Victoriga kihlus. See oli hunnitu korter, mille kuuüür oli võrdväärne kuninga lunarahaga. See polnud Marina oma, vaid miski, mida ta võis ajutiselt omandada, sest võis seda endale lubada.
Nüüd mõtles ta, et see oli üks põhjusist miks ta tahtis abielluda – et tal oleks päris oma koht, kus olla.
Eestkostjad olid alati olnud vastu tema soovile hankida endale maja Londonis või New Yorgis, või isegi, nagu ta kord unistas, château Pariisi lähedal. Nad märkisid, et see lisanduks tema obligatsioonidele, kuid Marina teadis, et tegelik põhjus oli selles, et nad ootasid, millal ta abiellub, ning mõtlesid, et võib-olla on tema abikaasal maja või majad, ning tema oma oleks üleliigne.
See oli mõistlik mõte, Marina tunnistas seda. Selle muutis raskeks asjaolu, et inimesed, kes tegelesid tema raha või isiklike asjadega, olid alati nii mõistlikud ja korrektsed.
Ta tõusis sohvalt ning seda tehes silmas oma peegelpilti seinal rippuvas kõrges kuldraamiga peeglis. Loomulikult eeldati, et ta abiellub. Kelles teises siin maailmas on veel kokku sattunud selline jõukus ja säärane ilu?
Ta oli sale ja oivalise figuuriga ning kuldsed, õrnalt punaka varjundiga juuksed ei võlgnenud midagi juuksuri oskustele. Silmad, mis olid peaaegu üllatavat lillakat tooni, olid raamitud loomulikult tumedate ripsmetega ning südamekujuline nägu muutis portreemaalijad õnnest segaseks.
Marina vaatas oma peegeldust ja ohkas.
„Ehk ongi mul kõik peale südame,” ütles ta endale valjusti, ehkki teadis, et see ei ole tõsi.
Kunagi, mitu aastat tagasi, vahetult enne koolist lahkumist, oli ta tundnud esimest värelevat, tärkavat armastust. See oli olnud vaid koolitüdruku narr armumine vanemasse mehesse, kes kohtles teda nagu last ning abiellus kellegi teisega.
Hiljem, kui esimene agoonia oli möödunud, oli Marina vaadanud tagasi ning mõistnud, et keegi polnud süüdi ning see polnud vähimalgi määral mehe süü, sest too ei mõistnud, et Marina alles kasvas suureks. Kuid tema tunnete ekstaatiline rõõm voltis end naises lahti ning justkui väike leek jäi see temasse alles nagu mõnitav mälestus. Siiski, kui Marina võrdles seda tunnetega, mida ta oli hiljem teiste meeste vastu tundnud, kahvatusid viimased tähtsusetuiks. Ta teadis, mida otsib.
See oli armastus, mida ta oli kord liiga lühikese viivu tundnud. Armastus, mis oli nii ilus, nii imeline, nii täiuslikult ja terviklikult taevalik, et ta teadis, et peab kulutama terve elu selle otsimiseks.
Ta oli andnud järele Victori soovile, sest ta oli üksildane. Kuidas inimesed naeraksid, mõtles Marina, kui nad teaksid tõde. Vapustav Marina Martyn tunnistamas, et on üksildane kesk seltsielu keeristormi mitte ühes, vaid pooles tosinas riigis, kus teda koheldi austatud ja privilegeeritud külalisena.
Tema isa oli inglane ja ema pärines ühest vanimast ja silmapaistvaimast Virginia perekonnast. Tema vanaema oli prantslanna ja üks vanaema, isa sugupuust, oli olnud itaallanna. Tal oli kõikjal üle maailma sugulasi, kes teda armastasid ja pidasid teretulnuks alati, mil ta nende sekka ilmus. Sellegipoolest oli ta üksildane.
„Mul ei ole kunagi olnud päris oma kodu,” tunnistas ta Victorile, kui viimane talle abieluettepaneku tegi.
„Ma annan sulle tosin kodu,” oli mees vastanud ja Marina teadis, et see ei olnud vastus, mida ta ootas.
Isa oli surnud, kui Marina oli viieaastane. Ema oli uuesti abiellunud mehega, keda Marina jälestas, ja siis, kolm aastat hiljem, oli ema ühel jahiretkel kaela murdnud. Pärast seda oli olnud hulk lahkeid tädisid ja onusid, nõbusid ja vanu sõpru, kõik innukalt tema eest hoolitsemas. Vanemaks saades tulid eestkostjad ja sekretärid, teenijannad ja autojuhid – terve saatjaskond inimesi tema teenindamiseks, iga kapriisi rahuldamiseks.
