ei olnud nõudlejat maatükile, mida nüüd kutsuti „metsikuks laaneks”.
Ajal, mil vaidlused selle üle toimusid, käskis Magnamus Maulton oma metsavahtidel sealt eemale hoida.
Malvina meelest oli mets võrratu.
See oli ainus koht tema isa täiuslikult hooldatud kolme tuhande aakrisel maal, mis oli säilinud täiesti looduslikuna.
Seal oli hulgaliselt pasknääre, harakaid, kärpe, nirke ja punaoravaid.
Lisaks hästi palju harilikke oravaid, kes tekitasid pideva sahina alustaimestikus.
Pikkade kuude jooksul, mil Malvina leinas ning igatses oma isa ja ema, käis ta iga päev metsas.
Ta tundis, et linnud ja loomad seal mõistavad ta tundeid.
Malvina teadis, et vanaema armastab teda.
Daresbury suguvõsa teised sugulased käisid sageli külas, väidetavalt selleks, et ta tuju tõsta.
Aga ta taipas, et tegelikult huvitas neid hoopis see, kuidas ta oma raha kulutab.
Metsikus metsas tundis ta isa lähedust ning kujutas ette ta naeru oma kohtlemise austusväärse viisi üle.
„Ma igatsen sind, isa… kuidas ma sinust puudust tunnen!” mõtles Malvina, kui metsa sisenes.
Ta ratsutas mööda samblaga kaetud väänlevaid teeradu, mis viisid metsa südamesse.
Ta teadis, et ainult isa mõistaks, miks ta ütles ära hertsogile, ja ka kõikidele teistele meestele, kes talle viimase kolme kuu jooksul abieluettepanekuid teinud olid.
Ta ütles endale, et ükskõik, mida vanaema ka ei kostaks, ei ole tal mitte mingit kavatsust kellegagi abielluda.
„Miks peaks mul olema mees, kes kontrollib mu raha, annab mulle käske ning püüab mind sundida endale alluma?” küsis Malvina trotsivalt.
Ta ratsutas edasi, kuuldes, kuidas jänesed tema lähenemisel teelt eemale sibasid.
Oravad krabistasid puudel, juhuks kui ta tahab tulla nende pähkleid varastama.
Metsa keskel oli väike tiik, mida mingil saladuslikul kombel toitis allikas.
Tiik oli alati täis selget kihisevat vett.
Kollased varsakabjad olid juba õitsele puhkenud ning tiiki ümbritsevas konarlikus pinnases oli nurmenukke ning valgeid ja punakaslillasid kannikesi.
Malvina tuli sadulast maha ja sidus Dragonfly ohjad kinni nii, et too saaks rohututte otsida.
Ta teadis, et hobune tuleb ta kutsumise peale.
Võtnud peast oma ratsamütsi, istus ta murdunud puule, mis lebas tiigi veerel.
Seal istudes pani metsa maagia teda kõike unustama, peale selle ilu.
Kauguses kuulis ta käo kukkumist ning pea kohal laulis väike lind.
Äkitselt tekkis aga rahutus ja ta sai aru, et Dragonfly lööb kuuskede vahel takka üles.
Ta jooksis hobuse juurde, samal ajal mõeldes, et see on vist nõelata saanud.
Kui ta hobuse juurde jõudis, hüppas too tagajalgadele ja laskus maha.
Ta nägi, et hobuse oli endast välja viinud ja ta ootamatult liikuma ajanud sõlm, mille Malvina oli ta ohjadele sidunud ja mis oli lahti tulnud.
Hobuse ohjad olid üle pea läinud ja esimesed jalad olid neisse takerdunud.
„Kõik on hästi… kõik on hästi,” kinnitas Malvina hobusele rahustavalt, teades, et see kuulab tema hääletooni. „See, mis sulle haiget tegi, ei tee seda enam.”
Dragonfly oli endiselt ärritunud.
