hobuvankriga,” lausus Meta. „Kõndimiseks on küla liiga kaugel ja see võtaks palju aega.”
Proua Bell vaatas neiule kartlikult otsa.
„Millal see džentelmen tuleb?” küsis ta.
„Ma ei tea täpselt,” vastas Meta. „Härra Richard kohtub temaga täna hommikul ja ta võib tahta kohe siia sõita.”
Bellid hüüatasid hirmunult.
Meta läks eemale ja asus otsima mõisa ainust toatüdrukut.
Mitme toatüdruku palkamine olnuks naeruväärne, et teha üles üks voodi ja pühkida tolmu kahest toast, mida Meta alumisel korrusel kasutas.
Neiule meenus, et kunagi oli neil olnud majapidajanna, kelle teenistuses oli neli toatüdrukut.
Seda oli üsna palju ja Meta mõtles taas suurtele kulutustele.
Kuid ta sõnas endamisi: „Raha tuleb ja raha läheb.”
Kõige tähtsam oli see, et vürst end mugavalt tunneks.
Meta isa oli kunagi diplomaadina Venemaal viibinud.
Ta oli Metale jutustanud venelaste hiigelsuurtest paleedest ja nende metsikutest kommetest.
Härra Philip kirjeldas kord pidu, millest ta osa võttis. Peo peremees oli lasknud Prantsusmaalt tellida portselanserviisi, millelt külalised sõid.
Kõik olid serviisist vaimustuses.
Pärast õhtusööki aga viskasid külalised taldrikud õhku ja mehed kasutasid neid tuvidena, tulistades taldrikute pihta enne, kui need lage puudutasid.
Metat oli isa jutt jahmatanud.
„Papa, kuidas nad said nii rumalasti käituda? Portselan on ju nii kaunis!”
„Nad mõtlesid vaid enda lõbustamisele,” vastas härra Philip.
Ta kirjeldas ka pidu, kus mööbel, maalid ja serviis visati õuel süüdatud lõkkesse.
Ja seda seetõttu, et külalised saaksid ümber lõkke tantsida, pidades seda romantiliseks.
Meta lootis, et vürst Alexis ei kavatse mõisahoones seesuguseid pidusid korraldada.
Neiu teadis, et sellisel juhul peaks ta vürstile midagi väga inetut ütlema.
See paneks kindlasti mõisa väljaüürimisele punkti.
„Ma tahaksin, et nad ei tuleks siia,” sõnas Meta endale hommikul mitu korda.
Seejärel aga sõidutas Abbey ta pärast lõunasööki Leicesteri.
Seal asus riidepood, kus Meta ema oli olnud püsiklient.
Poes müüdi Londonist toodud kauneimaid ja kvaliteetsemaid riideid.
Poepidajanna oli tegelikult prantslanna, kes oli abielus inglasega.
Et paljud tähtsad inimesed tulid talvel Leicesteri maakonda jahti pidama, siis läks poel hästi, olenemata sellest, et kaup oli seal kallis.
Seal tegid sisseoste paljud maakonna rikkad daamid.
Proua Lindley oli sealt tavaliselt ostnud igal aastal kaks õhtukleiti.
Üht kandis ta jahiballil, teist aga suurel vastuvõtul, mida korraldas ülemleitnant.
Kleidid rippusid siiani ema magamistoas.
Neid vaadates mõistis Meta, et kleidid on noore tütarlapse jaoks liiga peened ja kindlasti sobimatud temale kui süütule debütandile, kellena Richard tahtis teda esitleda.
Abbey juhtis kahehobuselist kaarikut väga osavalt.
Et päike paistis, laskis Meta katte alla.
Ta silmitses sõidu ajal ümbritsevat maastikku.
Kuna neiu oli siin isaga koos jahil käinud, siis tundis ta pea iga põõsast. Meta teadis, kus on tasased alad, kus saab pikalt allamäge ratsutada, kuid ta oli teadlik ka ohtlikest kraavidest ja ojadest, mis esmapilgul silma ei hakanud.