Kuid keegi polnud kunagi täitnud tühja kohta tema südames ega vaigistanud valusat igatsust, mida ta sageli tundis ning mida püüdis põlglikult selgitada kui psühholoogilist reaktsiooni orvuks olemisele.
Milline loll ta oli olnud, mõeldes, et Victor võiks anda talle neid asju, mida ta kunagi polnud omanud, mida raha, isegi mitte ta oma miljonid ei suutnud osta! Vaene Victor! Marina sõnad olid pannud mehe olukorda, kus too polnud varem viibinud. Siis meenus talle mehe kurnatud ilme ja hääl, kindel ja resoluutne ütlemine: “Ma tulen tagasi, et rünnakut otsast peale alustada.”
Peaaegu valjult hüüatades pöördus Marina ümber ja lahkus ruumist. Ta läbis halli ja avas ukse järgmisesse tuppa, kus kirjade ja telefonidega koormatud laudade taga töötas kolm sekretäri.
„Sybil,” ütles Marina ühele veetleva välimusega kahekümne viie aastasele neiule, kes oli tema sisse astudes just telefonitoru käest pannud.
„Jah, preili Martyn?”
„Mul on sind hetkeks vaja.”
Marina läks läbi halli ja mööda pikka koridori tagasi oma magamistuppa. See oli hiiglaslik ruum vaatega Grosvenori väljakule. Väljakul asuvate puude lehed olid mahedad ja kevadiselt helerohelised, president Roosevelti kuju ümber õitsesid krookused.
Marina astus üle pehme, sinise vaiba, mis oli sama sinine nagu väljas taevas, ja istus kolme poolega peegliga tualettlaua äärde. Ta tegutses peaaegu automaatselt, otsekui muust mõeldes, ning alles siis, kui kuulis Sybil O’Connellit enda järel ust sulgemas, keeras ta end pöördtoolil ümber, et olla vastamisi enda peasekretäriga.
„Milles asi, preili Martyn?” uuris Sybil, jahmunud tööandja kahvatusest.
„Sybil, ma pean minema pääsema,” vastas Marina.
„Minema?” küsis Sybil pehme iiri aktsendiga.
Marina noogutas.
„Aga kõik eeldavad, et te jääte hooajaks siia,” ütles Sybil, „te teate, et nii on planeeritud.”
„Sa ei mõista, Sybil,” ütles Marina, „ma olen oma kihluse katkestanud.”
„Oi, ei,” Sybil oli tõeliselt jahmunud. „Härra Harrison on nii meeldiv. Ma mõtlesin, et te olete õnnelikud. Meil kõigil oli teie pärast nii hea meel.”
„Ma ei armasta teda,” ütles Marina. „Sel ei ole ühtegi muud põhjust, Sybil. Ta on meeldiv. Ta on kõik, mida te temast mõtlete. Kuid ma ei armasta teda.”
Sybil O’Connell kõhkles.
„Te ei arva…”
Marina vaatas Sybili poole üles.
„Vaata mulle otsa, Sybil,” ütles ta. „Me oleme teineteist kaua teadnud. Sa oled minu heaks töötanud viis aastat, on mul õigus?”
Sybil noogutas.
„Siis ütle mulle ausalt,” jätkas Marina, „ütle mulle oma truuduses, kas sa tõesti arvad, et inimesed armuvad selle pärast, et keegi teine neid armastab? Kas sa tõesti arvad, et ma õpin Victorit armastama, kui ma teda praegu ei armasta?”
Sybil O’Connelli vastus viibis hetke. Siis ta silmad välgatasid ja ta pööras silmad tööandja ainitise pilgu eest kõrvale.
„Ma ei tahaks sellele küsimusele vastata, preili Martyn,” ütles ta.
„Jah, sa tahad ja sa pead,” nõudis Marina. „Keegi ei tea paremini kui sina. Ka sina tead Victorit. Ütle mulle ausalt, Sybil. Ma tean, et sa oled usklik inimene ega valeta. Kas ma armun temasse kunagi?”
„See on muidugi võimalik…”
Marina ohkas vaikselt.
„Sa vastasid mulle, Sybil. Vastus on „ei”. Alati on olemas üks võimalus tuhandest, ime, kui soovid, kuid ma ei usu imedesse, kui asi puutub Victorisse ja minusse.”
„See tundub sellise kaotusena,” ütles Sybil O’Connell.
„Miks?” küsis Marina. „Kas sellepärast, et me oleme mõlemad nii rikkad, sest inimesed saavad öelda: „Vähemalt ei abiellu nad teineteisega sellepärast, et kummalgi oleks võimalik sellest kasu saada.” Sellest ei piisa abielu jaoks. See pole õige alus kodu ja pere loomiseks. Seal peab olema midagi muud… peab olema.”
Tema hääletoon