me siis läheksime?” ütles Sybil O’Connell asjalikul toonil.
„Ei ole mingit „meid”,” vastas Marina. „Ma lähen üksi.”
Ta märkas üllatusega protesti Sybili näos.
„Ära ole rumal,” jätkas Marina, „ta jälitaks meid, sa tead, et jälitaks. Ja kuidas saaks Marina Martyn oma tavalise kuningliku kaaskonnaga end varjata? Kohe kui lennukist maha astun, ootab mind mõni avalike suhete ametnik. Kui ma jõuan hotelli, on hallis ajalehereporterid. Ei, Sybil, mõtle midagi paremat välja. Ma tahan minna üksi.”
„Aga seda ei saa te küll teha,” ütles Sybil O’Connell.
„Miks mitte?” nähvas Marina. „Ma olen kahekümne ühe aastane. Ma arvan, et olen kõige rohkem reisinud tüdruk maailmas. Ainult et ma pole kunagi kuskil üksi käinud. Alati on olnud „õukond” mind kaitsmas ja vangistamas.”
„Me oleme proovinud seda mitte teha,” väitis Sybil.
„Sybil, sa oled alati olnud ingel,” ütles Marina, „kuid sinul on vaba aeg, tunnid, mil sa saad ära minna, olla omaette ilma, et inimesed sind jõllitaksid ja küsimusi esitaksid, murdmas pead kas sul on külm või soe, ülemäära pingutamas, et sind õnnelikuks teha. Tahan end kas või korraks tundma õppida.”
„Ma poleks eales arvanud, et te nii tunnete,” ütles Sybil O’Connell, „aga ma mõistan.”
„Ma arvasin, et mõistad – niisiis, kas sa aitad mind? Kuhu ma peaksin minema?”
„Kuhu iganes te ka lähete, tunnevad inimesed teid ära,” sõnas Sybil.
„Kas tunnevad?” küsis Marina. „Muidugi tunnevad nad ära Marina Martyni, kui ta saabub hotelli, ruumid reserveeritud, flotill autosid jaamas vastas, punane vaip maas, parim sviit täidetud lilledega. Ah, sa ju tead kogu rutiini. Aga kui oletame, et üks üsna tavaline tüdruk saabub üksi, ei kujutaks keegi hetkekski ette, et see on Marina Martyn.”
„Ma arvan, et see tõesti oleneb sellest, kuhu te läheksite,” vastas Sybil. „Näiteks Pariisis näite te teadvat iga teist inimest. Sama võiks öelda Rooma, Veneetsia või New Yorgi, või isegi Cannes’i kohta.”
„Ma tean, ma tean!” katkestas Marina. „Sellepärast ma sinult küsingi: „Kuhu ma peaksin minema?””
Sybil asetas sõrmeotsad meelekohtadele.
„Kas ma tõesti osalen selles vestluses?” küsis ta. „Millegipärast ei tundu see reaalne.”
„Sellegipoolest see on reaalne,” sõnas Marina. „Ma tahan minema pääseda. Ma pean minema pääsema ja ma kavatsen minema pääseda. Ausalt öeldes ei hakka keegi mind peatama.”
„Kas me peaksime teie eestkostjatele või kellelegi ütlema?”
„Kellele?” küsis Marina. „Kui tõsiselt mõelda, Sybil, siis keda see tegelikult huvitab? Mitte minu eestkostjaid. Ajast, mil onu George suri, on enamik neist liiga vanad, et kellestki huvituda. Peale nõbu Richardi ja tema, kui ma õigesti mäletan, oli viimaste kuulduste põhjal Aafrikas suurulukeid küttimas. Nii et temaga ühenduse saamisega läheks sul aega.”
„See on hirmus, kui sellele mõelda,” ütles Sybil.
„Muidugi, see on nagu paadi põhjast prundi välja tõmbamine!” vastas Marina. “Miski ei tundu kindlana, miski pole samamoodi paigas, nagu veel mõni hetk tagasi, ja seda vaid põhjusel, et soovin sama, mida enamik inimesi aeg-ajalt soovib – olla omaette.”
„Teie jutt kõlab nagu Greta Garbol,” ütles Sybil süüdistavalt.
„Ma kujutan ette, mida ta võis tunda,” vastas Marina. „Ma tahan ära minna, tahan mõelda, aga kõige rohkem tahan ma Victorit vältida. Nüüd lähme tagasi esialgse küsimuse juurde: kuhu ma võiksin minna?”
„See peab olema kusagil Euroopas,” sõnas Sybil, „ma ei taluks seda, kui läheksite kuhugi kaugemale. See oleks liiga hirmutav, liiga suur vastutus minu jaoks.”
