heitis pilgu kaaslastele ning mõistis, et esimese päeva kohta on nad juba küllalt teinud. Mingu koju ja magagu end välja.
„Aitab tänaseks,” teatas ta, „Lucy, sinuga oli tore, aga me peame kahjuks nüüd su meeldivast seltskonnast lahkuma. Härrastel on vaja homme kell üheksa jälle tööl olla.”
„Oi, siis tõesti,” nõustus Lucy. „Aga tulge varsti jälle! Järgmisest esmaspäevast muutub menüü, saate näiteks boeuf à la tartar’i, kui tahate. Seda küsitakse kogu aeg.”
„Kindlasti tuleme,” kostis Kuraator ja pistis kahekümnenaelase otsapidi leivataldriku alla. „Lähme, mehed.”
Nad tõusid püsti ja väljusid loožist. Restorani saal oli juba tühi. Ettekandjad koristasid laudadelt viimaseid linu ning paistis, et teatraalset pükskostüümi kandnud restoranijuhataja oli juba lahkunud. Igatahes ei kohanud nad teel väljapääsuni enam kedagi. Artist vaatas üle õla saali.
„See on meie koht,” sõnas Kuraator rõhutatult, otsekui oleks ta mõtteid lugenud. „Sinu etteaste on reedel, muu pärast ära muretse.”
Mehed istusid autosse ja hakkasid Mayfairi poole sõitma. Kuraator oli rahul, et ei pea eesootava tööga oma käsi määrima. Bogdan oli lubanud talle briljandivarguse õnnestumise eest nelisada tuhat naela ja praeguses olukorras oleks nii suur rahasüst ta finantsseisu kõvasti parandanud. Vaimusilmas nägi Kuraator end juba juveliiri juures seismas, briljant näppude vahel. Kui ahvatlev oleks saada kogu kivi raha endale… kuid see oli ainult uitmõte, helesinine unelm. Peaasi, et Artist nelja jalaga maas seisab. Teda vaadates näis Kuraatorile, et mees ei mõtle praegu magamaminekust, vaid haub juba reedeseid plaane – niivõrd süvenenud oli ta ilme.
Tõepoolest. Artisti süda lõi armukeserolli ootuses kiiremini kui tavaliselt. Ta teadis, et läheb täna öösel hilja magama, sest liiga ahvatlev oli uue teema planeerimist unega häirida. Tekkinud mõtteid tuli edasi arendada ja vaimutööd tehes kadus tal huvi kõige ümbritseva vastu. Reedel pidi olema avapauk, mis jätab lõpuks endast maha murtud südamed ja tühjad seifid, sisendas ta endale, sa saad hakkama. Artist kujutles briljanti oma käes, püüdes tulevikku vaimusilmas võimalikult selgelt ette aimata. Jah, nüüd nägi ta täpselt: briljant on tal näppude vahel ja ta vaatab, kuidas see sinaka valguse käes sillerdab. Fantastiline, ma saan su kätte, mõtles ta.
Tagaistmel tukkuv Gena nägi end Lucyga Bahamal. Ta ei teadnud küll täpselt, kus see asub, kuid ta tundis end rikka ja austatud mehena. Kui saaks kogu briljandi raha endale, vilksas tal peast läbi. Looks oma impeeriumi…
Auto jõudis Upper Brook Streetile. Hetk hiljem pöörasid nad varjulisele kõrvaltänavale ja peatusid. Pimedas autosalongis ei olnud nende nägusid hästi näha, kuid lahkumisel kätt surudes oli õhus tunda vaikivat kokkulepet. Artist ja Gena astusid tänavale ning Kuraator sahises mustal Mercedesel öhe. Keegi meestest ei aimanud, et nad olid äsja käima lükanud oma elu halvima operatsiooni.
IV peatükk
Reede
Reede pärastlõunal seisis Artist kodus vannitoapeegli ees ja hindas sealt avanevat vaatepilti. Ta oli otsustanud õhtusel üritusel välja näha lohakalt elegantne. Oma niigi päevitunud näole oli ta paari eelneva päeva jooksul solaariumis veelgi tooni andnud. Ajamata habemetüügas ning veidi sassis, kuid siiski hoolikalt kujundatud soeng, sobisid valitud stiiliga nagu valatult. Isadora tähelepanu äratamiseks peab ta klanitud peade ja kahvatute nägudega näituseseltskonnast eristuma, jätma veidi vabama, metsikuma mulje. Samal ajal oli ta hoolitsenud, et lesk teda mõneks suvaliseks boheemlaseks ei peaks. Esmamulje loomiseks mõeldud nõiarohi oli elutoa diivanile hoolikalt laiali laotatud – uhiuus Canali ülikond, silmatorkavalt suur Breitlingi käekell ja läikivad, otse karbist võetud kingad.
„Sa valmistud tõsiselt,” sõnas Kuraator ja heitis vannitoast väljunud Artisti lihaselisele kehale hindava pilgu. Ta oli tugitoolis koha sisse võtnud ning jälgis huviga ettevalmistusi.
