kas see oled sina?”
Ja kui Meta oleks vastanud, oleks ema tulnud elutoast ja teda suudelnud.
„Ema, kuidas sa võisid surra ja mind üksi jätta?” küsis neiu mõttes.
Ta oli seda korduvalt küsinud, vastust saamata.
Meta läks üles oma tuppa ja vahetas ratsakostüümi kauni kleidi vastu.
Kui ta oli üksi, siis ei kandnud ta musta leinakleiti, mis Metale üldse ei meeldinud.
Isa oleks temaga nõustunud.
Ta oli tihtipeale öelnud: „Mina ei usu surma. Ma olen terve maailma läbi rännanud ja kolmveerand rahvastikust usub uuestisündi ehk reinkarnatsiooni ning minagi olen selles veendunud.”
Isa rääkis sellest tihti Metale.
Ta rääkis, et sarnaselt Mozartile oskavad mõned lapsed juba nelja-aastaselt imehästi viiulit mängida.
Isa sõnul ei saanud nad seda selles elus selgeks õppida.
Härra Philip oli palju kordi idas käinud.
Seetõttu teadis ta palju põnevaid lugusid sellest, kuidas inimesed oma kunagistesse elukohtadesse naasid ja mäletasid selgelt, mida nad olid eelmises elus teinud.
See teema paelus Metat, kuid nüüd polnud tal sellest enam kellegagi rääkida.
Kuigi raamatukogu oli raamatuist pungil, polnud see sama, mis isaga vestlemine.
Kui Meta sai riided vahetatud, pani ta juuksed automaatselt kinni.
Teda ei näinud siin keegi.
Juukseid sättides kuulis neiu sissesõiduteelt vankrirataste kolinat.
Ta vaatas aknast välja ning nägi oma imestuseks kiirelt lähenevat kaarikut.
Meta pidas aru, kes see küll võis olla.
Kui hobused maja ette õue keerasid, kiljatas Meta rõõmust.
See oli Richard!
Ta tuli koju siis, kui Meta ei osanud teda oodatagi.
Neiu jooksis trepist alla.
Kui Richard kaarikust välja astus, seisis Meta välisuksel väljasirutatud kätega.
„Richard!” hüüatas neiu. „Mul on nii hea meel sind näha. Ma ei teadnudki, et sa koju tuled!”
Richard, kes oli pikakasvuline ja nägus noormees, suudles õde.
„Ma sain su kirja kätte ja kuna see oli ilmselgelt appihüüd, siis tulin sind päästma,” sõnas mees.
Metale meenus, et ta oli lubanud hirmust hulluks minna, ja puhkes naerma.
Neiu sättis ennast venna käevangu, öeldes:
„See on nii, nii tore, et sa oled tagasi.”
„Ma ei teatanud sulle ette, sest sain alles eile õhtul teada, et mul on võimalik tulla,” sõnas Richard majja astudes.
„Kuid nüüd oled sa siin ja see on ainus, mis loeb,” lausus Meta.
Nad läksid elutuppa.
„Ma lähen ütlen proua Bellile, et sa sööd siin lõunat. Nagu sa tead, tahab ta sulle kindlasti midagi tõeliselt maitsvat valmistada.”
See oli peresisene nali.
Proua Bell, kes oli mõisahoones juba aastaid töötanud, hoidis Richardi jaoks alati maiuspalu.
Naine valmistas talle erilisi roogi, arvates, et need Richardile maitsevad.
„Ma ütlen härra Bellile, et ta paneks šampanja külma,” lisas Meta. „Sa tahad pärast pikka sõitu kindlasti juua.”
Meta teadis, et vend pidi hommikul vara sõitma hakkama, et kella üheks koju jõuda, ning jooksis kööki.
Neiu oli väga liigutatud, et vend seda tema heaks tegi.
Proua Bell kaotas pea, kui kuulis, et härra Richard on koju saabunud.
Härra Bell kiirustas alla keldrisse šampanja järele.
