istun.”
Niipea, kui sugulased saabusid, tundis Athina, et iga ta närv on äärmuseni pingul.
Terve ta keha mässas mõtte vastu, et külaline on tulnud ainult ühel põhjusel.
Et teda üle vaadata, nagu oleks ta kevadlaadal välja pandud.
“Ei! Ei! Ei!” tahtis ta kisendada. “Minge minema ja jätke mind rahule. Ma ei taha teiega abielluda ja kellegi teisega ka mitte.”
Siiski oli enesevalitsus üks paljudest asjadest, mida isa talle õpetas.
Ta oli võluv ja viisakas.
Kellelgi polnud vähimatki aimu, mida ta sisimas tunneb.
Üks mees, kes oli pealetükkivam kui teised, tuli ootamatult järgmisel päeval üksinda tagasi.
Kui mees oli talle sõna otseses mõttes abieluettepaneku teinud, ütles Athina talle, mida mõtles.
“Muidugi on see mulle suureks auks, milord,” lausus ta külmalt, “et te pärast nii põgusat tutvust palute mul oma naiseks saada, kuid pean selgelt välja ütlema, et ma ei kavatse mitte kellegagi abielluda.”
“See on naeruväärne!” vastas mees. “Muidugi te peate abielluma. Ükski naine ei peaks üksinda elama ja kindlasti mitte ükski nii ilus kui teie.”
“Mul on hulk inimesi, kes minu eest hoolitsevad,” ütles Athina, “ja kuigi teie võite seda imelikuks pidada, meeldib mulle üksi olla, seda loomulikult koos oma hobuste, sõprade ja valdusega.”
Athina nägi mehe silmis pilku, mis ütles, et ta valdus on sama ihaldusväärne nagu ta isegi.
Tegelikult oli kahtlane, kas ilma selleta oleks mees üldse nii innukas olnudki.
Athina sirutas talle käe.
“Head aega, milord, ja aitäh tulemast, kuid ma arvan, et saate aru, kui seletan teile, et uuesti tulla oleks viga.”
Kosilasel ei jäänud muud üle kui lahkuda.
Neiu ütles endale põgusa muigega, et see toimus “saba jalge vahel”.
Athina sirutas end välja hanesulgedest madratsil, mis oli väga mugav, ja pani silmad kinni.
Homme, mõtles ta, olen kodus – ja seal ta tahtiski olla.
Just siis, kui ta hakkas magama jääma, kuulis ta karjatust.
Teine peatükk
See oli nagu karjataks mingi väike olend, kes on väga hirmunud.
Kui Athina kuulatama jäi, kuulis ta kähedat häält lausumas:
“Ma ootasin sind! Kus kurat sa olid?”
Oli kerge ära tunda džentelmeni häält, kes oli ta vastas õhtust söönud ning kelneritega nii solvavalt käitunud.
Ta rääkis väikese poisiga, kes oli temaga kaasas olnud, ja neiu kuulis poissi vastamas:
“Ma… läksin… talli. Ma mõtlesin… Ladybird oli… nii õnnetu, sest te… andsite talle piitsa.”
“See pole sinu asi, kas ma piitsutan oma hobuseid või mitte,” ütles džentelmen vihaselt, “ja sina ei lähe võõrastemajast välja, kui ma just ei käsi sul seda teha. Sul on juba aeg käitumist õppida.”
Ta tegi vist ähvardava liigutuse, sest poiss karjatas:
“Palun… Mul on… kahju. Ärge… lööge mind… jälle!”
“Ma veel õpetan sulle, kuidas peab sõna kuulama!” raevutses džentelmen.
Kostis veel üks karjatus ja Athina mõtles, et laps vist üritas põgeneda.
Kostis müra, nagu rüseleksid kaks inimest omavahel.
Siis kostis mürts, nagu oleks poiss voodile visatud.
Ta karjus jälle, karjus nii, et teda oli väljakannatamatu kuulata.
