keegi, kes on leedi.”
Meta tahtis vastata, kuid Richard jätkas:
„Samas peaks see keegi teatama kõigest, mis näib veider ja mis kinnitaks kuninganna kahtlusi, et vürst Alexis on salakuulaja.”
Meta hüüatas ehmunult.
„Kas sa tõesti… arvad ja tahad, et… ma nad… enda juurde võtaksin?”
„Küsimus pole mitte selles, kas sina nad enda juurde võtad, vaid pigem selles, kas nemad võtavad sinu,” vastas Richard.
„Ma ei… saa aru,” sõnas Meta.
„Kui me vürstile koos teenijatega maja üürime, siis pead sinagi alluvana esinema, sest ta võtaks su tööle guvernandina.”
„Kas arvad, et… see on võimalik?”
„See on ainult siis võimalik, kui sa enda osa nii hästi mängid, et vürst jääb uskuma, et sa oled tavaline tema õega ühevanune tütarlaps, kellel on samad huvid ja kes õele ka inglise keelt õpetab.”
Meta vaikis ja mõne aja pärast Richard jätkas:
„Vürst ei tohiks aga kunagi teada saada, et sa oskad vene keelt. Sellepärast ongi väga tähtis, et just sina seda tööd teeksid, sest kedagi teist on väga raske leida.”
Richard naeratas ja sõnas:
„Peaministri sõnul ootab kuninganna alati, et imesid juhtuks ja kui ma selle ülesandega hakkama saan, olen ma küll võlur.”
Meta naeris.
„Ja sina ütlesid, et sa oledki.”
„Ma ütlesin, et mul on väga arukas ja intelligentne õde, kes oskab peale vene keele veel teisigi keeli. Ja et ta kavatseb järgmisel ballil särada nagu iga teinegi tütarlaps, kes ei mõtle muust kui riietest.”
„See on ju solvav!” hüüatas Meta.
„Ma tean,” nõustus Richard. „Aga sa pead sellisena paistma. Ära unusta, et venelased on väga nutikad ning nad on spionaažiga harjunud. See on osa nende elust.”
„Seda ütles ka papa,” sõnas Meta.
„Aleksander III trooniletulekust saati venelased vist muust ei mõtlegi. Nad tahavad aina rohkem võimu. See on teatavasti väga ohtlik.”
„Sa oleksid võinud mulle kõigest varem rääkida,” sõnas Meta. „Oleksin rohkem huvi tundnud, mis lehtedes Venemaast kirjutatakse.”
„Inglismaa lehed sellest eriti ei kirjuta,” vastas Richard. „Välismaal aga räägitakse tsaari ambitsioonide ohtlikkusest ja appi hüüavad need, kelle Vene jalavägi ja kasakate ratsavägi on juba alistanud.”
„See on… hirmus,” pomises Meta.
„See on tõesti hirmus ja õnneks Salisbury markii teab seda. Gladstone ei kuulanud kuningannat, seega peame nüüd venelastel silma peal hoidma, et nad ei saaks Indiat vallutada.”
„Kas seda tsaar tahabki?” küsis Meta.
„Teadjate meelest on see kindlasti tsaari suurim eesmärk. Me peame oma kaitset tugevdama ja tsaarist sammukese ees olema, aimates ette tema järgmisi käike.”
„Ma… saan sellest… aru,” sõnas Meta, „aga see on… väga raske.”
„Sina pead vaid hoiduma jamadest, mis võivad saada saatuslikuks, ja käima silmad lahti, et näha kõike, mis tundub veider või kahtlane.”
„Mida sa silmas pead?” küsis Meta.
„Kõike, mis on seotud tsaari sooviga muuta oma impeerium maailma suurimaks,” sõnas Richard.
„Aga… kuidas ma saaksin… seda sinu arvates märgata… kui ma olen kodus ja õpetan noorele tütarlapsele inglise keelt?” küsis Meta.
„Tema vend on ka siin ja sa näed, kes vürstil külas käib, kellega ta suhtleb ja kuidas ta inglastesse suhtub.”