„Ma pean vürsti nende eest hoiatama,” mõtles neiu endamisi.
Seejärel tekkis Metal aga küsimus, kas vürst üldse kavatsebki teda ratsutama minnes kaasa võtta.
Proua Rosa – nii tavatses prantslanna end kutsuda – oli Metat nähes üllatunud, kuid rõõmus.
„Ma mõtlen tihti teie emale,” sõnas naine. „Ta oli väga kaunis naine ja nägi mu kleitides imekena välja.”
„Ma tulingi selleks siia,” sõnas Meta, „et te minulegi sobiva kleidi leiaksite.”
„Kas te hakkate abielluma?” küsis proua Rosa.
Meta naeratas.
„Ei! Mu vend tahab mind Londonisse viia. Mul pole aga reisimiseks midagi selga panna ja mu vend soovitas ka Londonis kandmiseks paar õhtukleiti osta.”
Proua Rosa oli äärmiselt rõõmus.
Prantslanna oli väga kiindunud proua Lindleysse, kes saatis poodi nii mõnegi kliendi, ja ta nägi Metale sobivate kleitide otsimisega kõvasti vaeva.
Proua Rosa oli piisavalt nutikas teadmaks, et kleidid ei tohiks olla liiga uhked.
Et Meta oli alles mehelemineku eas, siis pidi tema riietus olema hele.
Prantslanna leidis kleidi, mis Metale väga meeldis.
See oli imepehmest pitsist, mis olnuks justkui haldjate kätetöö.
Poes oli veel üks kleit, mis Metale sobis, kuid see oli proua Rosa arvates liigselt kaunistatud.
Seetõttu võttis prantslanna kaunistused ära ja asendas need väikeste roosiõitega.
„See oli teil küll hea mõte,” hüüatas Meta. „Mu vend jääb kindlasti väga rahule.”
„Nüüd olete te igal ballil kauneim naine,” ennustas proua Rosa.
Reisikostüüm oli samuti lihtne ja selle juurde käis ka sobiv jakike.
Siiski oli igal kleidil ka väike turnüür.
Noorte tütarlaste kleidil polnud see muu kui suur lehv.
Kostüümi muutis terviklikuks moekas kübarake.
Kui Meta lõpetas kleitide proovimise, siis mõtles ta, et kui Richardile need ei meeldi, siis on ta väga üllatunud.
„Mademoiselle, te olete tõeline kaunitar,” lausus proua Rosa ja lisas: „Londonis pole ühtki härrat, kes nii ei arva.”
Meta naeris.
Samas lootis neiu, et kleidid avaldavad muljet ka vürstile, sest see oleks Richardile meeldinud.
Leicesteris tuli teha teisigi sisseoste.
Kui Meta hakkas seejärel koju sõitma, siis oli tema vastaspink täis pakke ja kleidikarpe.
Osale ostetud asjadest pidi aga homme järele tulema.
Ometi arvas Meta, et kui vürst ka täna saabub, siis on ta valmis meest vastu võtma.
Koju jõudnud, sai Meta Bellidelt palju uudiseid.
Proua Bell oli leidnud kaks tublit naist, kes olid rõõmuga valmis köögiabilistena tööle hakkama.
Proua Bell oli palganud ka koristaja, kelleks oli naise meelest arukas noormees.
Härra Bell oli leidnud kolm teenrit ja kavatses homme ka neljanda leida.
„Preili Meta, nad ei tea küll eriti palju, aga nad teevad nii, nagu ma ütlen, ja see on juba pool võitu.”
„Olen kindel, et sinu õpetusel käituvad nad peagi sama hästi kui teenrid, kes meil papa eluajal töötasid,” sõnas Meta.
„Ma loodan,” lausus härra Bell. „Kuid tänapäeval pole enam nii lihtne häid töölisi leida kui vanasti.”
Meta oli seda ennegi kuulnud.
Kuid ta oli veendunud, et see polnud nii mitte seepärast, et mehed ja naised oleksid olnud laisemad,