Marina kehitas õlgu.
„Väga hea – Euroopa,” nõustus ta. „Sellel ei ole tegelikult vahet. Nagu sa näed, pole ma eriti valiv.”
„See ei saa olla Hispaania. Te viibisite seal eelmisel aastal,” ütles Sybil mõtlikult. „Teie pildid olid ajalehtede kõigil lehekülgedel. Prantsusmaa ei tule kõne allagi, nagu ka Itaalia. Teile ei meeldi Saksamaa ja eelmiste lihavõtete ajal olite Kopenhaagenis. Oh taevas. Näib, et polegi ühtegi kohta.”
„Kuidas oleks Portugaliga?” küsis Marina. „Seal pole ma kunagi käinud.”
„Tõepoolest,” nõustus Sybil. „See on hea mõte! Kas ma proovin teile reserveerida…”
„Stopp!” sekkus Marina. „See on üks asi, mida sa teha ei tohi. Kas sa siis ei saa aru? Ma pean lihtsalt minema ja sina oled ainuke inimene, kes teab, kuhu. Sa pead mulle vanduma, käsi Piiblil, et sa ei ütle kellelegi, mitte kellelegi.”
„Ma eeldan, et te lähete Lissaboni,” sõnas Sybil rahulikul filosoofilisel toonil nagu inimene, kes on leppinud paratamatusega.
„Ei, ma ei lähe Lissaboni. See on linn,” sõnas Marina, “ja mulle ei meeldi linnad. Ma olen neid liiga palju näinud. Mis koht see on Lissaboni lähedal, kuhu endised kuningad ja kuningannad pensionile minnes lähevad? Ma olen sellest lugenud.”
„Estoril,” vastas Sybil.
„Jah, just. Sinna ma lähengi. Seal peaks leiduma üks viisakas hotell, tegelikult, ma eeldan, et seal on neid lausa mitu.”
„Kui kauaks te arvate, et lähete?”
„Ma ei tea,” vastas Marina. „See just muudabki reisi mõneti seikluseks. Ma ei tea, kui kauaks ma lähen, ega seda, mida ma seal teen. Sest vaata, ma pole kunagi üksi olnud. Ainuüksi see on juba põnev.”
„Te võite avastada, et see on kohutavalt igav,” hoiatas Sybil.
„Sellisel juhul tulen koju. Ma pole kunagi kannatanud kannatamise pärast.”
„Lubage mul vähemalt helistada, et teha kindlaks, et te saate head toad.”
„Sa ei tee midagi sellist,” ütles Marina. „Ma teen kohale jõudes kõik ise. Ja muide, mul on vaja teist nime ja passi.”
Sybil vaatas teda hämmeldunult.
„Aga see on võimatu!”
„Loomulikult mitte. Raamatutes on inimestel kogu aeg võltspassid. Peab olema ju võimalik üks selline hankida.”
„Ma olen kindel, et ei ole. Vähemalt mina ei tea, kuidas sellist asja teha.”
„Mis on siis minu äramineku mõte?” päris Marina vihaselt. „Isegi Portugalis on inimesed kindla peale kuulnud Marina Martynist ning kahe minutiga hakatakse sagima ja mul pole isegi sind kaitseks.”
„Sel juhul ärge minge,” ütles Sybil keelitavalt.
„Usun, et kui ma ei saa minema, lähen hulluks,” sõnas Marina süngelt. „See on muidugi liialdus. Aga kas sa siis ei mõista? Ma ei suuda Victoriga kohtuda. Ta meeldib mulle selleks liiga palju, tundmata talle kaasa ja häbi enda käitumise pärast. Ma ei taluks ühte stseeni teise järel, ühte vaidlust teise järel. Victor on visa. Sa tead seda sama hästi kui mina. Ta ei anna kergelt alla.”
„Ta on korterist lahkunud,” ütles Sybil kõhklemisi. „Mis te arvate, kuhu ta läks?”
„Kui annad mulle kolm võimalust arvata, siis ütleksin, et ta läks Cartier’sse, et osta mulle kõige kallim käevõru, mida ta leida suudab, ning ta saabub õhtusöögi ajaks hiiglasuure orhideebuketiga, veennud iseennast, et kogu see lugu oli vaid armastajate vaidlus, mida saab parandada mõne suudluse ja karbitäie šokolaadiga.”
„See kõlab küüniliselt,” ütles Sybil süüdistavalt.
„Ma pole küüniline, ma olen meeleheitel,” vastas Marina.
Sybil