noogutas. Linnas oli suur kontor, kus tema asjadega tegeles hulk väga suure tööjõudlusega arveametnikke, kes jälgisid tema investeeringuid, laekuvaid makse ja ühtlustasid üldiselt kuldset rada, mida mööda ta oli oma isa surmast saadik kõndinud. Aeg-ajalt, kui ta viibis Londonis, helistas Marina kohustuslikus korras neile, kes tema heaks töötasid, et tänu avaldada. Talle meenus nüüd, et üks sõber oli palunud temalt tuttavale tööd.
Mary Marshall oli elanud Austraalias, kuid oli meeleheitlikult soovinud Inglismaale tulla. See oli olnud tema eluunistus ning Marina jaoks oli lihtne lasta Sybilil asi ära korraldada.
Tüdruk oli tema ukse taha tulnud, et oma heategijat tänada. Marina, kes pidas parasjagu kokteilipidu, oli ta sisse kutsunud, sõpradele tutvustanud ja klaasi šerrit pakkunud. Nii lihtne see oligi. Ja oli tüdruku kuni praeguse hetkeni unustanud.
„Jah, ma mäletan Mary Marshalli,” ütles ta Sybilile. „Mis tema siia puutub?”
„Ta pidi laskma oma passi uuendada,” vastas Sybil, „ja see saadeti siia ühes ankeediga, millele teie pidite alla kirjutama, sest olete tema tööandja. Ma signeerisin selle teie eest, nagu alati teen. Pass on minu kontoris. Äkitselt turgatas mulle pähe, et te pole temast väga erinev.”
Marina silmad läksid suureks.
„Too see siia, Sybil, too see ruttu siia!” hüüdis ta.
Sybil O’Connell lahkus toast ja Marina tõstis väiksel kullaga inkrusteeritud laual seisva sisetelefoni toru. Ta vajutas toateenija magamistoaga ühenduses olevat nuppu.
„Annie?” küsis ta. „Ma lähen mõneks päevaks ära. Kas pakiksid mulle mõned lihtsad, kerged rõivad? Jah… jersey kostüümid ja kaks või kolm väga lihtsat kokteilikleiti… ei midagi uhket… madala kontsaga sandaalid… ma arvan, et võin minna mere äärde. Ei, ei mingeid juveele. Nii kiiresti kui võimalik, palun.”
Kui ta toru hargile asetas, naasis Sybil koos passiga. Passipildi oli odav fotograaf üsna halvasti teinud. See oleks võinud olla ükskõik milline tüdruk. Väike südamekujuline nägu ja suured tumedad silmad.
„Hea, et see pole värvipilt,” sõnas Sybil. „Mary Marshalli juuksed on peaaegu tuhkblondid.”
„See võiksin vabalt mina olla,” ütles Marina peaaegu üllatunult.
„Mind pani tegelikult mõtlema see, et initsiaalid on samad,” ütles talle Sybil. „Sest, peaaegu kõik teie asjad kannavad initsiaale M. M.”
„Sinust oleks saanud hea detektiiv,” ütles Marina. „Ma ütlesin Anniele, et ta mu asjad pakiks. On veel üks asi, mida saaksid minu heaks teha. Helista ja uuri, kas saaksin pileti pärastlõunasele lennule Lissaboni. Ära mu nime ütle.”
Ta tegi pausi ja puhkes naerma.
„Ma unustasin. Muidugi soovin ma kohta preili Marshalli nimele.”
„Tegelikult arvan, et me ei peaks seda tegema,” ütles Sybil ärevalt. „Ma olen kindel, et teise inimese passi kasutamisega kaasneb jube karistus.”
„Ma ei lase sul vangi minna,” ütles Marina. „Ma ütlen, et sundisin sind tegema kõiki neid asju, mida sa minu heaks teed. Ma olen kindel, et Mary Marshall ei otsi vahepeal oma passi taga.”
„Kui otsib, siis ütlen, et see pole veel passiametist tagasi tulnud,” ütles Sybil.
„Sa hakkad juba seikluse vaimule pihta saama,” naeratas Marina heakskiitvalt.
„Te peate oma passi ka võtma,” ütles Sybil tungivalt. „Te võite pahandustesse sattuda ja siis saate te enda isikut vähemalt tõestada.”
„Sa mõtled kõigele,” ütles Marina.
„Kas lubate mulle ühte asja?” jätkas Sybil. „Et helistate mulle, kui kohale jõuate, ja annate oma aadressi? Puhuks kui midagi juhtub.”
„Nagu näiteks?” küsis Marina.