„Ma lähen ju kosja.”
„Tööle ikka ka.”
„Nalja teed või?” küsis Artist toodud särke ülikonna kõrvale sobitades. „Töö on midagi, mida miljonid inimesed teevad raha pärast, üheksast viieni. See, mida meie teeme,” oli ta just ülikonna selga saanud ja pöördus Kuraatori poole, „on KUNST.”
Teises tugitoolis istuv Gena hakkas irvitama.
„Seitseteist aastat olen kinni istunud ja ei teadnud siiani, et ma kunstnik olen!”
„Just,” teatas Artist, „paljude kunstiliikide viljelemine on seadusega karistatav. Mis teebki asja põnevaks. Mõtle, kui sa vaataksid teatris etendust, mille näitlejatel on kaks võimalust: esiteks, kui nad ei anna endast sada protsenti, siis pannakse nad kolmeks kuni viieteistkümneks aastaks kinni; ja siis vastupidi: kui neil tükk maksimaalselt hästi õnnestub, saavad nad preemiat. Ütleme, tuhandest rublast kuni saja miljonini.”
„Või briljante,” täiendas Kuraator rahulolevalt. Ta sai hästi aru, kuhu poiss tüürib.
„Täpselt! Kujutad ette, milline näidend see oleks? Kui palju ennastunustavat pühendumist, emotsioone ja kirge! Millist elu ja surma stiihiat me laval näeks!”
„Niisugust tükki läheks isegi mina vaatama, ausõna, huvi pärast juba,” naeris Gena.
„Teatris nii karme etendusi pole. Tõsised asjad sünnivad ainult tänavatel ja sellepärast mind sinna tõmbabki. Täna, nagu te aru saate, olen ma laval.” Artist oli püsti tõstnud ja tegi kujuteldavale publikule kerge kummarduse. „Daamid ja härrad, täna õhtul annab Briti Muuseumis külalisetenduse Moskva Teatri peanäitejuht ja Nõukogude Liidu teeneline näitleja Ruslan Vladimirovitš Petrušenko!”
Artist võttis laualt Gena soni ja hakkas kujuteldava publiku seas ringi käima. „Austatud teatrikülastajad, palume teiepoolset annetust! Härrased, ulatage oma prisked rahakotid, daamid, vabastage end oma kuldehetest! Pange kõik siia mütsi sisse. Uskuge mind, kallid prouad, te näete ilma igasuguse atribuutikata palju naturaalsemad välja. Meigist piisab teile täielikult. Jätke raha ja muud rikkuse sümbolid meie puudustkannatavate tänavaarlekiinide toetuseks!”
Gena ja Kuraator naersid häälekalt. Enesega silmanähtavalt rahulolev Artist vaatas kella.
„Varsti hakkab show pihta. Kaua meil kohalejõudmiseks kulub?” küsis ta Kuraatori poole pöördudes.
„Kolmveerand tunnist peaks piisama. Muuseum pole siit teab mis kaugel.”
„Kindlasti on vaja alguseks kohal olla. Anastassia tuleb pool tundi pärast avamist, jah?”
„See lits või? Ta on kuuest kohal, aga enne poolt seitset sulle ligi ei uju. Las vaatab kohapeal ringi ja tutvub olukorraga.”
Kuraator oli tuttavale kuuluvas eskort-tüdrukute agentuuris paraja segaduse korraldanud. Kui tavaliselt otsis keegi endale kaaslaseks naist või kahte, olgu õhtuks või kogu ööks, siis Kuraatori soov oli pigem ebatavaline – tüdrukul tuli ainult üritada üht meest ära võluda ja sellega asi piirduski. Anastassia oli agentuuri raudvara, kes käinud läbi tulest ja veest, kuid temagi jaoks tundus niisugune ülesanne ebatavaline. Tema kompetents peitus enda järgi ihaleva mehe erutuse hoidmises, kusagil lubatu ja lubamatu piiril enese eksponeerimises ja lõppkokkuvõttes pigem blokeerimises, mitte vastupidi – ahvatlemises. Agentuuri juhataja pakkumine andis talle võimaluse oma ununema kippuvaid naiselikke nõkse värskendada ja nii ootas temagi õhtut meeldiva ärevusega. Kuraator ei olnud Anastassiat sügavamale teemasse pühendanud, näitas vaid Artisti pilti, ütles, et ta on venelane, ning palus tal mehega flirtida, hoolimata sellest, kas too on parasjagu üksi või mitte.
Aeg sai täis ning Kuraator ja Artist asusid teele. Gena jäi mornilt koju. Ta sai aru küll, et tänases ettevõtmises temal rolli pole, kuid ta tundis end siiski osalisena ja oleks tahtnud nendega kaasa minna. Kuraatori lakooniline teade, et tal on vaja pärast kuhugi edasi sõita, oli Gena maa peale tagasi toonud. No muidugi. Milleks hakata temasugust tähtsusetut inimest mööda linna edasi-tagasi vedama, et ta saaks lihtsalt autos kaasas olla, kui maestro tööle läheb! Tsoonis