Värisevate kätega süütas Athina jälle küünla, mille oli enne ära puhunud.
Kui toas oli valge, sai ta aru, miks oli toimuvat nii selgesti kuulnud.
Seda seepärast, et Athina ja poisi magamistubade vahel oli neid ühendav uks.
Ta polnud seda enne märganud.
Karjed muutusid tasapisi vaiksemaks ja nüüd laps veel ainult pobises omaette, Athina arvates ütles ta:
“Mam-ma! Mam-ma!”
“See on sulle õpetuseks, et sa rohkem sõnakuulmatu poleks,” ütles džentelmen ikka endiselt agressiivse häälega. “Küll ma sulle kuulekuse sisse peksan, kui see peaks ka mu viimaseks teoks jääma!”
Athina kuulis, kuidas ta üle toa kõnnib, ukse avab ja enda järel kinni virutab.
Ta mõtles ka, et kuulis vist võtme keeramist lukuaugus.
Ta tuli voodist välja, tõmbas hommikumantli selga ja läks tube ühendava ukse juurde.
Poiss ainult nuuksus nüüd haledalt, nagu poleks tal jõudu valjemaid helisid kuuldavale tuua.
Athina teadis, et peab last aitama.
Ta uuris ust ja leidis ukse endapoolsest küljest võtme.
Ta keeras seda ettevaatlikult lukuaugus ja tegi siis ukse vaikselt lahti.
Vaikselt lihtsalt igaks juhuks, et kui ta on äkki eksinud ja džentelmen viibib ikka veel ruumis.
Seal seisis ainult üheinimesevoodi, milles lamas näoli üks poiss.
Kuub pidi olema tal seljast kistud, sest see vedeles hunnikus põrandal.
Poisil olid seljas vaid särk ja püksid.
Athina astus tuppa.
Poisile lähenedes märkas ta seljal olevatest haavadest immitsevat verd, mis hakkas valget särki plekiliseks muutma.
Laps nuuksus kramplikult, pomisedes samal ajal vaikse kähiseva häälega: “Mam-ma! Mam-ma!”
Athina istus voodiservale ja pani käe väga õrnalt poisi heledatele juustele.
“Pole midagi,” ütles ta leebelt. “See on nüüd möödas ja enam ta sulle haiget ei tee.”
Hetkeks jäi poiss täiesti liikumatuks.
Siis ta kergitas end, nagu tahaks neiule otsa vaadata, ent ta silmad olid paistes ja pisaraist pimedad.
“Pole midagi,” ütles Athina jälle. “Ma ei lase tal sulle rohkem haiget teha.”
Siis viskus väike poiss talle kaela.
Ta klammerdus neiu külge, öeldes: “Mam-ma! Mam-ma!”, nagu mõtleks, et Athina on ta ema.
Neiu tahtis teda kallistada, kuid kartis, et võib lapse seljale haiget teha.
Selle asemel võttis ta poisil õlgadest kinni ja kordas vaikselt:
“Pole midagi. See on möödas.”
Võttis aega, enne kui poisi pisarad lakkasid.
Kui need lakkasid, ütles Athina:
“Lähme nüüd minu tuppa ja ma panen sulle selja peale midagi, mis valu ära võtab.”
Poiss hoidis temast hetke kinni, nagu kardaks, et neiu ta maha jätab.
Siis tõusis Athina püsti ja aitas lapse põrandale.
Ta väike nägu oli pisaraist märg ning Athina pidi talutama teda ümber voodi ja toast välja enda juurde.
Alles siis, kui uks oli kinni ja lukus, ütles neiu tavalise häälega:
“Nüüd ei kuule meid keegi ja ma tahan, et hakkaksid ennast tundma tunduvalt paremini kui praegu.”
Ta pani lapse voodile istuma.
Ta läks pesulaua juurde ning tõi sealt nuustiku ja linase käteräti.
Ta pesi poisi näo õrnalt puhtaks, hoides nuustikut ta silmadel, et neid jahutada.
Poiss