„Ja kui ma midagi märkan… mida ma siis teen?”
„Ütled mulle,” vastas Richard. „Peaminister oli nõus, et mina tegelen selle asja või pigem – mehega, ja sina aitad mind selles.”
„See kõlab lihtsana,” sõnas Meta, „aga ma… kardan.”
„Loomulikult,” lausus Richard, „aga mina kardan samuti. Pärast seda, kuidas venelased käitusid vürst Aleksandriga ja mis toimub Balkanimaades, kahtlustan ma kõigis nende tegemistes mingit salaplaani.”
Meta tõusis püsti ja astus akna juurde.
Ta vaatas välja.
Ilm oli soe ning aias sumisesid mesilased.
Puuvõrastikust lendasid linnud üles-alla.
Ümberringi oli kõik rahulik, vaikne ja kaunis.
Tundus vale, et seda ilu ohustab venelaste soov võimu pärast sõdida ja tappa.
Äkitselt tajus Meta, et Richard seisab ta kõrval.
Vend võttis tal õlgade ümbert kinni.
„Ära karda,” sõnas Richard õrnalt. „Ma olen igal võimalikul juhul sinuga. Kui kõik kulgeb plaanipäraselt, siis tuled sa koos vürsti ja tema õega Londonisse ja osaled paljudel pidudel, kus sa pole saanud ema surma tõttu käia.”
Richard pöördus näoga Meta poole ja sõnas:
„Sa oled olnud viimastel kuudel väga vapper ja tubli ning ma tean, et tundsid end siin väga üksikuna. Kuid minu meelest peaks algav uus elu olema eelmisest väga erinev.”
„Aga kui… meie plaan ebaõnnestub?” sosistas Meta.
Richard kehitas õlgu.
„Ega kõik saagi hästi minna, aga kui peaks olema midagigi kahtlast, siis saame sellele kindlasti jälile,” sõnas mees.
„Kes… meie tegemistest… veel teab?” küsis Meta.
„Vaid peaminister ja kuninganna.”
„Kas tema kõrgeausus teab, et… sina… sellega tegeled?” uuris Meta.
„Kuninganna oli papasse väga kiindunud,” vastas Richard. „Minu meelest sooritas papa kuninganna soovil edukalt paar ülesannet, mida tema kõrgeausus pole siiani unustanud.”
„Ja… kuidas ta… sinusse suhtub?” küsis Meta.
„Ma ei kiitle, kui väidan, et kuninganna soosib mind praegu igati ja see võib veel kaua kesta,” vastas Richard.
Meta sai venna hääletoonist aru, et tegelikult tegi Richardile heameelt, et kuninganna teda usaldas.
„Ma tahaksin, et sa teeksid järgmist,” sõnas vend, justkui oleks Meta oma nõusoleku juba andnud. „Tahaksin, et sa lõpetaksid leinamise, sest see ei laseks sul koos Nathaliaga pidudel käia. Kui vürst siia jõuab, siis anna talle mõista, et tal läheb vaja rohkem teenijaid, kui meil praegu töötab, ja et sa saaksid neid külast juurde palgata.”
„Miks just külast?” küsis Meta.
„Sest ma ei taha majja võõraid, kes võiksid omakorda meie järele luurata.”
Meta puudutas sõrmega otsaesist.
„Ma ei suuda… uskuda, et… see kõik on tõsi. See kõlab nagu… mõnes raamatus.”
„Ma olen ise sama mõelnud,” sõnas Richard, „aga kes oleks võinud arvata, et venelased hakkavad Euroopas selliseid tegusid tegema. Peaministri sõnul on neil igas riigis salakuulajad, kes kõigest Peterburi teavitavad.”
„See on… uskumatu,” sõnas Meta.
Samas teadis neiu isa juttude järgi, et see oli tõsi.
Isa sõnul oli venelaste kolmas osakond endast alati ohtu kujutanud.
See oli tsaar Aleksandri ajal tohutult suurenenud, mistõttu kõik riigid selle tegemisi kartsid.
Toas