minut hiljem nägi Malvina esimest korda Prioryt.
See oli nii kaunis, et pani ta õhku ahmima.
See oli ka tunduvalt suurem, kui Malvina oodanud oli.
Isegi arvestades seda, et ta teadis, et põlvkondade jooksul oli sinna küllaltki palju juurde ehitatud.
Kuna Malvina isa oli oma naabritest huvitatud, rääkis ta Prioryst palju.
Pärast kloostrite likvideerimist Henry VIII valitsusajal oli sellest saanud eravaldus.
Kui aga kuninganna Mary troonile tuli, anti see tagasi benediktiini munkadele.
Tema õde Elizabeth muutis aga kõik uuesti.
Munki hakati taga kiusama ning Priory omanikuks sai esimene Flore, kes oli riigimees õukonnas.
Ta pani kohale nime enda järgi ning sellest ajast peale on seal elanud Flore’id.
See oli suur kiviehitis ja päikesepaistes väga ilus.
Alles siis, kui nad lähenesid, nägi Malvina, et mitmed ülakorruse ruumide aknad olid katkised ja kivid vajasid parandamist. Suurel esimesele korrusele viival trepil kasvas sammal ja umbrohi.
Lord Flore ei öelnud midagi.
Ta tuli hobuse seljast maha ja tõstis Malvina Dragonfly seljast.
Siis sidus ta ohjad sõlme nagu enne ja jättis kaks hobust sööma risusele murule, kus rohi oli kõrgeks kasvanud.
Seejärel, kui nad treppidest üles esiukseni kõndisid, ütles ta:
„Ainus lohutus on see, et mu isa ei müünud mitte kunagi midagi sellest, mis majas oli ja ma arvan, et kui mina seda teeksin, tuleks ta mind kummitama!”
„Ma olen selles kindel!” vastas Malvina.
Nad olid hiigelsuurde vestibüüli kõndinud.
Malvina teadis, et kunagi einestasid seal mungad ning osutasid kõikidele, kes puudust kannatasid, külalislahkust.
Söögisaali pikk laud oli imeilusalt nikerdatud ning oleks kergesti mahutanud kolmkümmend või enamgi inimest.
Sellega kuulusid kokku tammepuust toolid ning keskaegne kamin, milles võis korraga põletada terve puutüve.
Teemantidega ääristatud aknad olid küll terved, aga vajasid hädasti puhastamist.
Sama võis öelda ka piltide kohta, mis katsid suurt osa seintest.
„See on suur saal,” ütles lord Flore.
Nad kõndisid sellest läbi ja lord näitas Malvinale hulganisti väiksemaid ruume.
Nagu ta aru sai, olid need kaunistatud lordi esivanemate portreedega aegade hämarusest.
Ta oli kindel, et need sisaldasid hulganisti antiikset ja väga väärtuslikku mööblit.
Malvina heitis pilgu ühele kullatud jalgade ja käepidemetega vitriinkapile, mis oli valmistatud mitmest eri puidust.
Ta teadis, et selle eest saaks oksjonisaalis suure summa.
Lord Flore luges vist tema mõtteid, sest ta ütles kindlalt:
„Vastus on „ei”!”
„Sel juhul,” ütles Malvina, „pean ma teile rikka pruudi leidma!”
„Seda ma teil teha palusingi.”
„See ei tohiks eriti keeruline olla,” pomises Malvina. „Igale naisele peaks tunduma lummav selle imetlusväärse maja taastamine kunagises täiuses.”
„Ma mäletan, et nii nägi see välja mu vanaisa ajal,” ütles lord Flore.
Malvina kergitas kulme.
„Mis siis kogu teie rahaga juhtus?”
„Ma oletan, et aus vastus oleks see, et ma kulutasin üpris suure osa sellest ära. Aga tegelikult oli süüks sõda. See sandistas mu isa, ja juhtus sama, mis suure osa teiste esivanematelt päritud maavaldustega üle kogu Inglismaa.”
