis otsisid nad üles ühe järve ja isa soovitas tal ujuda selges külmas vees, kuni väsimus kaob ja ta tunneb end jälle kosununa.
Esimese isaga tehtud