Ta mässis ennast veel enam ohjadesse ja Malvina mõtles meeleheitlikult, mida teha.
Siis ütles üks meeshääl ootamatult:
„Lubage ma aitan teid.”
„Ma arvan, et mu hobune sai nõelata,” vastas Malvina ümber pööramata.
Mees sirutas käe ja ratsmetest kinni võttes tõmbas Dragonfly välja kibuvitstest, milles see seisis.
Seejärel ütles ta järsul toonil:
„Hoidke oma hobust, kuni ma ohjad vabaks saan. Loomulikult, olete te, rumal tüdruk, piisavalt tark, et need enne hobuse vabaks laskmist sõlme siduda?”
Malvina oli tema kõneviisi üle niivõrd üllatunud, et tõstis pilgu, et oma päästjat vaadata.
Ta taipas, et tegu oli härrasmehega, ehkki ta tundus veidi veider.
Mees ei kandnud kübarat ja ta kaelaside oli lõdvalt seotud.
Tema riided olid tulnud hea rätsepa nõelast.
Aga kui Malvina ta nägu nägi, sai neiu aru, et mees on võõras.
Tegelikult tundus ta erinev kõikidest inimestest, keda ta varem näinud oli.
Dragonfly ei rahunenud.
Tema lihased värisesid justkui nördimusest kohtlemisviisi pärast.
Mees sõlmis ohjad tugevasti kokku. Ja ütles seejärel tõsiselt:
„Seda tehakse nii!”
„Ka mina tegin niimoodi!” vastas Malvina jahedalt.
„Aga mitte just tulemuslikult!”
„Tänan abi eest!” ütles Malvina. „Mul oli õnne, et te siin olite, aga kas ma võin tähelepanu juhtida sellele, et te olete sissetungija?”
„Sissetungija?” hüüatas võõras kulme kergitades. „Täpselt seda tahtsin ma öelda teile!”
Malvina silmad läksid suuremaks ja ta ütles:
„Teie… see ei tähenda… teie olete… ei…?”
„… „must lammas”?” lõpetas võõras. „Või vahest eelistate te „kadunud poega”, kelle jaoks ei hoita pada tulel!”
„Te olete… lord Flore?”
„Olen! Ja ma kujutan ette, et teie, kuna nõuate metsa omandiõigust, olete „südametu pärijanna”!”
Malvina vahtis teda ning mees lisas:
„Andke andeks, kui see kõlab kohatult, aga alates ajast, kui ma kaks nädalat tagasi Inglismaale naasin, ei ole kellelgi, keda kohanud olen, muud teha, kui teist rääkida.”
Kuigi Malvina arvas, et mees on häbematu, ta naeris.
„Ma ei arva, et see on kompliment!”
„Miks mitte? Kõik naised tahavad, et neist räägitaks.”
„Siis olen mina vist erand.”
„Ma julgen selles kahelda,” vastas lord Flore, „ja on raske uskuda, et olete siin üksinda.”
Ta vaatas enda ümber.
„Kus on teie saatjaskond, adjutandid, tallipoisid ja loomulikult kõik trööstitud kosilased?”
Malvina silmad välkusid.
„Nüüd te solvate!”
„Kui nii, siis ma palun vabandust,” ütles lord relvitukstegevalt, „aga ma ootasin, et olete teemantidega üle külvatud ja ratsutate puhtast kullast sadulal!”
„Te olete naeruväärne!” nähvas Malvina vastu. „Võttes arvesse teie maja ja valduste seisukorda, eeldaksin mina, et teil on peale minu millelegi olulisemale mõelda!”
Lord Flore surus huuled kokku ning ütles häiritult:
„See on tõsi, aga ma ei tea, mida ma selles osas teha saan.”
„Võib-olla peaksite koha maha müüma,” pakkus Malvina. „Ma arvan, et Priory3 on imeilus!”
„On,” nõustus mees, „samal ajal olete teie viimane inimene, kellele ma selle müüksin!”
Jälle