Ematiigri taltsutus. Barbara Cartland

ta seda tegi, hüüatas Malvina:

      „Oi, ma unustasin! Ehk sooviksite pärast oma pikka reisi hoopis klaasikest veini? Enne tagasiteed vajate seda kindlasti.”

      „Ma arvan, et kui ma juba nii kaugele olen tulnud,” sõnas Sir Mortimer, „võiksin ehk paluda, et oleksite nii armuline ja pakuksite mulle õhtusööki. Ja kui teie vanaema vastu ei ole, võiksime ehk kahekesi olla.”

      Seda kõneldes vaatas ta pingsalt lord Flore’i suunas, kuid enne, kui Malvina jõudis reageerida, ütles viimane:

      „Nagu te seda isegi väga hästi teate, on see küll väga sobimatu ettepanek, Smythe! Ilma saatjadaamita oleks preili Maultonil üsnagi sobimatu meesterahvaga kahekesi koos einestada!”

      „Mu armas Flore, te olete lootusetult ajast maha jäänud,” vastas Sir Mortimer. „Ma olen täiesti nõus, et Londonis võiks see tekitada suure hulga kuulujutte. Aga siin, maal, on asjad teistmoodi, ning lisaks sellele olen ma pika maa maha sõitnud.”

      „Kuid ilma kutsumata!” nentis lord Flore.

      „See ei puutu teisse!” urises Sir Mortimer.

      Malvina meelest oli olukord piisavalt ebamugavaks läinud.

      „Ma olen võimeline,” ütles ta hävitava tooniga, „Sir Mortimerile ise vastama. Ja vastus on küllalt lihtne – „ei”!”

      Enne kui Malvina jätkas, tegi ta pausi.

      „Mind ei huvita juurdunud kombed; vaid ausalt öeldes tulin ma maale selleks, et puhata. Ja kuna me plaanime homme varakult Londonisse sõita, siis kavatsen ma vara magama minna.”

      Ta kõneles kindlalt, justkui ta otsus ei oleks üldse vaieldav.

      Kui Malvina lõpetas, märkas ta, et lord Flore’i silmad särasid.

      Mehe näost paistis kahjurõõm.

      Sellest järeldas neiu, et lord arvab, et ta ei ole mingi järeleandlik leebe väike naine, kes vajab järelevaatamist ja kaitset.

      Kuna see teda häiris, ütles Malvina Sir Mortimerile endisest meeldivamal toonil:

      „Ma eeldan, Sir Mortimer, et me kohtume homme õhtul Devonshire House’is ballil.”

      „Kas lubate mulle esimese tantsu?” küsis Sir Morti-mer.

      „Seda ei saa ma lubada,” vastas Malvina kiiresti. „Aga ma olen kindel, et õhtul ühe tantsu võite küll saada.”

      „Teadke siis, et sellest ma nüüd mõtlen ja seda ootan,” ütles Sir Mortimer, „ja kui te oma lubadust murrate, tahaksin end maha lasta!”

      „Vaadake, et te siis mööda ei lase!” lausus lord Flore. „Minu mäletamist mööda te ei olnud minevikus just silmapaistev laskur!”

      Sir Mortimer taipas, et lord viitab duellile, kus ta kaotajaks jäi.