„Farmeritel läks hästi,” ütles Malvina, arvates, et lord demonstreerib oma rumalust.
„Olen nõus,” vastas lord Flore, „aga paljud läksid pärast sõjategevuse lõppu pankrotti ning kogu raha, mis välismaale investeeriti, läks kaotsi.”
Malvina mõtles oma isale ja ütles:
„See ei olnud kõikidel nii.”
„Teie isa oli erand, ning idas, kus ta oma raha teenis, oli ta oma geniaalsuse pärast lausa jumaldatud.”
„Kas te tundsite mu isa?” küsis Malvina.
„Ma kohtasin teda mitmel korral,” vastas lord Flore, „ja ta oli minu vastu väga lahke ning abivalmis.”
Malvina naeratas.
„Mu isa oli kõikide vastu abivalmis; ja ma olen kindel, et nüüd ütlete te mulle, et ta tahtis, et te tema hobustega ratsutaks.”
„See pakuks mulle suurimat rõõmu,” vastas lord Flore, „ja nüüd näitan ma teile veel kaht tuba, enne kui teid koju saadan.”
„Ma jõuan ka üksinda ratsutades kohale,” vastas Malvina.
„Te ei peaks seda tegema.”
Malvina tõstis käed üles.
„Ärge hakake sellepärast käske jagama, et ma ütlesin, et me oleme sõbrad! Mul on kõrini, kui mulle öeldakse, mida ma tohin või mida ei tohi teha, ja ma kavatsen asju omamoodi teha.”
Lord Flore naeratas ja ütles siis:
„Nüüd saate ehk aru, miks ma teiega abielluda ei taha. Te oleksite pidanud hertsogi pakkumise vastu võtma. Ta oleks selleks piisavalt rumal ja laseks teil inetult käituda, ilma et selle kohta midagi ütleks.”
„Samas kui teil oleks kindlasti päris palju öelda!” nähvas Malvina vastu.
„Loomulikult!” vastas lord Flore. „Ja nädala või paari pärast pean ma ilmselt teid alistuma sundima!”
Ta silmad särasid, aga Malvinal oli tunne, et iga ta nalja taga on ka terake tõtt.
„Ma leian teile,” vastas ta ruttu, „selle vaikse rahuloleva poolearulise väikese hiirekese, keda te endale naiseks tahate! Ma olen kindel, et neid leidub küllaga!”
„Ühest piisab täiesti,” vastas lord Flore.
Kuna Malvinale pidi jääma viimane sõna, ütles ta:
„Ärge olge selles nii kindel! Kui te kulutate tema raha sama kiirelt kui enda oma, on teil neid terve trobikond tarvis!”
Lord naeris.
Siis, arvates, et nad on piisavalt teineteisele teravmeelsusi öelnud, suundusid nad koos tagasi esiukse juurde.
Malvina hüüdis Dragonflyd.
See tõstis pea ja kappas kuulekalt Malvina juurde.
Lord Flore aitas Malvina sadulasse.
Seejärel tõi ta oma hobuse ja nad ratsutasid tuldud teed tagasi.
Harimata ja külvamata põldudel, kust nad mööda sõitsid, ei olnud märkigi töötegemisest.
Kontrast, mis avanes teekonnal läbi metsa Maultoni maadele, oli vägagi silmatorkav.
Lord Flore oleks pidanud olema pime, kui ta ei oleks märganud ühel põllul tärkavat noort nisu ja näinud teist põldu, kuhu oli külvatud oder.
Isegi hästi pügatud puud puuviljaaedades näisid head saaki tõotavat.
Parki valdustes olid tammepuude alused murdnud okstest puhtad, muruväljakud maja ümbruses olid rohelised ja tasased.
Kevadlilled õitsesid, põõsad näitasid puhkevate õienuppude värvi.
Hiiglasliku maja kõik aknad olid puhtad ja särasid nagu teemant.
Paraadtrepp oli laitmatult puhtaks küüritud.
Alles siis, kui nad veidi lähemale