räägib tema harrastustest.
Ta nautis mägironimist ja oli uhke, et ka kolmekümne viieselt suutis ta ikka veel ronida mägedes jõu ja vahvusega, mida ta oli üles näidanud kümme või viisteist aastat tagasi.
Ta nautis ka metsikute hobuste taltsutamist, mis oli Valdastienis populaarne.
Hobused püüti metsadest või mägialadelt ja kui parimad neist olid toodud kuninga tallidesse, ratsutas ta uhkusega neil hobustel, keda isegi ta tallmeistrid kartsid.
Need olid vaid kaks tema harrastustest, mis peaministrit muretsema panid.
Küüniliselt naeratav kuningas aga teadis, et oli veel üks teema, mille kohta peaminister sõna ei võtnud, kuigi see oli tal mõtteis.
Kui ta viimati Pariisis oli, kutsus üks vihane prantsuse aristokraat ta duellile. Mees vandus, et kuningas oli võrgutanud ta naise.
Fakt, et naine ei vajanud mingit ahvatlemist ja asi oli võrgutamisest kaugel, ei takistanud kuningal väljakutset vastu võtmast.
Olgugi, et aristokraat oli tuntud duellant, kes oli tapnud kaks meest, langes ta kuninga kuulist haavatuna ja kuningas ise sai vaid tühise kriimustuse käsivarrele.
Kogu Valdastien oli põnevil kuulujutte puhunud ja arvamustega spekuleerinud, kui uudisest teada saadi.
Kuningas mõistis hästi, et peaministri ja tema kolleegide jaoks on see järjekordne tungiv põhjus kiirustada teda tagant troonipärijat muretsema.
„Ma ei pea Teie Majesteedile ütlemagi,” sõnas kantsler, „kui kindel on riik teie targa juhtimise all olnud ja et rahvas ootab veel paljusid jätkuva õitsengu ja rahulolu aastaid, aga samal ajal…”
Ta pilk kohtus kuninga omaga ja ta katkestas jutu.
Näis nagu pelgaks ta midagi rohkemat öelda, sest ootas saavat vastust, mis oma jõulises raevus võiks mõjuda füüsilise karistusena.
Kuningale, kes pigistas huuled kokku nagu kavatseks peaministri, kantsleri ja kõik teised kuradile saata, ennem kui abielluks, tuli meelde, et Valdastieni piiras märksa suurem oht.
Läinud aastal Pariisis oli imperaator talle keerutamata öelnud, et ta kardab Preisimaa auahneid plaane ja et Bismarck on otsustanud, milles imperaator kindel oli, ühendada kõik väikesed Saksa riigid üheks võimsaks kuninglikuks Saksamaaks.
Kuningas, kes polnud kunagi suuremat pidanud Napoleon III arukusest, polnud teda kuulanud.
Nüüd näis oht, väljendatuna teiste prantslaste poolt või toimetatuna talle kirjades monarhide poolt, kes valitsesid teisi tema riigiga sarnanevaid väikesi maid, paisuvat nagu tõusulaine.
Ta suutis oma kujutlustes näha Saksamaad üle Euroopa kaardi rullumas ja neelamas ükshaaval väikesi vürstiriike, kuni need moodustavad föderatsiooni, mis suudaks Britanniale ja Prantsusmaale võrdsetel alustel vastu astuda.
Peaministri üllatuseks ütles kuningas nüüd hoopis teise tooniga, kui ta oodanud oli:
„Ma kaalun kindlasti teie ettepanekut, peaminister. Ma mõistan, et teie ettepanek on arukas ja, olgugi et mul pole mingit soovi abielluda ega oma trooni jagada, mõistan ma oma rahva soovi saada troonipärija.”
Peaminister tõmbas hinge kergendusega, mis näis jõudvat tema keha sügavaima sopini.
„Ma võin vaid tänada Teie Majesteeti teie suuremeelse mõistmise eest,” ütles ta vaiksel häälel.
„Ma mõtlen selle üle järele,” ütles kuningas, „ja ma arvan, et oleks arukas esmalt külastada meie naaberriike, kellega me võiksime ühineda loomaks kindlat kaitseliitu, kui vajadus selle järele peaks tekkima.”
Peaminister, kes oli nutikas mees, taipas täpselt, mida kuningas öelda tahtis.
Ka tema kartis Saksamaad ja Bismarcki ambitsioone, kes, nagu kogu Euroopa teadis, manipuleeris nõrga kuningas Wilhelmiga, kes oli rohkem mures oma isikliku tervise kui riigi võimsuse pärast.
Kuningas tõusis püsti.