„Tulekahju… vargus… kellegi surm.”
Marina vaatas talle otsa.
„Näed,” ütles ta, „kui ebapraktiline ma olen kõiges, mis vähegi loeb. Kui tegu oleks kellegi teisega, oleksid sa öelnud „Su ema võib haigestuda”, või „Su isaga võib õnnetus juhtuda”, või „Su õde hakkab sünnitama”, või “Su vend sai uue töö”. Ükski neist asjust ei kehti minu puhul. Kui korter maha põleb, siis see pole minu oma. Ainuke asi, mida saab põletada, on raha, mis on alati olnud nagu peegelklaasist aken minu ja maailma vahel.”
„Preili Martyn, see on teist tänamatu,” ütles Sybil. „Pealegi annaks enamik inimesi oma parema käe, et teie kingades olla.”
„Enamik inimesi on rumalad,” vastas Marina, „ja seda tead sa hästi.”
Ta naeris hetkeks.
„Ah, Sybil, ma tunnen end päris rõõmsana! Ära proovi rikkuda esimest korda minu elus, mil mul on julgust lapsehoidjate juurest minema joosta!”
„Ma arvasin, et me teeme teid õnnelikuks,” ütles Sybil nukralt.
Marina naaldus ettepoole ja suudles teda põsele.
„Sa oled kallis ja ma olen sinusse kohutavalt kiindunud, aga korraks tahan ma olla mina ise. Kui ma satun tõelistesse raskustesse, siis kutsun sind, et sa mind neist välja aitaksid.”
„Kas lubate?” küsis Sybil nüüd tõsiselt.
„Mis võiks muud juhtuda kui see, et mul saab raha otsa?”
„Taevake! Ma peaaegu unustasin!” hüüdis Sybil.
Ta jooksis toast välja ja Marina naeratas tema kaugenevale kujule. Ta oli Sybilisse kiindunud, kuid Sybil sarnanes vägagi tülika lapsehoidjaga, alati muretsemas, et keerukad korraldused võivad valesti minna: et tellitud auto jääb kohale ilmumata või lennuk ei stardi õigel ajal. Victor või mitte, oleks lihtsalt lõbus lasta asjadel omasoodu kulgeda ning mitte muutuda peaaegu hüsteeriliseks, kui kõik ei laabu päris nii sujuvalt, nagu peaks.
Tund aega hiljem hiilis Marina korteri tagatrepist alla tallide poole. Ta oli keeldunud kasutamast lifti ja peasissekäiku.
„Portjeed näevad, et ma lahkun, ja hakkavad mõtlema,” ütles ta Sybilile, kes oli Marina suitsukatte ideest peaaegu šokeeritud.
„Sa tead väga hästi,” ütles ta Sybilile, „et kui Victor arvab, et ma olen maalt lahkunud, siis annab ta portjeele pistist, kes ütleb talle, et ma läksin Londoni lennujaama, ja ta tüütaks lennujaama töötajaid, et saada teada, kuhu ma läksin. Ta saab väga vihaseks, kui saab teada, et lind on kullatud puurist minema lennanud.”
„Kas ta saab teada, millal te tagasi tulete?” küsis Sybil.
„Jah, muidugi,” vastas Marina. „Kuid vähemalt annab see meile mõlemale aega esimesest šokist üle saada.”
Naised leidsid takso ning Sybil, kes kandis Marina kohvrit, tõstis selle autosse.
„Olete te päris kindel, et teil on piisavalt raha?” küsis Sybil äreva sosinaga.
„Kui mitte, siis helistan sulle, et saadaksid juurde,” vastas Marina.
„Kas annate mulle teada, kus te peatute?”
„Ma mõtlen selle üle,” vastas Marina. „Head aega, Sybil, sa oled olnud ingel.”
Ta tõmbas ukse kinni ja ütles taksojuhile läbi vaheakna sihtpunktiks Londoni lennujaama.
„See on pikk tee,” torises mees. „Ma ei tea, kas mul on selleks piisavalt bensiini.”
„Saate naela rohkem jootraha,” vastas Marina ja taipas siis, et selline tegu ei sobi iseenesest kokku tema uue isiksusega.
Mary Marshall oleks kahtlemata rahaga kokkuhoidlikult ümber käinud. Sellisel juhul, mõtles ta, oleks ta pidanud lennujaama terminalist bussi peale minema.
„Ma arvan, et lubame Mary Marshallil olla veidike rikkam kui tavaline puhkusel olev masinakirjutaja,” ütles Marina iseendale.