Kui Meta tagasi elutuppa jõudis, seisis Richard akna all ja vaatas aeda.
„Ma pole aeda nii värvilisena näinudki,” sõnas vend, kui Meta ta kõrvale astus. „Emal oleks hea meel, et ta taimed hästi kasvavad.”
„Ma tean,” vastas Meta. „Ma igatsen tema järele väga.”
„Ma tean, et sa igatsed,” lausus Richard. „Sellepärast tulingi sind vaatama. Ma ei saa lasta sul siin üksi olla.”
Meta vaatas vennale üllatunult otsa.
„Mida sa öelda tahad?” küsis neiu.
„See on pikk jutt,” vastas Richard. „Praegu tahaksin aga käsi pesta ja kui oleme lõunat söönud, siis on mul sinuga üks tõsine jutuajamine.”
Meta vaatas vennale hämmeldunult otsa.
Aga enne, kui ta jõudis Richardilt midagi küsida, läks too toast välja.
Venda oodates hakkas Meta pisut pabistama.
Äkki oli ta oma kirjas pisut liialdanud.
Kuna ta vennale oma muresid kurtis, tahab nüüd Richard võib-olla, et Meta teeks midagi, mis neiule ei pruugi meeldida.
Seejärel aga kinnitas Meta endale, et see ei saa midagi hirmsat olla.
Ehk tegi Richard sääsest elevandi.
Vend jõudis tagasi hetkel, mil härra Bell jäänõus oleva šampanjaga tuppa astus.
„Nii tore, et te jälle kodus olete, härra Richard,” sõnas mees. „Oleme preiliga iga päev aru pidanud, millal teid jälle näeme.”
„Kuid siin ma nüüd olen,” vastas Richard. „Mu kohvreid sisse tuues vist said juba aru, et ma jään ööseks.”
„Sooviksin, et jääksite kauemakski, kuid nagu mul on tavaks öelda, et parem varblane peos kui tuvi katusel.”
Richard naeris ja võttis klaasi, millesse Bell šampanjat valas.
Metagi sai klaasi ning Bell läks toast välja.
„Nii et sa jääd kõigest üheks ööks,” sõnas Meta. „Tahaksin, et sa oleksid siin kauem.”
„Tahaksin ka ise kauemaks jääda,” vastas Richard. „Kuid teatud asjaolude tõttu on mul vaja Londonis olla. Aga ma tahan täna pärastlõunal kindlasti ratsutama minna.”
„Muidugi läheme. Kahju ainult, et ma täna hommikul juba Samsoniga ratsutasin, sest ma ütlesin Abbeylegi, et temaga peaks ratsutama mees. Kuid Valge Rüütel ootab sind ja ma tean, et sa eelistad teda teistele.”
Richard ei vastanud, kuid Meta teadis, et vend oli rahul.
Lõuna sai valmis ja nad läksid kaunisse söögituppa.
Proua Bell oli lauale võlunud road, mida ta polnud Richardi viimasest külaskäigust saati valmistanud.
„Ma pole enam ammu seesugust sufleed näinud,” nöökis Meta. „Lapsena olin ma kade, et seda vaid sinu pärast tehti. Sain niimoodi aru, et mehed on tähtsamad kui naised.”
Richard naeris.
„Ma olen sinuga täiesti nõus!”
Ta sõi kaks portsjonit sufleed, seejärel palus Bellil kohvi elutuppa tuua.
Meta oli esialgu üllatunud, kuid siis ta taipas, et Richard tahtis temaga kahekesi olles vestelda.
Ta ei saanud seda teha söögitoas, kus teenijad pidevalt edasi-tagasi käisid.
Bell tõi kohvi ja pani selle väikesele lauale.
Richardile oli kohvi juurde ka klaasike brändit.
Kui uks Belli järel sulgus, sõnas Meta:
„Räägi nüüd, milles asi, sest muidu ma suren uudishimu kätte.”
„Seda