oli praegusel hetkel oluline see, et ta oli väikese kaitsetu poisi onu.
Ta peaks poisi kohtlemisviisi suhtes midagi ette võtma.
“Millal ema su juurest lahkus?” küsis ta leebelt.
“Kaua aega tagasi,” vastas Peter, “kui olin kõigest kuuene ja praegu ma olen peaaegu… seitse.”
“See saatan on teda peaaegu aasta aega piinanud,” mõtles Athina.
Tundus imelik, et keegi perekonnast ei teadnud, mis toimub.
Peter surus end ikka veel Athina vastu ja neiu küsis:
“Miks sa ei rääkinud vanaemale, kui ta sind enda juurde elama kutsus, et oled oma kasuisaga õnnetu?”
“Ma tahtsingi,” ütles Peter, “aga kasuisa oli toas ja ta… pigistas mu kätt ja… ütles: “Peter tahab minu juurde jääda, eks ole ju, Peter?””
Peter tõmbas hinge.
“Ma ei saanud… “ei” öelda, sest ta… näpistas mind käsivarrest… näpistas nii… kõvasti, et see… tegi haiget.”
Athina mõtles, et mida rohkem ta Peteri kasuisast kuuleb, seda vastumeelsemaks mees talle muutub.
Nüüd küsis ta mõnevõrra hilinenult:
“Sa pole mulle veel oma kasuisa nime öelnud.”
“Ta on… lord B… Burnham A… Avonist,” ütles Peter, sõnadega pisut takerdudes. “Ta on väga… tähtis mees Ülemkojas ja… kõik kardavad… teda.”
Tekkis hetk vaikust.
Siis ütles poiss justkui iseendale:
“Mina… kardan ja ta… hobused… kardavad. Ladybird on… täna öösel õnnetu. Ma tean… ta on… õnnetu.”
“Sellepärast sa teda vaatama läksidki,” ütles Athina vaikselt. “See oli sinust väga vapper ja lahke tegu.”
“Ma armastan Ladybirdi ja ma armastan… kõiki kasuisa hobuseid ja kui ta… neile piitsa annab, siis ma… tean, mida… nad… tunnevad.”
Kõneldes niheles ta pisut, nagu teeks selg talle haiget.
Athina teadis, et on nüüd küllalt kuulnud.
Ta oli täiesti kindlalt otsustanud, et lord Burnhamil ei tohi lasta kasupoega kauem terroriseerida.
Väga õrnalt asetas ta Peteri pea enda kõrvale padjale.
“Jää nüüd magama,” ütles ta. “Hommikul teeme midagi väga põnevat ja ma ei taha, et oleksid väsinud.”
“Ma olen praegu… väsinud,” ütles Peter. “See oli… pikk sõit. Me sõitsime… väga kaua… ja tolm tegi mu kurgu… kuivaks, aga… kasuisa ei andnud… mulle üldse vett.”
Athina tundis, et kui ta lord Burnhamist veel midagi kuuleb, siis tapab ta mehe omaenda kätega.
Ta teadis, et peab kaval olema, kui tahab Peterit päästa.
Ta suudles poisi põske ja too pani oma käed talle kaela ümber.
“Sa oled nagu mam-ma,” ütles laps, “täpselt nagu mu mam-ma.”
“Jää siis magama ja näe temast und,” vastas Athina, “ja pea meeles, et ta on siin sinu kõrval, vaatab sind ja on mulle öelnud, et aitaksin sul põgeneda.”
“Kas… kasuisa juurest?”
“Su kasuisa juurest,” kinnitas Athina.
See oli pigem tõotus kui lubadus.
Pärast kõike, mida väike poiss oli läbi elanud, oli ta nii kurnatud, et jäi peaaegu silmapilk magama.
Athina puhus küünla ära ja lamas siis plaanides, mida teha tuleks.
Ta mõistis, et oleks raske Peterit võõrastemajast minema viia, ilma lord Burnhamiga stseeni tegemata.