„Tänan teid, härrased, mind kutsumast,” ütles ta. „Ma annan teile oma plaanidest teada kohe, kui mul on aega olnud neid teha.”
Peaminister ja kantsler lahkusid oma visiidi edukusest ülevas meeleolus.
Üksijäänuna istus kuningas tugitooli, et vahtida mittemidaginägevate silmadega Fragonardi suurepärast maali vastasseinal.
Ta ei näinud nõtket kuju romantilises aias ega armujumalaid, kes hõljusid taevas tema kohal.
Ta nägi ainult uskumatut igavust kuninganna kohaloleku väljakannatamisest, kelle ainsaks väärtuseks mehe seisukohalt oli kuninglik veri.
Ta mõtles üksluisetele, ülespuhutud väikestele õukondadele, kuhu ta oli sattunud reisil mööda Euroopat ja monarhidele, keda ta oli kohanud kas siis mõnel kroonimisel või matustel, kui tema kohalolek oli nõutav.
Nad kõik olid väga sarnased, väga teadlikud oma tähtsusest, hirmul kõrvaldamise ees ja ei omanud muud kõneainet kui perekonnaafäärid ja kõmu, mis oli välja imbunud teistest täpselt samasugustest õukondadest nagu nende oma.
Meenutades keskpärast toitu, mida nad muutumatult serveerisid ja mida kuningas jälestas, ebamugavaid voodeid ja pikalevenivaid riigitseremooniaid, mõistis ta, et kuninganna toob ka tema paleesse kõik need ärritavad asjad, mida ta siiani oli vältinud nii palju kui võimalik.
Praegu, kuna ta oli poissmees, võis ta õukonnatseremooniaid kärpida miinimumini ja end lõbustada sama vabalt, nagu üks maal oma valdustes elav inglise härrasmees.
Ta käis jahil ja püssi laskmas, kui soovis, võõrustas vaid neid, kelle seltskonda nautis, ja jättis kogu ülespuhutuse, välja arvatud ühel või kahel riiklikul tähtpäeval aastas, peaministrile ja teistele valitsusliikmetele.
Järele mõeldes oletas ta, et Valdastieni elanikud näevad oma monarhi vähem kui ühegi teise Euroopa riigi elanikud, ja selle tõttu on rahvas, nagu kuningas pilkamisi mõtles, palju rahulolevam.
Kuninganna muudaks seda kõike!
Ta eeldaks, et saab esineda loendamatutel avalikel üritustel, ta tahaks haiglaid inspekteerida, saada lillekimpe ja sõita mil iganes võimalik riigis ringi, massid talle hurraa karjumas.
Ta sekkuks ka palee elukorraldusse, mis oli kuninga arvates, kuna tal oli annet organiseerimise peale, sellisenagi täiesti ideaalne.
Selle asemel, et koos oma eriliste vanade semudega lõunatada või õhtut omaette nautida, lugedes oma kabinetis või minnes läbi salakäigu külastama La Belle'i või kes iganes sel ajal Château's ka viibib, peaks ta pidama katkendlikke vestlusi mingi ilmetu Frau'ga.
Tema seltsidaamid oleksid kahtlemata veelgi ilmetumad ja igavamad kui naine ise ja selle kõige tüütus käis kuningal üle mõistuse.
Ent kuningas teadis, et tal on valikuvõimalusi vähe või üldse mitte.
Peaminister, nagu ta arvas, poleks hakanud temaga rääkima, kui teised riigimehed ja kindlasti ka rahvas poleks talle tõsist survet avaldanud, et ta päästaks neid saksa nuhtlusest.
Hullem veel oli väljavaade, et võõramaine valitseja võiks trooni endale võtta , kui tema pärijata sureks.
Ta teadis, kui meeleheitlikult olid kreeklased otsinud monarhi, kes nende üle valitseks ja olid hiljuti valinud Taani kuninga teise poja kuningas George I-ks.
Aga ta mõistis ka, et kui see oleks siin juhtunud, oleks Valdastien püsima jäämiseks liiga väike riik, ja kuningas ütles endale mõnevõrra vastu tahtmist, et on täiesti õiglane, et ta peab mõningaid ohvreid tooma.
Ta oli valitsenud kaheksa aastat ja oli iga hetke sellest nautinud.
Ta oli olnud ebakonventsionaalne, aga keegi polnud protesteerinud; ta oli olnud egoistlik ja isekas, ja inimesed imetlesid teda selle eest.
Kuna kõige eest tuleb varem või hiljem maksta, pidi ta nüüd maksma oma vabaduse eest, mida ta oli nautinud, aga ta leidis, et hind on väga kõrge.
„Jumal