Sellepärast käskis ta endal ärgata kell viis, kui toatüdrukud pidid tema teada ringi liikuma hakkama.
Ta isa oli olnud sõjaväes.
Ta oli Athinale õpetanud, mismoodi ärgata ükskõik mis kellaajal, nagu ta seda ise tegi.
“See on lihtsalt tahtejõu küsimus,” rääkis ta, “ja alateadvusele ütlemine, et ta su soove täidaks, nii et pole tarvis mingit äratussignaali või alarmi.”
Kaheteistkümneselt oli Athina leidnud, et see on väljakutse.
Varsti suutis ta ärgata mis tahes kellaajal, nagu isagi.
Nüüd sundis ta ennast lõdvestuma.
Ta oli juba välja mõelnud, kuidas Peter võõrastemajast niimoodi välja viia, et lord Burnham sellest teada ei saaks.
Ta palus ka ühe väga erilise palve mitte ainult Jumalale, vaid ka leedi Louisele, et kõik hästi läheks.
“Pean päästma su väikese poja selle elaja käest,” ütles ta, “aga sina pead mind aitama. Võib-olla pole see kerge, aga ma olen kindel, et kui su vend teada saab, mis toimub, siis võtab ta midagi ette.”
Ta lootis vaid, et tal oleks õigus.
Justkui oleks leedi Louise ta palvele vastanud, jäi ta magama.
Ei tema ega Peter liigutanudki, enne kui kell sai viis.
Athina ärkas ega suutnud kohe meenutada, kus ta on.
Siis nägi ta väikest heledajuukselist pead enda kõrval padjal ning talle tuli meelde, mis oli juhtunud eelmisel õhtul.
Ta tuli vaikselt voodist välja, et Peterit mitte häirida, ning avas koridori viiva ukse.
Nagu ta oligi oodanud, võis allkorruselt kuulda liikumist.
Teenijatüdrukud koristasid juba eeskoda ja söögisaali.
Ta ootas, kuni üks neist trepijalamist mööda läks, tõstis siis häält ja hüüdis:
“Tere hommikust!”
Tüdruk vaatas üles ja nägi teda.
“Ma olen proua Beckwith,” ütles Athina. “Kas oled nii kena ja teatad mu teenrile, et tahan tõlda poole tunni pärast sõiduvalmis?”
“Ma ütle’ talle, proua,” vastas tüdruk.
Athina läks oma tuppa tagasi ja hakkas riietuma.
Siis pakkis ta kohvri.
Peteri tuppa minnes, korjas ta üles poisi kuue, mis lebas ikka alles põrandal.
Ta märkas ka nahast kotti, millesse olid pakitud lapse ülejäänud asjad.
Ta mõistatas, kas lord Burnham on võtnud kaasa oma toapoisi, kes ka Peterit teenib.
Ta teadis, et see võiks ohtlik olla, sest teener ärkab kindlasti varem kui tema isand.
Ta läks tagasi oma tuppa ja pani kahte ruumi ühendava ukse lukku.
Siis äratas ta Peteri, kes ajas ennast silmi hõõrudes istuli.
“Ma nägin… unes,” ütles ta, “nägin, et mam-mam-ma oli… minu juures.”
Athina suudles teda ja ütles:
“Ta oligi sinu juures. Nüüd kuula, sest kui me tahame põgeneda, pead sa kähku riidesse panema, siis ma räägin sulle, mida teha.”
“Kas ma saan… koos sinuga… ära minna?” küsis Peter.
“Just seda sa kohe teedki,” vastas Athina, “aga kähku!”
Poiss hüppas voodist välja ja hakkas riideid selga panema.
Ta tegi seda nii kiiresti, et Athina sai aru, et ta on harjunud ennast ise riietama.
Ainus, mida tema aitamiseks tegema pidi, oli siduda kingapaelu.
Selleks ajaks oli kell juba pool kuus.
Athina teadis, et kui Gauntlet on ta teate